Ööbik

linnuliik

Ööbik (Luscinia luscinia) on lind, kes on tuntud tagasihoidliku välimuse, valju lauluhääle ja kalduvuse poolest ööelule. Lääne- ja Lõuna-Euroopas täidab sama rolli lõunaööbik (Luscinia megarhynchos). Ööbiku rahvapärased nimetused on sisask, õitsilind, kiriküüt, lakstigal, lauluisa, teopiits jt.

Ööbik
Ööbik laulab.
Archibald Thorburn, ööbik raamatust British Birds I (1915)
Wilhelm von Wright, ööbik raamatust Svenska Fåglar (1929. a väljaanne)
Ööbik Ukraina postmargil (2019)

DraamaRedigeeri

[Julia]: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.
[Romeo]: See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. /---/


ProosaRedigeeri

  • Kas te tunnete Ukraina ööd? Ei, te ei tunne Ukraina ööd. Vaadake teda: keset taevast kiikab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on avardunud, tõusnud veelgi mõõtmatumaks, ta lõõmab ja lõõtsub. Kogu maa on täis hõbejast valgust, ja imeline õhk on nii kargelt lämbe, nii sulnis ning täis hurmavaid aroome. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Tardunult, pingsalt seisab pilkane mets ning heidab oma hiigelvarju. Tiigid on vaiki ja vagusi. Nende külma mustavat vett ahistab aedade sünkrohekas müür. Toomingate ja murelite puutumata padrikud on ajanud oma juured arglikult otse allikakülma ning kahistavad haruharva, otsekui kurjalt ja pahaselt oma lehti, kui tore tuulepea — öine tuul — neile nobedalt ligi hiilib ja neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga üleval kõik hingab, kõik on imeväärne, kõik on pidulik. Süda on aga nii avali ja nii õnnis, ning hingepõhjast kerkib üha uusi hõbedasi nägemusi. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Ja järsku ärkavad kõik ellu: metsad, tiigid ja stepid. Kaigub ukraina ööbiku suursugune triller, ja näib, nagu oleks kuugi taevas teda kuulama jäänud... Kõrgendikul tukub otsekui võlutud küla. Veel valgemini, veel uhkemini kiiskavad kuuvalgel majade kogud, veel kirkamalt irduvad pimedast ööst nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait. Jumalakartlikud inimesed juba magavad. Mõnes harvas ahtas aknas põleb veel tuli. Ainult mõne üksiku maja läve ees lõpetab mõni hilja peale jäänud pere oma söömaaega.


  • Sõidumürinale vastas kauge muusika, ja kui see vaikis, pühendas uhke laulik ööbik varjuliste puude alla kogunenud seltskonnale oma kõige keerulisema, kõige kaunima ja kõige peenema meloodia.
Laulja ümber, suurte puude all valitsevas pimeduses hiilgasid siin-seal mõne muusikat armastava öökulli silmad.
Õukonna pidu oli seega ka metsa salapärastele elanikele peoõhtuks. Sest kindlasti jäi sõnajalgade vahel kuulatama hirv, faasan puuoksal ja rebane oma urus.


  • Kui ööbikud laksutamise lõpetavad, hakkavad ritsikad siristama.



  • Kopli ja õueaia piiril kasvavad vanad pajud. Kevadel laulab neil pajudel diplomeeritud kontsertlauljanna, kõrgesti austatud preili Ööbik, kes hüpnotiseerib kuulajaid rohkem oma kuulsusega kui lauluga. Nüüd on kuulus lauljanna juba ära reisinud või oma noodid mõnel muul põhjusel juba sisse pakkinud; siin on ainult laulik, kes laulab muretuse ja elurõõmu laule, ilma reklaamita, ilma kriiskava paatoseta. (lk 175)


  • Laulavad küll ilusti, kuid kes siis ei tea seda, et sisask muidu on väga kuri lind, et ta laulu usaldada ei või. Kes siis ei tea, et kägu muutub suve lõpul kulliks ja sisaskid toovad ini­mestele alati õnnetusi. Kui sisaskit laulmas eksitad, siis tuleb õnnetus, kui mitte suurem, siis vähemalt mitu halba und näed järgimööda ja halb uni toob kindlasti õnnetuse Jaanile ja igaühele. Ning vist tondidki sõbrustavad sisaskitega, sest millest muidu need koledad sisaskitembud kõik tulevad. Ega asjata ei karju varesed ja harakad hädaldades põõsas­tes, kui kuulevad sisaski laulu ehk tunnevad ta lähedust. Ega asjata ei tule vagad kured kaugest mäda­soost põllu- ja niiduäärsetesse võsastikkudesse hir­mutama neid pisikesi lõõritajaid. Vist neil ikka on suur põhjus selleks, et peab ronima ja robistama laiade tiibadega tihedas põõsas, kuhu sisaskid peitu jooksnud. Kindlasti teeb sisask ka teistele lindudelegi kurja, samuti kui inimestelegi. Kägu sööb suve lõpul kanu ja jäneseid, kuid sisask toob endaga kaasa õnnetusi ja teeb inimesevastaseid tempe.
    • Juhan Jaik, "Sisaskid" raamatust "Võrumaa jutud", Tallinn: Canopus 2008


  • Ööbik laksutas. Ta ei olnud ju suurelise või ülitundelise luuletaja sekretär. Ta oli lihtsalt ööbik. Alela-allella — mitmehäälne rahvalaul — roomav udu — surnute hinged. Muinasjutt — unustatud keel. Antanas Garšva kirjutas. Alateadvuses lekkis rahulik paratamatusetunne. Ööbik jäi vait. Aia kohal valgenes, ööbiku laulust püüdis Garšva leida kadunud maailma. Täpselt samuti oli ju see väliselt silmapaistmatu lind laksutanud tuhandeid aastaid tagasi. Tema laulus oli mingi šiffer, aimata võis esimest arusaadavat hieroglüüfi.
Garšva hakkas vilistama, jäljendades uinunud lindu. "Ma kirjutan muinasjuttu. Ma usun Ariadne lõngasse, usun intuitsiooni. Mineviku restaureerimise jätan ma iidsete religioonide uurijaile. Las nad vaidlevad omavahel." Halvast puidust paberil elasid oma elu luuletuse kaks salmi. Hukkunud maailmas kasvasid puud ja põõsad. Kuusk, mänd, pärn, tamm, kask, kadakas.


  • Oli täiskuine öö ja ööbik laksutas nagu meeletu.
"Küll ta on võlts," ütlesin ma. "Linnuriigi Donizetti."


  • Päev on lühike,
    kuid ööbik. (lk 53)

LuuleRedigeeri

Ma laulsin siis, kui arm meil oli uus,
ma hõiskasin, kui õitest lõhnas kevad,
kuid vait jääb laul ka Philomela suus,
kui suve küpsed päevad lühenevad.
Küll polnud suvi kaunis ainult siis,
kui ööbik hüüdis öös, ta veetleb veelgi,
ent pöörast vilet liiga täis on hiis:
eks magususest tuimu maitsemcelgi.
Ma vaikin vahel - nagu künnilind
et mitte lauldes tuimaks teha sind.

  • William Shakespeare, sonett 102. Tõlkinud Harald Rajamets. W. Shakespeare, "Sonetid" (1987), lk 111


Üks Pärdik-Välenäpp
ja Eesel, Sikk
ning Mesikäpp
kord mõtlesid kvartetti mängida.
Kaks viiulit, bass, alt ja noodilehed —
nii villu istusid me pillimehed,
et kunstiga maailma võluda.
Küll poognaid vehivad, ei asja saa.
/---/
Veel üht ja teist nii sooviti
ning läbi prooviti,
kuis tuleb istuda ja kuis ei või.
See kära Künnilinnu lähedale tõi.
Kõik temalt küsima, et kahtlus kaoks:
"Oh kui sul aega leiduks meie jaoks,
sa meile pisut annaksid ehk nõu.
Meil noodid olemas ja pillid ka,
kuid — kuidas istuda, käib üle jõu."
"Et muusik olla, vaja osata
ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile,»
nii vastab Ööbik neile.
"Kuid teie, istuge kas nii või naa,
teist mängumehi ikkagi ei saa."


Mis laululaine lahkeste —
ööbik! ööbik!
käib kullakeeli südame?
ööbik!
Vait vainud, puu ja põõsastik,
mis hõbehelin imelik?
Ööbik! ööbik!
Tark Taara linnuke.

Kes kuningaga kevade —
ööbik! ööbik!
sa lootust toonud tagasi,
ööbik!
Mis vait meil seisis, salajas,
sul keele peal nüüd liikumas,
ööbik! ööbik!
Tark Taara linnuke.

/---/

Üks hõiskehääl, üksainuke,
ööbik! ööbik!
käib läbi kõige looduse!
Ööbik!
Ja ohvrileeget süda ka
on põues pannud põlema!
Ööbik! ööbik!
Tark Taara linnuke!


Õrn ööbik, kuhu tõttad sa
nüüd lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
sa tahad roosipuul?
Ehk metsas tore'l tomingal
saab hüüdma sinu suu,
kui tähed hiilgvad taeva all
ja valgust kallab kuu?

"Ei mõisa aias helista
või laulu minu rind:
Su vanemate verega
on väetud see pind!
Ka metsas tore'l tomingal
ei hüüdma saa mu huul,
vaid talupoja akna all
seal pühal pärnapuul."


Las mu mõte nagu kaaren
lendab rahutuna,
kraaksudes, kuid süda laulab,
nutab ööbikuna —
et ei nähtaks ega naerdaks,
nutab tasakesi...

  • Tarass Ševtšenko, "*** Oi mu mõtted-mõlgutused...", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 11


Vihmasõnad lael ja õues —
siid, mis must, on lõõmatand.
Toomepuu ent mere põues
kuulab, mõttes andeksand.

Sest et süütus on ju surmas,
aidata ei tohi siin —
ööbikute lõõmas-hurmas
süda soe veel püsib nii.


Nii pehme on valge öö hämaraim tund.
Nii pehme ja sügav ta meel —
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl,
kel sõnu siin leiaks veel keel.


  • Ööbikul on õudne kuulda varese falsetti.
    • Betti Alver, "Ärasaatmata kiri", rmt: Betti Alver, "Teosed" I, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 92


On ammu juba vaikind vesprikell
ja vaikselt nagu palves seisvad puud.
Siis kostab laul nii sillerdav ja hell —
üks ööbik tervitamas tõusvat kuud.
/---/
Ei laula ööbik ainult armunuile,
ei ole ainult rõõmu teenija.
Ma teda kuuldes aina mõtlen muile,
ja neile tema laul on neenia
/---/
Oo õnnis hing, kes tagasi ei vaata,
kel hinge kahetsuse uss ei söö,
kes iga tunni nii võib mööda saata,
kui oleks alles esimene öö,

ja esimene ööbik õitsvas salus —
kes Filomela saatusest ei tea,
sest liigne teadmine on ainult valus,
on parem tunda, et see tund on hea.

Nii õitseb lill ja puu ja kannab vilja
ning igavesti kestab loomistöö.
Nii laulab üksik ööbik õhtul hilja
Janiculumil läbi kogu öö.


Tuhm saar kui siruli karu.
Ta kõrval järve hõbedane kala.
Kui ämblik käib ööbik höörimas
kesk lauluniitide räga —
sest päikese punane putukas
läks õhuselt laulvasse lõksu.

  • Ivar Ivask, "Vaahersalo variatsioonid" XIII kogus "Päev astub kukesammul" (1966), lk 61


Priidik! Priidik! Prii-dik!
Plaks! Plaks! Plaks! Plaks!
Loputan järves pesu
puhtamaks, puhtamaks, puhtamaks.
Too pesupali, too pesupali!
Kiiresti, kiiresti!
Kärr!
Siin pesupali, siin pesupali —
terve järv!
Priidik! Priidik! Prii-dik!
Vesi on märg!
Võta, võta särk! Võta, võta see särk!
Plaks! Plaks! Plaks! Plaks!
Loputan järves pesu
puhtamaks, puhtamaks, puhtamaks.
Töö on nii pikk.
öö on nii pikk.
Ööbik! Öö-bik!

  • Helgi Muller, "Ööbik" (1964, Viljandi), rmt: "Laulud ratastel", 19, lk 18


sina seisid maailma äärel ja tahtsid liuteed mööda alla sõita
mina ütlesin: ära sõida
siis lendas kusagilt üleskeeratav ööbik ja laulis keisri akna all
ja keiser nuttis ja andis sulle andeks
nägu ära pööratud jäin ma rajale lamama ja mõtlesin
et kolmas kord sa mind ei puudutanudki

  • Tiia Toomet, "*Ma nägin unes et sa tulid ja puudutasid mind...", rmt: "Argipäeva õhtu", 1987, lk 9


Rõduuks on lahti
all hämaras võsas laulab ööbik kui meeletu
siis läheneb kuskilt raske lennukimürin summutab hetkeks kõik mUu
ja kaugeneb taas
kui see vaikib on kuulda jälle ööbikut ja rongi kauget huiget
kõik need hääled on minu maailmas olemas
ma ei saa pidada üht tõelisemaks kui teisi

  • Tiia Toomet, "*Rõduuks on lahti...", rmt: "Argipäeva õhtu", 1987, lk 58


Siis ütlesin ma üht-teist eesti keeli.
Nii nagu Otto Wilhelm - rõõm ja õnn.
Õrn ööbik tõttas, hõiskas õhtu eeli -
küll leidus mõistjaid - kus nad jäänud on?

  • Mari Vallisoo, "* Kord kõnelesin kaunis idamurdes". Rmt: "Mälestusi maailmast" (2015), lk 436


Üks ja seesama ööbik
ilutseb illegaalselt toomingapuhmaste peidus
ja teeb suuri sõnu,
õppimata poole sajandi jooksul
midagi uut –
ja on nagu õige mees pealegi
tänavuseski toomingavilus!

VanasõnadRedigeeri

  • Ööbik laulab öölaulu, kuldnokk laulab koidulaulu, lõoke laulab lõunalaulu.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel