Roos

dekorariivtaim
(Ümber suunatud leheküljelt Roosipuu)

Roosid on roosõieliste sugukonda kibuvitsa perekonda (Rosa) kuuluvad, looduslikult esinevatest kibuvitsaliikidest aretatud dekoratiivtaimed.

Ambrosius Bosschaert vanem, "Vaikelu roosidega klaasvaasis" (1619)
Margherita Caffi (1647–1710), "Roosid", s.d.
Alida Withoos, "Rosa mundi" (u 1700)
Mélanie de Comolera (fl. 1816-1854), "Vaikelu roosidega klaasvaasis", s.d.
Ferdinand Georg Waldmüller, "Roosid" (1843)
Agathe Pilon (1777–1846), "Roosid vaasis", s.d.
Henriette Barabás, "Roosikimp vaasis" (1856)
Adelheid Dietrich, "Vaikelu roosidega" (1860)
Lilla Cabot Perry (1848–1933), "The Pink Rose", s.d.
Marie Nyl-Frosch (1857-1914), "Kollased roosid vaasis", s.d.
Adriana Johanna Haanen (1814–1895), "Roosikimp balustraadil", s.d.
E. G. Handel Lucas, "Roosid pastoraadist" (1878)
Cordelia Helen Angell,"Vaikelu roosidega" (1880)
Anthonore Christensen, "Roosipõõsas" (1884)
Marie Spartali Stillman, "Roosidest pärg" (1880)
Alice Brown Chittenden, "Roosid" (1885)
Anna Syberg, "Roosid" (1902)
Sara Henze (1857–1936), "Vaikelu roosidega", s.d.
Sarah E. Bender de Wolfe, "Roosikorv" (1896)
Marie Beloux-Hodieux (1860–1897), "Roosikorv", s.d.
Ruth Mercier, "Roosid ja kannikesed" (1897)
Elise Nees von Esenbeck (1842-1921), "Roosid vaasis", s.d.
E. Hariel, "Roosid" (u 1900)
Olga Krieghammer, "Kahvatud roosid" (1910)
Margaret Stoddart, "Roosid" (1920ndad)
Margaret Butler, "Kauss roosidega" (1940ndad)
Heal roosil mitu nime. "Madame A. Meilland" alias "Peace" alias "Gloria Dei"

Piibel

muuda

Ma kasvasin kõrgeks nagu palmipuu Een-Gedis
ja roosipõõsad Jeerikos,
nagu ilus õlipuu väljal.
Ma kasvasin kõrgeks nagu plataan.

Proosa

muuda
  • Siis nägi ta üht noormeest tulemas. Too tõi kimbu valgeid lilli; need puistas ta torni põrandale ning läks ära. Siis tuli teine ja tõi kimbu kannikesi; need puistas ta keset kirikut. Siis tuli veel üks ja tõi kimbu roose; need puistas ta ilusasti meie emanda (= Maria) altari ette. Siis tuli neljas ja tõi kimbu valgeid liiliaid ning puistas need koorile. Kui nad seda olid teinud, kummardasid nad kenasti ja läksid ära. Need noormehed olid nii õilsad ja kaunid vaadata, et kui kunagi mõnel inimesel ka suur piin oleks kehas, kaoks kogu tema piin, kui ta neid ainult näeks.
    • Mechthild Magdeburgist, Vaesest tüdrukust, Ristija Johannese missast, armulaualeibade muundumisest Talleks, inglite kaunidusest, pühakssaanud inimeste neljast liigist ja kuldsest pennist. Rmt: "Jumaluse voogav valgus", 2. raamat, IV. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015, lk ??


  • Te vaimustute kütkestavast mitmekesisusest, looduse ammendamatust rikkusest. Te ei nõua ju, et roos lõhnaks nagu kannike, aga miks tohib siis ülim rikkusvaim – eksisteerida ainult ühel kujul?
    • Karl Marx, "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta" (1843), tlk Pärt Lias, Vikerkaar, nr 4-5 (mai), 2019, lk ??


  • [Seersant Cuff:] "[---] Kui me enne minu erruminekut enam ei kohtu, siis loodan, et tulete mind vaatama ühte väikesesse majja Londoni lähedal, millel ma juba silma peal hoian. Minu aias, luban teile seda, mister Betteredge, saavad olema rohurajad. Ja mis puutub valgesse sammalroosi …"
"Ei saa te valget sammalroosi mitte kuradi väega kah kasvama, kui te teda kõiksepealt koerakibuvitsa peale ei silmasta!" hüüdis hääl akna tagant.
Pöördusime mõlemad ümber. See oli väsimatu mister Begbie, kes kangest vaidlushimust polnud enam mallanud värava juures oodata. Seersant surus mul kätt ning tormas veel suurema õhinaga välja, õuele. "Kui ta tagasi tuleb, siis küsige talt sammalroosi kohta ja vaadake, kas ma olen tema väidetest kivi kivi peale jätnud!" hüüdis suur Cuff siis mulle omakorda läbi akna. "Härrased!" vastasin mina neid talitseda püüdes, nagu ma kord juba olin teinud. "Sammalroosi suhtes saab mõlema poole kasuks palju öelda!" Oleksin võinud sama hästi (nagu iirlased ütlevad) verstapostile džiigi vilistada. Nad läksid koos minema, pidades teel rooside sõda, milles kumbki pool armu ei palunud ega halastust tundnud. (22. peatükk)
  • Wilkie Collins, "Kuukivi", tlk Krista Kaer, sari: Põnevik, Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 152–153


  • "Soo, nüüd mine too mulle juukste tarbeks aeast kõige ilusam roosi õis, aga ära kellegile ütle, et ma woodist tõusnud olen. Ma tahan üksi olla.“
Kui roos toodud ja pähe pistetud oli, saatis Agnes tüdruku minema, keeras ukse lukku, tõukas akna lahti ja piilus eesriide wahelt wälja. (12. ptk, "Haige südamega kerjaja")


  • Seal paistab midagi kui valendavat, nagu tantsiks murueide tütred jälle ta ees, siis kui tuleks päris ilmsi kenam, ihaldatavam nendest ta poole, kui lehviks see imekogu kuristiku kaldal, vaataks ütlemata hellal sinisilmal ta peale ja pakuks talle õitsvat roosioksa... Ta tahab seda põlvili lastes vastu võtta ja hõisata, aga lilleandja nägu on kahvatu... tõsine, ja nagu kõlaks ta selja taga kaebava leina helin — — — — — —
Till, tall, till, tall!
See on mõisa kell. Ta äratab magajaid tööle.


  • Teeraja teisel serval oli aga kõrge laudadest piire ees ja lauad olid ka kõikide nende teeradade servas, mis viisid järjest sügavamale lillepuhmastesse. Kameeliate õied olid lahti, neid oli valgeid ja verevaid ja roosasid ja valgetriibulist, vahel välkumas läikivad lehed. Jasmiinipõõsaste valgete õiekobarate vahelt ei paistnud küll ühtki lehte. Roosid õitsesid — härrade väikesed valged nööpauguroosid, aga nii hullusti putukaid täis, et nina alla neid pista ei saanud, roosad roniroosid, mille all maas oli langenud kroonlehtedest sõõr, pikkade vartega kapsa moodi roosid, kääbusroosid, mis olid kogu aeg nuppus, roosad meelitavad kaunitarid, mis avanesid kurdhaaval, punased roosid, mis olid nii tumedad, et nende langevad kroonlehed paistsid mullaga ühte värvi, ja peened kreemikad roosid veel ka, millel olid sihvakad punased varred ja tulipunased lehed.
    • Katherine Mansfield, "Prelüüd" kogumikust "Tass teed", tlk Anne Lange, Loomingu Raamatukogu, nr 11-13, 2000, lk 25-26


  • Roos on roos on roos on roos.
    • Gertrude Stein, "Sacred Emily", raamat "Geography and Plays" (1922), Courier Corporation, 1999, lk ??



  • Ja nagu mingisuguse tundmata ülivõimu sunnil sammusin sinnapoole, mõttes hulk ilusasti korraldatud sõnu, kehas taltsutatud värin, rinnas peksev süda ja käes — poolpuhkenud punane roos. Ta ette seisma jäädes tahtsin oma suu lahti teha rääkimiseks, aga pääs ei leidunud taipu ega keelel sõnu, ainult silmad lõid niiskelt virvendama. Tummalt, kohmetuna sirutasin väriseva käega pikal varrel kiikuva roosi ta poole ja tummalt, nagu pakutudki, võttis ta roosi vastu, huultel nagu tardunud ehmatushüüe või võdisev naerujoon.
    • A. H. Tammsaare, "Varjundid", Tartu: Noor-Eesti, 1917, lk 39
  • [Ivan Vassiljevitš:] "[---] Inimene otsib küll tõde, teeskleb otsima, sest tema tahab, et teised usuksid tema tõeotsimist. Aga tõde on inimesele ometi nagu kuri kiskja või tuhandeokkaline roos. [---]" (XXV ptk)


  • Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga lind võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud, ja kui keegi teine arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida. (XIV ptk)


  • Oh, keerlesid juba uue laulu sõnad rätsepa peas: neiu, sa oled nagu päris roos nende puust nikerdatud rooside kõrval! Pärisroosil oli meistrile — meistrile, ütles ta, ja naeratas häbelikult — üks imelik palve. Tal olla tüütu kosilane, vanapoiss Tartu tagant. Ei andvat enam asu ega hingerahu see vanatüütus! Kas ei oleks nüüd meister nii vastutulelik ja teeks selle austaja peale ühe õige toreda ja tabava pilkelaulu? Muidugi olevat piinlik, et tema kui naisterahvas avaldab niisuguseid südameasju ühele võõrale meesterahvale, aga kuna meister olevat nii tõsine ja mõistlik inimene... Sellejuures vaatas ta meistrile otse silma sisse ja läbi silma otse südamesse, ja ta pilk oli nii puhas nagu allikavesi kase varjus. Meister hõõgus üleni — seekord mitte vihast, vimmast ja ägedusest, vaid neiu Roosist, Räisa tagakambrist ja õitsvatest toomedest. Ooh, muidugi saab Roosi-neiu selle laulu! Usaldatagu talle ainult, missugune meesterahvas see tüütu kosilane õieti on, ja siis... "Kõrget kasvu," sosistas Räisa roosilille-taoline peretütar, "mustaverd, mustade vurrudega, uhke ja kõrgi olemisega." (Seda ta ei öelnud, et kõneleb kurje jutte rikastest inimestest ja kipub neid pilkama.) Juhan tegigi laulu. Võib-olla oma elu kõige parema pilkelaulu. Mustast, maiast, karvasest puudlist, kes sörgib Räisa-Roosi kannul ja limpsab keelt — tühja tuult limpsab, sest neiu hell süda tuksub hoopis teisele, jah, hoopis kellelegi teisele... Vaene, maias puudel! Jah, vaene puudel... sest kaks nädalat pärast seda, kui meister oma laulu oli neiule üle andnud ja sooja käepigistuse osaliseks saanud, tänitas seda laulu juba terve vald, varsti terve kihelkond. "Ohohohoo ja ahahahahh-aa," ägati läbi valju, toore naeru, "kas olete te kunagi varem kuulnud, et üks rätsep võib olla koguni nii kerge, et teeb iseenese armutundmusest laulu?" Iseenese peale! Laul sai väga lauldavaks ja Roosi selle läbi väga tähtsaks, talle tuli kosja nahakaupmees linnast, venepoodidest, ja nende pulmaski veel lauldi seda laulu. Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad käärid tema südamesse, sügavale ja jäädavalt.
    • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 11-12


  • Väikesel nurgalaual hõbekarikas seisis imeilus roos, sametine ja sügavpunane, peaaegu must. See oli oivaline lill, laitmatute kroonlehtedega, mille kattekirme oli niisama õrn ning veatu nagu udemed äsja nukust väljunud liblika tiival.
"Eks ole kaunitar?" küsis missis Kralefsky. "Kas ta pole imeilus? Ta on siin juba kaks nädalat. Raske uskuda, eks? Ja toomise ajal polnudki ta enam nupus. Ei, ei, õis oli täiesti lahti. Aga tead, ta oli nii haige, et ma ei uskunud üldse, et ta püsima jääb. Keegi oli ta hooletusest astritega ühte kimpu sidunud. See on talle surmav, täiesti surmav! Sa ei kujuta ette, kui julmad kõik need astrid on. Nad on ise väga elujõulised, väga maalähedased, ja loomulikult on selge sõgedus panna nende hulka selline aristokraat nagu roos."


  • Rufinide aias oli kaks roosipõõsast, üks punaste, teine valgete õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi vooruslik proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta süütusega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)
  • Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud palveraamat ja kui ta selle avas, leidis ta raamatu lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt patu hõõguva värvi võtnud. Üksteise järel laskis ta kerged, kuivanud lehed tuuletus vaikuses tornist alla libiseda jõe mustavaisse voogudesse, kuna ta ennast sundis raamatu sõnu lugema. /---/ Aga kui päike tõusis, oli ta südames kummaline rõõmutunne ja ta võttis uuesti kätte palveraamatu ja hakkas seda lehitsema, nagu otsiks ta sealt üht erilist lunastavat sõna.
Siis langes selle vahelt peaaegu mustaks tõmbunud punane roos ta jalgade ette. (lk 78-79)
  • [Louis de Touraine:] "Kõige poeetilisem pilt, mis üldse on mõeldav, on mõõk roosides. Kas pole nii? Siin on ühendatud kõik, mis maailmas kaunistjõud ja õrnus, au ja armastus, mees ja naine."
  • "Te teate vahest ka, et roos on Kristuse sümbol — juba vanast ajast peale?"
Pidin tunnistama, et ma tundsin ainult üht sümbolit ja see oli rist.
"Rist on surm — roos on elu. Need kuuluvad kokku. Ilma üheta ei oleks teist."


  • Inglased ehitasid kirikuid ja büroohooneid viktooriastiilis ning kaunistasid aedu haruldaste palmide ning ehispõõsastega. Kuberneri ja teiste ametnike abikaasad püüdsid üksteist toretsevate ehisaedadega üle trumbata. Seejuures polnud neil vaja kordagi käsi mullaseks teha, sest maja ja aeda hooldas hulk tseilonlastest teenreid. 1830. aastal importis leedi Horton Mauritiuse saarelt uue roosisordi. Puutumata kokku kodumaiste taimekahjuritega, õitses lantana camara üsna varsti mitte ainult kuberneriproua aias, vaid metsistus ja levis üle kogu saare. Võib-olla kandsid linnud võõraste taimede seemneid oma pugudes Indiasse, sest roos hakkas kasvama ka kohalikel loomakaitsealadel Bandipuri ja Mudumalai džunglites. Meeldiva nime taga varjab end aga saatanlik väänkasv. Tal on kuni kolme meetri pikkused okkalised köitraod, mis üksteisega läbisegi põimuvad. Niisugustest padrikutest pääseb läbi vaid elevandi seljas. Ürgveised, Lõuna-India gaurid, on selle võõra olevusega enese kõrval juba harjunud. Õrnad helerohelised lantana camara kasvud on neile isegi maiuspalaks.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 66


  • See väike neljanurgeline muruplats, mida ümbritsevad kõrgele alusele poogitud roosipuud, ei paistagi mulle väike. See oli jälle omaette maailm. Kõige tähtsamad olid siin roosid. Närtsinud õied lõigati iga päev kääridega maha, teisi roose lõigati tuppa toomiseks ja pandi paljudesse väikestesse vaasidesse. Vanaema oli oma rooside üle üüratult uhke, olles veendunud, et nende suurus ja ilu oli kõik saavutatud "tänu ööpottidele, mu kallis. Magamistoa väetis — miski ei anna sellega võrrelda! Kellelgi teisel ei ole niisuguseid roose, nagu minul."
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Tallinn: Sinisukk, 1996, lk 41


  • Roosid on ühed vähesed taimed, mille õied näevad vaasis välja kaunimad kui kasvades. Saalis, suures vaasis, tulevad nende sügav värvus ja lõhn paremini esile kui väljas. Mis puutub täiesti lahti läinud roosiõitesse, siis nendes on midagi üsna labast, midagi madalat ja rämedat nagu kammimata peaga naises. Toas mõjuvad roosid müstiliselt ja suursuguselt.


  • Vähegi korralikul kiriklikul laulatusel pidid olema ka pruutneitsid, kõige vähem neli, kaks pruutpaari ees ja kaks taga. Uhkemates pulmades tõusis see arv kuni kaheteistkümneni. Pruutneitsidel pidid olema ühte värvi kleidid, oli lubatud ka roosad või helesinised. Kuid kandvama osa väljaminekuist oli sunnitud tegema peiupoiss. Tema pidi palkama "kaleši", sõitma oma neitsile järele ja muretsema talle lillekimbu, mis võis koosneda ainult valgetest või kreemivärvilistest roosidest, ümbritsetud pitsiäärelise paberimansetiga.


  • Maailma kõige populaarsem teehübriidroos on "Peace", hämmastav kirju pastell loojangutoonides, mis keskpäeval lausa kisendavad, jäävad ent loojangu aegu tummaks ja talletavad kõik päeva valguseviirastused. Selle munajad nupud avanevad suurte kahvatukollaste rüüsidena, mille lüümetel servadel on tihti roosa õhetus. Ja see lõhnab nagu meesse kastetud suhkurdatud nahk. Kõigist mu roosidest näivad just "Peace'il" päeva niiskusest ja valgusest sõltuvalt olevat peaaegu inimjume ja inimtujud. Sellele katseks aretatud roosile pandi 1945. aasta 2. mail (Berliini langemise päeval) Pasadenas Pacific Rose Societys säherdune nimi, sest "meie aja uhkeim roos peaks kandma maailma suurima soovi nime — Rahu".
    • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Varrak, 2005, lk 54


  • Ma lõin sõnaraamatu k-tähe kohalt lahti. Seal oli viis kuivatatud aedkannikest: kollane, sinakasmust, mahagonivärvi, lilla ja pärgamendikarva. Need olid lamedad, jäigad ja kuivad – niisama kanged nagu liblikatiivad, kuid palju hapramad. M-tähe alt leidsin metsporgandioksakese, mis oli laiaks litsutud ja nägi tillioksa moodi välja. R-i alt leidsin mitmesuguseid roose – punaseid roose, mis olid kummalegi leheküljele endakujulise jälje vajutanud, ja roosasid kibuvitsu.
"Mida sa teed?" küsis Lucille.
"Sõnaraamat on kuivatatud lilli täis," vastasin mina. "Vanaisa."
"Ta pani kuldkingad o-tähe alla. Ilmselt orhideed."


  • "Minu kodu, astu edasi," kuulis Ines Beni lausuvat ja astuski edasi. Jõudnud majani, vajus Inese suu ammuli.
"Roosid? Sa kasvatad roose?"
"Ei kasvata, ise kasvavad."
"Issand, kui ilusad, roosad, kollased, punased, valged! Issand, see on vist roniroos! Miks tal sinised õied on?"
"Sort on selline."
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", Tallinn: Tänapäev, 2014, lk 111


  • Skriptooriumis on külm, mu pöial külmetab. Jätan selle käsikirja ei tea kellele ja ma ei tea enam, millest see on: stat rosa pristina nomine, nomina nuda tenemus. [Kunagise roosi nimi — meil on vaid paljas nimi. (Lad. k.)] ("Viimane leht")
    • Umberto Eco, "Roosi nimi", Eesti Päevalehe Raamat, 2005, lk 479
  • Kirjanik ei pea ette andma oma teose tõlgendusi, muidu poleks ta kirjutanud romaani, mis on tõlgenduste genereerimise masin. Aga üks suuremaid takistusi selle õilsa põhimõtte järgimisel on just nimelt tõsiasi, et romaanil peab olema pealkiri.
[---]
Pealkiri Roosi nimi tuli mulle pähe peaaegu juhuslikult ja hakkas meeldima, sest roos on niivõrd tähendustihe sümbol, et ei tähenda enam õieti midagi: müstiline roos [rosa mystica];15 roosina elas läbi seda, mida elavad roosid;16 Rooside sõda;17 roos on roos on roos18; roosiristlased; see, millel nimeks roos, teist nime kandes lõhnaks sama hõrgult,19 rosa fresca aulentissima20. Selle tulemusena sai lugeja õigupoolest teelt eksitatud, ta ei suutnud üht tõlgendust välja valida; ja kui ta oleks aru saanud lõpuheksameetri võimalikest lugemisviisidest, oleks ta selleni jõudnud just kõige lõpus, olles juba teinud kes teab missugused muud valikud. Pealkiri peab mõtteid eksitama, mitte neid korrastama. ("Pealkiri ja tähendus")
________
15 Näiteks Dante Jumalikus komöödias (Paradiis, XXX–XXXIII).
16 Värsirida François de Malherbe luuletusest "Lohutuseks härra du Périerile": "… Et rose elle a vécu ce que vivent les roses…".
17 Kolmekümneaastane sõda (1455–1485) Suurbritannia Lancasteri ja Yorki dünastia vahel; nende vapil oli vastavalt punane ja valge roos.
18 Värsirida Gertrude Steini luuletusest "Püha Emily": "Rose is a rose is a rose."
19 Shakespeare’i Romeo ja Julia, II, 2, 44 (Georg Meri tõlge).
S.t värske hurmavalt lõhnav roos. Ühe esimese itaaliakeelse luuletuse "Contrasto" (1231) algus.
  • Umberto Eco, "Järelkiri Roosi nimele", tlk Merje Kala, Akadeemia, nr 6, 2004, lk 1211–1212

Luule

muuda

Sa ära enam kurda tehtud pattu:
roos torgib, muda leidub lättevees
ning varjuga eks kuu ja päevgi kattu
ja tõuk või olla värskel pungal sees.

  • William Shakespeare, XXXV sonett, tlk Harald Rajamets. Rmt: William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 41


Oo, kuidas ilu ilusam näib veel,
kui truudus sulnilt ehtimas on seda!
Roos kaunis välja näeb, ent meie meel
ta lõhna pärast kaunimaks peab teda.
Ka orjavitsa õitel on ju puna
niisama õrn kui roosi lõhnav lõõsk,
tal okkad on, ta õõtsub vallatuna,
kui õisi paitab suve hingus rõõsk.
Ent väike on meil välimusest rõõm,
kui lill meid hõrgu hõnguga ei hurma,
ta närtsib unustuses. Roosi lõõm
saab aga lõhnaks pärast õite surma.

  • William Shakespeare, LIV sonett, tlk Harald Rajamets. Rmt: William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 61


Oo Roos, oled haige.
See uss, kelle kulgu
öös keegi ei märka
kesk vihuriulgu,
 
on leidnud su sängi
purpurpunase hurma
ja ta armastus sünge
toob sinule surma.


Kui ma alles noorel eal
mööda metsi suisa peal
lilli käisin otsimas,
ei mul olnud iial mahti
lasta oma silmavahti
enne käia vaatamas,
kas neil kauneil roosikestel
okkasi ka kasvas vartel!
Hiljem mõni silmapilk
tunnistas vast veretilk
kriimustatud sõrme viga!
Mälestuse armiga
jooksin koju rõõmuga:
Andku taevas, et mul iga
kauni roosikese okas
verd ja armu kannaks nokas!


Käes käsi samu teesid ikka käinud
me aias oleme keskpäevil neil,
kus roosid valged hõõgel õitsma läinud
ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.


See võõral müüril roosileht -
vist ammu unes kuskil näht.

Õnn, magus sõna - kes meist veel
teaks, mis see on? See võõras keel.


On õhtu, tule, kõnniskleme koos,
üks tee on kuskil jäetud meilegi.
Näe, aias lõhkend roosi järel roos -
kõik sama ilus on kui eilegi.


Ju sireli siniseid tähti
on anastand tuuled ja põrm,
kuid rooside kuumi lehti
võõral müüril veel silitab sõrm.

  • Marie Under, "Hüvastijätt", rmt: "Uneretk", 1968, lk 26


Säält lõhnab lõhmus ja mustsõstar siit
ning läbi paksu põõsa sööstab lind,
tal rõõmust kurgus katkeb lauluniit...
Sääl viimne roosipung on oodand mind!


Kui suvehommikul me läve ees
kesk niiskeid peenraid suur ja särav roos
üksteise järel õiepungad paotab,
ja päeva esimeses tuulehoos
seal lehekuurmelt langeb kastetilk
ning liblik valged tiivad lennuks laotab,
siis on kui tabaks vilkalt heidet pilk
meelõhnalise puhmastiku sees
su käte julget viibet.
                    Tõstan pea
ja mõtlen: Päevale saab kaunis algus.
Ring-ringilt avardub ja kasvab valgus
kui hea!


Ei, roosid mind enam ei lohuta,
see kõik on puhas pettus.
Tõtt öelda, mind isegi kohutab
rooside südametus.

Kuum-kirglikult liiga nad õitsevad
ja mööduvad liiga ruttu.
Kõik minu uned
ja kõik minu ihad
suubuvad tõusvasse uttu.


Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks,
kihutab taga mu roheluspõlve; mis lõhkab puude
                                             juured,
hävitab minu.
Ja mina olen tumm ega saa ütelda kipras roosile,
et minugi noorust kõverdab seesama pakane palavik.

  • Dylan Thomas, "Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 126


Ma tean nüüd, et pärast me tantse ja käike,
meid lunastab valge ja punane roos,
et taevas on ligi, me taevas on väike —
nagu haldjad on muinasloos.

  • Rein Sepp, "... Vaikselt ja kiretult sügavas lumes", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2353


Roos pudeneb kui sajaks lund
mu rüppe, kes ma sama kaduv.
Peod, helbeid täis, veel õnnest põlevad
just nagu näeksin üha und.

Kui hea, et õitsta võind me mõlemad.

  • Minni Nurme, "Roos" (1958). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 709


Üht roosi ma näitusel nägin,
teist usku see pööras mind -
ta tuksles kui punane süda
ja kindlasti oli tal hing.

Ma olin vist lapselik lausa.

Hing habras ja hellasti hoitud
kui hubisev küünlaleek peos.
Küll südamevärinaid maksab,
kuldköiteid maksab see teos!

See roos mul meelest ei lähe.

  • Debora Vaarandi, "See hommik on aedniku päralt". Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 671-672


Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

  • Juhan Smuul, "Viimane laev". (Sõnarine. Eesti luule antoloogia. Koostanud Karl Muru. 3. köide, lk 90)


miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid
    
roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju

  • Doris Kareva, "Miski jääb lõpuni puudu" kogus "Päevapildid" (1978)


Tunnen mõõka, mis ei mõrva,
mille löök peab kosmost koos.
Tema teravus meid kaitseb,
tema serv on see, kus õitseb
puutumatu, muutumatu
ainsa vabaduse roos.


Täna jõudis kohale talve eelsalk -
Põhjala jäine hõng.
Tõi kaasa klaasist kirstukesed
viimseile roosidele.


Arkaadia, nii punane on roos.
Ja nõnda labane ta lihtne nimi.
Nad ometigi ilusad on koos.
Arkaadia, nii punane on roos.

Vein vindub vaadis, mülgas mulksub soos,
kulm kerkib, pime kirves leiab kivi,
Arkaadia! Nii labane on roos
ja nõnda punane ta purjus nimi.


Roosid on punased / kannikesed on transseksuaalsed / tere tulemast naisepõlve / nüüd hakka tööle musi
...
Roosidel on kõrini / meie binaarsetest fetišitest / ma tüssasin oma arste / ja varastasin kõik ravimid et peita need koopasse ja jagada teiste trans-inimestega

Roosid surusid mu / seina vastu / suudlevad mu kaela / mis on sotsiaalselt konstrueeritud olema superkuum tugev feministikael
...
Roosid on sinised / kannikesed on violetsed / roosid on mittevioletsed / sinine on sininormatiivne

Roosid on marsilt / kannikestel on kõik operatsioonid tehtud / löövad laagri üles / üksnes Veenusel

Roosid on läinud liiga kaugele / et mitte olla millest tüdrukud tehtud on / ma tulen kapist välja / oma akadeemiliste kolleegide ees kui luuletaja ja ma vean kihla et nad jooksevad karjudes laiali
...
Roosid on trohheilised / kannikestel on nende algne torustik / marsime protestides / siis läheme koju ja kokkame midagi hõrku ja sööme seda luhvliga
...
Mehed on naistest / roosid on Jupiterilt / naised on meestest / ma ei oska öelda kumb on pehmem, sinu huuled või see padi või lumi, mis õues graatsiliselt langeb


Kes aias, kes aias?
Mesilane aias.
Mis nimi, mis nimi?
(Ringi sees olija) tema nimi.
Käi läbi, käi läbi,
käi läbi roosipõõsaste
ja otsi kohta, kust sa saad
ja lükka teine sisse.

Allikata

muuda

Vanasõnad

muuda
  • Mats linnas, roos rinnas (uhke kohta).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel