Proosa

muuda
  • "Viivitamine on aja vargus," kirjutasid nad hoolikalt.
"Mis sa arvad, mida see tähendab?" oli ta kord küsinud.
"Ma ei tea, mida see tähendab, isa. Me peame selle ainult maha kirjutama," seletas laps abivalmilt. (lk 7)

Draama

muuda

JULIA: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.
ROMEO: See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib idas pilvi puhte kade viir.
Öö küünlad kustuvad, ja reibas päev
mäeharjul udus seisab varvukil...
Nüüd lähen - siis ma elan; jään - siis suren.
JULIA: See helk ei ole päeva helk, ma tean,
vaid meteoor, mis tekkis päikse leitsest,
et oleks sulle tunglakandjaks öös
ja teed sul Mantuasse valgustaks.
Seepärast jää, veel pole minna aeg.
ROMEO: Siis võetagu mind kinni, tapetagu -
kui see on sinu soov, jään rahule.
Hall kuma ärgu olgu puhte silm,
vaid Cynthia palge kaame vastuhelk;
see pole lõoke, kelle hõisetest
pea kohal kõrgel kajab taevavõlv.
Soov jääda peab mind, hool mind siit ei vii -
surm, tule! Julia ju soovib nii!
Mu hing, see pole päev; veel vestkem juttu.