Pöökpuu

Pöök (Fagus) on pöögiliste sugukonda kuuluv heitlehiste puude perekond kümmekonna liigiga.

P. C. Skovgaard, "Pöögisalu mais, Iselingeni motiiv" (1857)

ProosaRedigeeri

  • Notsu elas ühes väga uhkes majas suure pöökpuu sees. Pöökpuu jälle kasvas Metsa sees ja Notsu ise elas oma maja sees.
    • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 27


  • Loodus oli astunud uuesti oma õigustesse ning võtnud vähehaaval, vargsi ja salamahti sissesõidutee oma pikkade sitkete sõrmede kindlasse pitsitavasse haardesse. Puud, mis olid juba ennegi tundunud ikka ähvardavat, olid nüüd lõpuks saavutanud võidu. Nad kasvasid tihedalt koos, tumedad ja isepäised, olles tunginud üsna teeveerele. Pöökpuude paljad valged oksad nõjatusid üksteise najale ja ladvad olid põimunud kummaliseks kaisutuseks, moodustades mu pea kohal võlvi, mis meenutas mõne kiriku võlvkäiku. (lk 3)
  • Sirel oli paari heitnud punase pöögiga ja õel luuderohi, see ilu igavene vaenlane, oli selleks, et neid veelgi tihedamini teineteise külge siduda, heitnud oma väädid ümber selle paari ja nad vangistanud. (lk 4-5)


  • Andrej tundis jälle pöökpuulehtede lõhna. Noorte lehtede selgesti tajutavat lõhna apelsinikarva õlleaurus. Miks ilmus ta kujutlusse just pöökpuulehestik? Miks mitte roosid või sirelid, täiskuuvalgus või midagi muud armastusromaanide luitunud repertuaarist? Ta ohkas, analüüsis mõistuspäraselt nagu keemik: joomaurgas, õlu, matsid, kõrtsis lällutajate lõhnad. Ei mingeid pöökpuid. Ega midagi kevadist.


  • Esimene märk, et hakatakse kooli juurde jõudma, oli hiiglasuur igivana pöögipuu, mänguväljakut varjav punapöök. Seejärel paistis väike sajandivahetusel ehitatud kivist koolimaja. Pühitsemistseremoonia oli juba ette hoolikalt kirja pandud ning bürokraatlikud vaimulikud, kellest piiskopi ümbrus näis kihavat, olid seda üksikasjalikult uurinud. Nad olid kontrollinud iga sõna, juhuks kui isa Gunn peaks olema mõne ränga ketserluse või pühaduseteotuse sisse torganud. Kogu ettevõtmise eesmärk oli pühendada kool ja kõikide noorte tulevik, keda seal õpetama hakatakse, sellel pühal kirikuaastal Jumalale. Isa Gunn ei saanud kuidagi aru, miks seda tuleks mingiks teoloogiliseks miiniväljaks pidada. Tema ei püüdnud teha muud kui kogudusele nende endi tasemel selgeks teha, et lapsed on nende lootus ja tulevik. (lk 11)
  • "Küll on imetore puu, ja kui mõnusat varju see meile täna andis." Piiskop vaatas üles punapöögi poole, otsekui tahaks seda tänada, ehkki ta oli ilmselt seesugune inimene, kes võib tundide kaupa Sahara kõrbes seista, märkamata, et kliimal midagi viga on. Hoopis lõkendav isa Gunn pidi varjulisele lehestikule tänulik olema.
"Ja mis kirjutised siin tüvel kõik on?" Ta kummardus lähemale, näol viisakas huvi ja uudishimu. Isa Gunn kuulis, kuidas Kellyd kohkunult õhku ahmisid. Sellele tüvele olid lapsed alati nimetähti lõiganud, koos südamete ja kirjadega, kes keda armastas. Liiga ilmalik, liiga rohmakas, liiga pealetükkiv, et piiskop seda imetleda võiks. Selles võis isegi kübeke vandalismi olla.
Aga ei.
Mingi ime läbi paistis piiskop kirjutisi tõesti imetlevat.
"See on hea, et lapsed märgivad ära, et nad siin on olnud ja kui nad siit lahkuvad," ütles ta end ümbritsevale rahvale, kes püüdis tema viimaseid sõnu. "Nii nagu see puu on siin seisnud aastakümneid, vahest isegi sajandeid, nii on Shancarrigis alati kool, et arendada oma laste mõistust ja saata neid maailma." (lk 15-16)

KirjandusRedigeeri