Maeve Binchy

Iirimaa romaanikirjanik

Maeve Binchy (28. mai 1940, Dalkey, Iirimaa - 30. juuli 2012, Dublin) oli Iirimaa kirjanik, näitekirjanik ja ajakirjanik.

Maeve Binchy.


"Vana pöögipuu"Redigeeri

Maeve Binchy, "Vana pöögipuu", tlk Heli Greenbaum, 1994.


  • Isa Gunn teadis, et majapidajanna proua Kennedy oleks palju paremini hakkama saanud kui tema. Tegelikult oleks proua Kennedy kõike paremini teinud, pihtijaid ära kuulanud, patte andeks andnud, õnnistamisel Tantum Ergo't laulnud, surnuid matnud. Proua Kennedy oleks ka vastavalt välja näinud, kuna ta oli pikk ja nurgeline justkui piiskop, mitte pisike ja ümar nagu isa Gunn. Proua Kennedy pilk oli hingestatud, otsekui mõistaks ta kogu maailma kurbust. (lk 5, romaani algus)
  • Isa Gunn oleks soovinud, et pihtkonna rahva heaks oleks rohkem saanud teha, et neil poleks tarvis seista raudteejaamas ja lehvitada hüvastijätuks poegadele ja tütardele, kes emigreerisid Inglismaale ja Ameerikasse. Ta soovis, et linnakeses oleks vähem niiskeid maju, kus võimutses tiisikus, nii et surnuaeda maeti hulganisti inimesi, kes olid suremiseks liiga noored. Ta soovis, et kurnatud naistel poleks vaja sünnitada nii palju lapsi, kellele polnud sageli süüagi anda. Ta teadis küll, et kõik noormehed, kes temaga koos seminaris olid õppinud, olid nüüd samasugustes kogudustes ja soovisid sedasama. Ta ei pidanud end inimeseks, kes suudaks maailma muuta. Esiteks polnud ta juba pealtnäha niisugune inimene, kes suudaks maailma muuta. Isa Gunni silmad olid justkui kaks rosinat saia sees. (lk 5-6)
  • Kujutledes proua Kennedyt seismas, kübar peas ja kindad käes, ilme kurblikult hukkamõistev, palus isa Gunn Jumalat, et kõik tuleks hästi välja, et Jumal laseks noortel õpetajatel ja Nora Kellyl kõik sündsalt korda seada. Ja hoiaks seda noorte metslaste jõuku, keda nad õpetasid, mingilgi määral vaos.
Jumalal olid ju ometi selle kõige juures ka omad huvid mängus, ja nii tähtis oli koguduse silmis kirikuaastale enam tähendust anda. Jumal peaks ju tahtma, et kõik hästi läheb, mitte üksnes selleks, et piiskopile head muljet jätta, vaid et lapsed peaksid meeles oma kooli ja kõike väärtuslikku, mida nad seal õppisid. (lk 6-7)
"Mis sa arvad, mida see tähendab?" oli ta kord küsinud.
"Ma ei tea, mida see tähendab, isa. Me peame selle ainult maha kirjutama," seletas laps abivalmilt. (lk 7)
  • Polnud need Shancarrigi lapsed nii pahad ühtigi - isa Gunn kuulas ju korrapäraselt nende pihtimisi. Kõige raskem patt, mille eest ta ei tohtinud unustada karmi nuhtlust määrata, oli veoauto taga sõitmine. Niipalju kui isa Gunn aru sai, tähendas see seda, et hoiti liikuva sõiduki tagaservast kinni ning lasti end juhi teadmata sõidutada. Polnud mingi ime, et see vanemates ja möödujates sügavat pahameelt ja vastuseisu tekitas, ja seetõttu pidi isa Gunn pahateo suuruse rõhutamiseks määrama neile palvehelmed kümme korda läbi palvetada, mis laste puhul oli peaaegu ennekuulmatu karistus. Kui autodega sõitmist mitte arvestada, olid nad ju head lapsed, eks ole? (lk 7)
  • Kas lapsi lubatakse peosöögist endast osa võtta või mitte, oli alles küsitav. Mõni julgem oli küsimas käinud, kuid vastused ei olnud kuigi paljutõotavad.
"Eks me näe," ütles proua Kelly.
"Ärge mõelge kogu aeg kõhu peale," ütles härra Kelly.
Eriti lootusrikas see just ei olnud. (lk 8)
"See on täiskasvanutele!" Eddie Bartoni meelest oli see ebaõiglane.
"Nojah, minu ema teeb tarretise ja toob koore. Proua Kelly ütles, et koor lüüakse koolimajas vahule ja kaunistused pannakse viimasel hetkel peale, et sulama ei hakkaks."
"Ja šokolaaditordid. Tervelt kaks tükki," ütles Leo Murphy.
Näis äärmiselt ülekohtune, et see kõik on piiskopile ja preestritele ja tervele karjale kõikvõimalikele täiskasvanutele, kelle ees lapsi oli manitsetud või kästud korralikult käituda. (lk 8)
  • "Midagi nad peavad ometi ka meile andma," ütles Maura Brennan. "Muidu poleks aus."
Isa Gunn kuulis, kuidas ta seda ütles, ning teda pani laste süütus imestama. Et Maura-sugune tüdruk, kelle isa Paudie iga viimase kui penni maha jõi, mis ta kätte sai, veel aususesse uskus, oli liigutav. (lk 8)
  • Piiskop oli kõhn sõnakehv mees. Ta mitte ei kõndinud, vaid rohkem nagu liugles. Tal võisid pika sutaani või kuningliku lõikega ornaadi all väga hästi jalgade asemel rattad olla. Ta oli öelnud, et ta meelsamini läheks raudteejaamast kooli jalgsi, kui sõidaks autoga. Kui ollakse niisugune inimene, kes liugleb, ning kui ilm on jahe, võis see ju väga tore olla. Kuuma ilmaga polnud see aga hoopiski nii meeldiv, pealegi näeks piiskop siis Shancarrigi inetust.
Näiteks Johnny Finni kõrtsi, mille kohta Johnny oli öelnud, et sündmuse auks paneb ta uksed kinni, kuid seesistujaid ta välja ajama ei hakka.
"Nad ju laulavad. Nad käituvad lugupidamatult," ütles isa Gunn paluvalt.
"Mõelge sellele, mis nad siis teeksid, kui nad väljas tänaval oleksid, isa." Kõrtsmik jäi endale kindlaks. (lk 9)
  • Tähtsast päevast räägiti nii palju ja osavõtjate arv puhuti nii suureks, et lapsed läksid aina rahutumaks.
"Pole kindel, kas me üldse tarretist ja vahukoort saame," ütles Niall Hayes.
"Ma pole kuulnud, et keegi oleks rääkinud eraldi kaussidest või taldrikutest või kahvlitest."
"Ja kui nad Nellie Dunne'i sugused inimesed sinna lahti lasevad, süüakse neil kõik eest ära." Nessa Ryan hammustas ärevusest huulde.
"Võtame ise," ütles Foxy Dunne.
Lapsed vahtisid talle pärani silmi otsa. Kõik on ju loetud, nad lüüakse maha, Foxy on hulluks läinud.
"Küll ma selleks päevaks midagi välja mõtlen," ütles Foxy. (lk 9)
  • Kolm päeva olid vabatahtlikud üritanud jaamahoonet kaunistada. Raudteefirma polnud värvimiseks raha andnud. Jaamaülem Jack Kerr keeldus asjatundmatute maalrite jõuku hoone kallale laskmast. Tema eeskirjades polnud midagi sihukest lugeda, et firma varandusega võiks vastutustundetult ümber käia ning seda vikerkaarevärviliseks mäkerdada.
"Me värvime maja halliks," palus isa Gunn.
Aga ei. Jack Kerr ei tahtnud sellest kuuldagi, ning isegi lillepeenarde rohimisest ja võilillede väljakitkumisest oli ta sügavalt solvunud.
"Piiskop armastab lilli," ütles isa Gunn kurvalt.
"Las ta siis võtab ise oma kimbu kaasa, mida missarüü külge kinnitada," ütles postiljon Mattie, ainus inimene Shancarrigis, kellel piisas hulljulgust avalikult tunnistada, et tema Jumalasse ei usu ning et seetõttu pole ta ka küllalt silmakirjalik võtmaks osa missast või armulauast.
"Mattie, praegu pole, aeg kiskuda mind teoloogilistesse vaidlustesse," anus isa Gunn.
"Vaidleme siis, kui te end jälle normaalselt tunnete, isa." Mattie oli laitmatult viisakas ja isa Gunni meelest pisut liiga üleolev.
Süda oli Mattie'l aga hea. Ta tõi Barna metsast lillemättaid ning istutas need jaama juurde peenardele. "Öelge Jackile, et nad hakkasid ise kasvama, kui mulda kobestati," soovitas ta. Tal oli õigus, kui ta, oletas, et jaamaülem loodusest suurt midagi ei tea ja aianduse vastu huvi ei tunne. (lk 10)
  • Piiskop astus nõtkelt rongilt maha. Ta näeb välja nagu S-kujuline haak, mõtles isa Gunn nukralt. Piiskop liikus sujuvalt, ajades end sirgu või kummardudes, vastavalt sellele, kellega ta rääkis. Ta oli erakordselt armastusväärne, ei komistanud ega sekeldanud, mäletas kõikide nime, mitte nagu isa Gunn, kes kahe piiskoppi saatva täispuhutud vaimuliku nime silmapilk unustas. (lk 10)
  • Postiljon Mattie istus sõnatult kummulikeeratud tünnil. Ta oli üks väheseid pealtvaatajaid, sest peaaegu kõik teised Shancarrigi elanikud ootasid koolimaja juures.
Piiskop sirutas õige pisut käe välja, nagu ulataks oma sõrmuse suudlemiseks.
Maittie noogutas õige kergelt pead ning puudutas mütsinokka. Tema liigutus ei olnud just solvav, kuid mitte ka eriti aupaklik. Kas piiskop seda mõistis või mitte, igatahes ei öelnud ta midagi. (lk 11)
  • Esimene märk, et hakatakse kooli juurde jõudma, oli hiiglasuur igivana pöögipuu, mänguväljakut varjav punapöök. Seejärel paistis väike sajandivahetusel ehitatud kivist koolimaja. Pühitsemistseremoonia oli juba ette hoolikalt kirja pandud ning bürokraatlikud vaimulikud, kellest piiskopi ümbrus näis kihavat, olid seda üksikasjalikult uurinud. Nad olid kontrollinud iga sõna, juhuks kui isa Gunn peaks olema mõne ränga ketserluse või pühaduseteotuse sisse torganud. Kogu ettevõtmise eesmärk oli pühendada kool ja kõikide noorte tulevik, keda seal õpetama hakatakse, sellel pühal kirikuaastal Jumalale. Isa Gunn ei saanud kuidagi aru, miks seda tuleks mingiks teoloogiliseks miiniväljaks pidada. Tema ei püüdnud teha muud kui kogudusele nende endi tasemel selgeks teha, et lapsed on nende lootus ja tulevik. (lk 11)
  • Kooliõues seisis umbes kakssada inimest. Mõned mehed nõjatusid vastu koolimaja seina, kuid naised seisid ja ajasid juttu. Kõigil olid seljas parimad pühapäevarõivad. Inimesed astusid pisut kõrvale, et väikest rongkäiku läbi lasta, ning siis nägi piiskop Shancarrigi lapsi.
Kõik särasid puhtusest - isa Gunn oli juba hommikul kontrollkäigu teinud. Iga juuksekarv oli silutud, ühtki määrdunud nina ega paljast jalga polnud näha. Isegi Brennanid ja Dunne'id nägid korralikud välja. Kõik nad seisid neljakümne kaheksakesi koolimaja ees. Nad olid kaheksakaupa kuues reas; tagumised seisid pinkidel, et neid näha oleks. Isa Gunni meelest näisid nad otsekui pisikesed inglid. Teda pani alati imestama, kui palju vähese küürimisega ja nühkimisega korda võis saata. (lk 12)
  • Miski proua Kennedy puises ilmes sundis isa Gunni õpetajatele appi minema. Ta poleks suutnud seda taluda, kui mõni võileivakandik oleks maha kukkunud või kreem tordilt alla libisenud. Vaikselt astus ta majja ning leidis eest täieliku segaduse. Härra ja proua Kelly ning proua Barton, kes oli lubanud aidata taldrikuid lauale kanda, seisid kui paigale kivistunud, näol peegeldumas õuduse erinevad varjundid.
"Mis on?" küsis isa Gunn, saades vaevaga sõna suust.
"Iga viimane kui glasuurtort!" Proua Kelly tõstis üles millegi, mis pealtpoolt vaadates näis täiesti korralik teekook, kaetud valge glasuuriga, allpool näitasid aga hambajäljed, et kook oli seest tühjaks söödud.
"Ja šokolaaditort!" ohkas Una Barton, kes oli näost lubivalge.
Eestpoolt näis tort hõrgutav, kuid tubli kolmandik oli ära söödud ning nähtavat osa hoidis ülal tükk puukoort.
"Õunakookidega on sama lugu!" Nüüd voolasid proua Kellyl avalikult pisarad mööda põski. "Küllap vist mõni laps."
"Foxy Dunne ja tema jõuk! Ma oleksin pidanud teadma, pagana pihta, oleksin pidanud seda teadma." Jim Kelly nägu tõmbus kurjakuulutavalt pilve.
"Kuidas nad sisse said?"
"See väike lurjus tahtis aidata toole kanda, tõi terve kamba kaasa. Ma ütlesin talle: "Kõik need koogid on hoolega üle loetud." Ja pagan võtaks, ma lugesingi nad üle, kui lapsed välja läksid."
"Ära ütle isa Gunni kuuldes "pagan" ja "lurjus"," lausus Nora Kelly.
"Minu meelest on see õigustatud." Isa Gunn oli sünge.
"Oleksid nad siis ainult pool tosinat ära söönud. Nad rüüstasid kõik ära."
"Ma poleks ehk pidanud ütlema, et ma nad üle loen." Jim Kelly suurel näol oli kahetsev ilme.
"Kõik on rikutud," ütles proua Barton. "Rikutud." Tema häälest kostvast hüsteerilisest toonist oli küllalt, et isa Gunni kaine mõistuse juurde tagasi tuua.
"Ei ole midagi rikutud. Proua Barton, tooge teekannud välja, kutsuge proua Kennedy appi. Ta oskab nii kenasti teed valada ja talle meeldiks, kui teda kutsutaks. Pange hotellipidaja Conor Ryan limonaadi kallama ning saatke doktor Jims välkkiirelt siia minu juurde."
Tema toon oli nii kindel, et proua Barton kadus silmapilk uksest välja. Väikesest aknast nägi isa Gunn, et teevalamine algas ning et Conor Ryan, rõõmus, et saab teha midagi, mida ta oskab, hakkas limonaadi kallama.
Saabus arst, ärevil, et keegi on haigeks jäänud.
"Meil on tarvis teie kirurgioskusi, doktor. Võtke üks nuga, mina võtan teise ning me lõikame kõik need tordid lahti ja laome taldrikutele."
"Jumal hoidku, isa Gunn, milleks te seda tahate teha?" küsis arst.
"Sest need võrukaelad ja saatanad, keda täiesti ekslikult süütuteks lapsukesteks nimetatakse, on enamikule tortidest hambad sisse löönud," vastas isa Gunn. (lk 12-14)
  • Ta märkas, et postiljon Mattie oli suvatsenud külaliste hulka tulla ning seisis piiskopile ohtlikult lähedal.
"Ma näen, et te olete hea meelega valmis sööma nende toitu, kes rahvale oopiumi pakuvad," sisistas ta läbi hammaste.
"See on pisut liiga karmilt öeldud, isa," vastas Mattie, kellel oli taldrikutäis kooke parajasti pooleli.
"Kui te piiskopiga ükskõik mis teemal juttu teete, ei vii te siin pihtkonnas enam ühtki kirja kohale," hoiatas isa Gunn. (lk 14)
  • Isa Gunn kogus kurjategijad koolimajja kokku. "Parandage mind, kui ma eksisin, tehes kindlaks kõige õelamate inimeste nimed, keda mul on kunagi olnud õnnetus tunda," ütles ta kohutava häälega.
Laste nägudest võis näha, et preestri informatsioon oli olnud põhiliselt õige. (lk 14)
  • "Härra Kellyl on suured käed. Ta teatas, et tal on plaanis kasutada neid selleks, et teil üksteise järel kael kahekorra keerata. Ma ütlesin talle, et ma kontrollin Vatikanist järele, kuid ma olen kindel, et talle antakse patud andeks. Võib-olla saab ta isegi medali." Viimased sõnad isa Gunn möirgas. Kõik lapsed hüppasid ehmunult eemale. "Ma siiski ütlesin härra Kellyle, et ärgem hakakem Püha Isa aega kõigi nende andeksandmistega raiskama, parem ma võtan asja ise käsile. Ma lubasin härra Kellyle, et te olite kõik vabatahtlikult nõus pesema puhtaks iga vaagna ja taldriku ja tassi ja klaasi. Et see on teie patukahetsus. Et te korjate üles iga vähimagi prügi, mis koolimaja ümbruses maha on kukkunud. Et te tulete härra ja proua Kelly juurde aru andma, kui see kõik on tehtud."
Lapsed vaatasid õnnetult üksteisele otsa. See töö võtab tükk aega. Tavaliselt loodeti, et koguduse daamid selle ära teevad.
"Aga niisugused inimesed nagu proua Kennedy? Kas nemad ei tahaks..." alustas Foxy.
"Ei tahaks, ja niisugustel inimestel nagu proua Kennedy oleks rõõm kuulda, et teie selle töö vabatahtlikult enda peale võtsite. Sest sellised inimesed ei tea, kui mustad hinged teil on."
Vaikus.
"See päev peetakse igavesti meeles. Tahan, et te seda teaksite. Kui teised pahateod võivad meelest ära minna, jääb see mälestus alatiseks püsima. See 1950. aasta juunipäev on mul kustumatult mällu kirjutatud." Isa Gunn nägi, et Eddie Bartoni ja Maura Brennani nägu hakkas krimpsu tõmbuma; ega ta võinud neid surnuks ka ehmatada. "Niisiis. Te seisate auvalves, et jätta hüvasti piiskopiga, et silmakirjalikult lehvitada Tema Kõrgeaususele, kelle visiidi rikkumiseks ja hävitamiseks te tegite kõik, mis võisite. Välja." Isa Gunn vahtis lastele metsiku pilguga otsa. "Silmapilk välja." (lk 15)
  • "Küll on imetore puu, ja kui mõnusat varju see meile täna andis." Piiskop vaatas üles punapöögi poole, otsekui tahaks seda tänada, ehkki ta oli ilmselt seesugune inimene, kes võib tundide kaupa Sahara kõrbes seista, märkamata, et kliimal midagi viga on. Hoopis lõkendav isa Gunn pidi varjulisele lehestikule tänulik olema.
"Ja mis kirjutised siin tüvel kõik on?" Ta kummardus lähemale, näol viisakas huvi ja uudishimu. Isa Gunn kuulis, kuidas Kellyd kohkunult õhku ahmisid. Sellele tüvele olid lapsed alati nimetähti lõiganud, koos südamete ja kirjadega, kes keda armastas. Liiga ilmalik, liiga rohmakas, liiga pealetükkiv, et piiskop seda imetleda võiks. Selles võis isegi kübeke vandalismi olla.
Aga ei.
Mingi ime läbi paistis piiskop kirjutisi tõesti imetlevat.
"See on hea, et lapsed märgivad ära, et nad siin on olnud ja kui nad siit lahkuvad," ütles ta end ümbritsevale rahvale, kes püüdis tema viimaseid sõnu. "Nii nagu see puu on siin seisnud aastakümneid, vahest isegi sajandeid, nii on Shancarrigis alati kool, et arendada oma laste mõistust ja saata neid maailma." (lk 15-16)
  • Kui Madeleine Ross Shancarrigi kirikusse ristida toodi, oli tal seljas vana ristimiskleit, mis oli kuulunud tema vanaemale. Niisugust pitsi nähti Püha Lunastaja kirikus harva - see oleks rohkem sobinud Püha Matteuse koguduse kirikusse, luuderohtu mattunud protestantlikku kirikusse üksteist miili eemal. Siis oli aga aasta 1932, Püha Õhtusöömaaja kongressi aasta Iirimaal. Katoliiklikud kired lõõmasid ning oli ootuspärane ristitava lapse seljas peent pitsi näha.
Vana preester sõnas kellelegi, et sellel pisitüdrukul küll millestki puudust ei tule, arvestades, millisesse perekonda ta sündis.
Aga ega preestridki kõike tea. (lk 16)
  • 1950. aastal, kui Maddy Ross oli kaheksateistkümneaastane, oli tal elus paljustki puudus: nagu näiteks plaanidest, mida ta tegema peaks hakkama - nagu näiteks vabadusest minna ära ja plaanid täide viia.
Emal oli vaja, et keegi oleks kodus, ning Maddy vend elas kaugel, seega pidi Maddy koju jääma. (lk 17)
  • Maddy meelest oleks talle ära kulunud ka kavaler, kuid Shancarrig polnud koht, kust seda oleks võinud leida.
Asi polnud isegi selles, nagu oleks Maddy olnud liiga peen nii väikese linna jaoks. Rosside perekond ei olnud rikkad maaomanikud - mingid kõrgemast klassist, lugupeetud inimesed. Kui oleksid olnud, oleks Maddy võinud leida sobiva seltskonna, kus liikuda ja endale meest otsida.
Asi oli tegelikult vaevumärgatavas vahes.
Nii Maddy kui ka tema ema olid liiga jõukad ja samal ajal mitte küllalt jõukad, et väikelinna elus oma kohta leida. Maddy õnneks oli ta seesugune tüdruk, kes armastas üksi olla, sest kellegi seltskonnas olemiseks oli tal väga vähe võimalusi.
Või oli ta ehk niisuguseks muutunud olude sunnil. (lk 17)
  • Maddy lemmiksuund oli aga jalutada metsa poole, mis oli igal aastaajal nõnda erinev, et paistis nagu hoopis teine mets. Kõige enam meeldis Maddyle mets sügisel, kui kõik oli kuldne, kui maapinda kattis lehevaip.
Võis kujutleda, et puud on inimesed, suured heasüdamlikud inimesed, kes tahavad sind okstega emmata, või et juurte vahel elab terve maailm tillukesi olendeid, keda inimesed tegelikult ei näe. (lk 17)
  • Maddy jutustas lugusid, osalt iseendale ja osalt selleks, et teda kuulataks - lugusid sellest, kuidas ta sügisel kuldseid ja punaseid oksi otsis ja mingi vanaeide silmad teda puude vahelt jälgisid, või kuidas linna kohal suure kalju juures mängisid paljasjalgsed lapsed, kes ära jooksid, kui neile läheneti. (lk 17)
  • Seejärel nähti, kuidas tüdruk suureks kasvas, pikad heledad juuksed patsidena seljal rippumas, ning kui ta seitsmeteistkümneaastaseks sai, keeras ta patsid ümber pea.
Ta oli sale ja nõtke nagu emagi, kuid tal olid kummaliselt heledad silmad. Kui Maddyl oleksid olnud mis tahes tumedamat värvi silmad, oleks ta olnud ilus. Silmade heledus andis talle kuidagi värvitu, kõhetu välimuse, justkui poleks ta täisväärtuslik inimene.
Ning kui keegi oleks Shancarrigis teda eriti tähele pannud, oleks ta jõudnud järeldusele, et Maddy on mannetu tütarlaps, kellel pole enamasti oma arvamust. (lk 18)
  • Oleks siiski kena kuhugi kuuluda nagu Kellyd. Nad olid siia kooli tulnud ja selle omaks võtnud. Nüüd olid nad kogukonna keskpunkt, samal ajal kui Maddy, kes siin kogu elu oli elanud, oli ikka veel kõrvaline. (lk 18)
  • Proua Kelly silmitses Maddyt kaalutlevalt.
"Meil on vist aeg NABI võtta," ütles ta.
Maddy ei taibanud. "Minu arust siia küll midagi juurde pole vaja," ütles ta taldrikule vaadates.
"Noorem abiõpetaja," seletas proua Kelly otsekui viieaastasele.
"Oi, vabandage."
"Mis te arvate, kui me räägiksime teie emaga selle üle?"
Maddyle hakkas tunduma, et kuumus on neile kõigile liiga teinud.
"Ma... arvan, et tal on liiga kindlakskujunenud harjumused... ta ei saa ehk õpetamisega hakkama," seletas ta kannatlikult.
"Ma pidasin silmas teid, preili Ross."
"Oh. No muidugi. Nojah ..." ütles Maddy.
See näitas, kui vähe tema enda elu oli planeeritud. Tal polnud mingeid otseseid plaane. (lk 18-19)
  • Sel aastal oli olnud palju juttu sõidust Rooma. Oli ju Püha Aasta. See on eriline aeg. Tädi Peggy oli käinud, tal oli lõputult pilte, alatasa korrati jutustusi sellest reisist, ikka ja jälle avaldati kahetsust, et seal ei saa head kanget teed.
Ema aga ei suutnud kunagi otsustada isegi nii tähtsusetut asja nagu see, kas võtta tee juurde maasikakeedist või karusmarjakeedist, kuidas võiks ta siis otsusele jõuda milleski nõnda tohutus nagu käik Rooma? Saabus sügis, õhtud hakkasid jahenema ning kõik olid üksmeelsel arvamusel, et seal varitseks tõsine oht külmetuda.
Hea veel, et nad ei olnud näinud vaeva passide hankimisega ja piletite tellimisega. Ning nagu ema sageli ütles, Shancarrigis võib täpselt niisama hästi Jumalat armastada kui Itaalias. (lk 19)
  • Esialgu, kui nende paljuarutatud plaanid ähvardasid nurja minna, oli Maddy pettunud olnud. Siis aga ei mõelnud ta sellest enam. Ta oskas väga hästi pettumustest üle olla, juba enne kaheksateistkümneaastaseks saamist oli tal neid palju olnud. (lk 19)
  • Sel suvel oli olnud teisigi pettumusi. Tenniseklubi tantsuõhtul oli Maddy arvanud, et ta näeb kena välja ja et ta on ühele noormehele meeldima hakanud. Noormees oli tantsinud Maddyga rohkem kui kellegi teisega. Eriti tähelepanelikult oli noormees teda puuviljapunšiga kostitanud. Nad olid kiigel istunud ja igasugustel teemadel lahedasti vestelnud. Sellest polnud aga midagi välja tulnud. Maddy oli palju vaeva näinud, et noormees teada saaks, kus Maddy elab, ning kaks korda teinud isegi asja noormehe maja juurde. Kõik oli aga asjatu, otsekui poleks Maddyt kunagi olemas olnudki. (lk 20)
  • Mõnikord, kui Maddy Ross oma pikkadel üksildastel jalutuskäikudel mööda metsaga kaetud küngast vana kalju juurde ronis, mis linna kohal valvas, tundus talle, et ta teeb kõike valesti. Filmides juhtus tütarlastega kõik teistmoodi. (lk 20)