Laulatus

Proosa muuda

Järgmisel ööl tuleb ema Kaisu unne. Ema seisab uksel, käed puusas, ja vaatab Erni jalajälgi Kaisu sängi kõrval. On see tint või mis mustus? näib ema küsivat. See on pigi lao põrandalt, tuleb Kaisule pähe ütelda. Siiski peab laulatatud olema, et selliseid jälgi jätta, hoiatab ema.

Kaisu kalpsab ehmunult istukile. Mingeid jälgi põrandal ei ole, see oli ainult uni. Mina ei usu unenägudesse, mõtleb Kaisu. Mina ei taha mingit laulatust. (lk 56)

— Ma saan aru, et sul... teil on suhe, sinul ja kaupmehel.

Kaisu ei tahtnud päriselt jaatavalt vastata.

— Kas sellest räägitakse külas? oli ta küsinud.

— Ei mina inimeste juttude põhjal otsusta. Mina olen seda ise näinud. /---/

— Kuidas sellist asja näeb?

— Te olete nagu valgussõõris. Te särate, kui kahekesi leti taga olete.

— Mine nüüd, oli Kaisu naernud. — Meie, tavalised inimesed.

— Jah, oli Anna naeratanud. Aga siis oli ta tõsiseks muutunud. — Te peaksite ennast laulatada laskma.

— Mispärast? Ee... ei, oli Kaisu öelnud.

— Muidu elate patus. Te, te ju...

— See ei tundu mulle patuna, oli Kaisu ütelnud.

— Kas sa seda emale võiksid rääkida? oli Anna küsinud.

Taeva päralt, kuidas oli Anna seda osanud küsida! (lk 64-65)

Mahakuulutamised ja nende ärakuulamine kirikus, laulatus pastoraadis, sõrmused ja muu taoline sujuvad ilma suurema kära ja tseremooniata.

Erni lubab Kaisut austada ja armastada. Kaisu ütleb, et tunneb Erni vastu niisamuti, lisaks veel hellust. Neist tunnetest piisab ühe abielu tarvis. /---/

Prouat ja Viivit ei näi asi puudutavat. Naised on oma nädalast toidukraami hankima tulemas, kui Erni neile õuel oma sõrmust näitab ja laulatusest räägib. Viivi ulatab oma peenikese käe ja sõnab: — Palju õnne!

Aga proua litsub õuel komberdava sitasitika oma kinga all puruks ja imestab, mis elukas see selline on ja kust ta nii hilja sügisel küll siia on sattunud. (lk 78)

Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998