Proosa

muuda
  • Nõmmeroosike Erika. Just nimelt sellele taimele on Erika oma nime eest tänu võlgu. Enne lapse sündi oli ema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitud savikämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivselt mustuse ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)


  • "Ei midagi!" ütles Laane. "Näe, mina tean seda," lisas ta uhkustavalt juurde ja tahtis veel midagi öelda, aga teda segas Vutt, kes üsna süütult küsis:
"Aga kuidas on täi ladinakeeli?"
"Mis?!" hüüdis Laane nagu ehmunult vastu ja katkestas jutu.
"Tähendab, seda sa ei tea," ütles Vutt. "Aga seda peaksid sa teadma, sest selle sõna õpetab vana Gorilla oma poegadele kõigis keeltes kõige enne kätte."
"Ära sõima," ütles Laane.
"Kuis ma siis sõiman," vaidles Vutt vastu, "täitand gorilla sa ju oledki. Iseasi, kui ma oleks öelnd spiritist, see on sinu sõimunimi."
"Kuule, ma annan sulle ühe," ähvardas Laane.
"Ära anna, ronivad isegi teistele peale," vastas Vutt, kes peale Laane lahkumist seletas Indrekule: "Pane sa tähele: kui leiad mõne hallivatimehe, siis tea, see on sellelt. Tappa neid ei tohi, sest need on nagu prussakad; niipea kui hakkad tapma või põletama, ronivad hullemini kallale. Tulevad karjas! Aga pane ilusasti õrnalt ja elavalt peremehe juure tagasi, siis enam ei tule, ei roni."
Aga hiljem õppis Indrek omal kehal tundma, et tee, mis tahad, ikka ronivad ja mitte ainult Gorillalt, vaid ka Harakalt, sest ka tema kasvatas neid. Ühel olid ainult suuremad ja tumedamad, teisel väiksemad ja valgemad, midagi linaluu taolist.
"Suurest mustusest," öeldi esimese kohta.
"Suurest vaevast," arvati teisest.


  • "Peaks see minu Rosa siis vähemalt puhtust," ütles proua Berggren, "võib-olla ma siis jätaksin ta enda juurde. Aga ta on tõeline põrsas."
"Te oleksite pidanud nägema Malinit," sekkus Pipi. "Malin oli nii paganama räpane, et lust vaadata, rääkis vanaema ikka. Vanaema arvas pikka aega, et ta on neegriplika, sest tal oli nii tume nahk, aga tõesõna, see kõik oli kõige pesuehtsam mustus. Ja ühe heategevuslaada ajal Linnahotellis sai ta oma leinakandiga küünte eest esimese auhinna. Jah, häda ja viletsus, küll see inimene oli alles räpane," lõpetas Pipi rõõmsalt. (lk 84)


  • Järgmisel ööl tuleb ema Kaisu unne. Ema seisab uksel, käed puusas, ja vaatab Erni jalajälgi Kaisu sängi kõrval. On see tint või mis mustus? näib ema küsivat. See on pigi lao põrandalt, tuleb Kaisule pähe ütelda. Siiski peab laulatatud olema, et selliseid jälgi jätta, hoiatab ema.
Kaisu kalpsab ehmunult istukile. Mingeid jälgi põrandal ei ole, see oli ainult uni. Mina ei usu unenägudesse, mõtleb Kaisu. Mina ei taha mingit laulatust. (lk 56)
  • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998


  • Oli parajasti seesugune rõhuv ehahämaruse tund, kus enne kottpimeduse kättejõudmist silmad seletavad halvasti ja lasevad end petta. Ühele küljele vajunud veoauto lösutas väikesel kõrvalteel, külmas ja niiskes vatthallis vaikuses viirastusena näiva hurtsiku juures. Hämarus muutis sopaseks taeva, valgus räpaselt laiali auklikul, veeloikudega kaetud teel, mida piiras looklev varbaed, mille vahelt paistis sasitud hekk nagu kammipiide külge jäänud hallid juuksed. Varbaia taga lohistas suur, ebamäärast tõugu puhmaskarvaline koer oma ketti üksilduses kaikuva kõlinaga. Koera pikk karv oli kleepunud poriga — sellesama sitke poriga, millesse oli vajunud lapse king, jalgratta kummita ratas, ämber, ööpott ja veel mingid ebamäärased esemed... Taamal aga hurtsik, otsekui mingi suur vana ja määrdunud, lauaselgadest kokkuklopsitud kast. Ei paistnud aga vähimatki valgust aknast, mille klaasid selles purunenud maailmas olid imelikul kombel terved.
Ammugi oleks olnud juba aeg süüdata tagatuled veoautol, mis oli kokku sulamas ööpimedusega, ent iste juhikabiinis oli tühi. Ainsana andis siin praegu elumärki videvikuvärvi suitsujuga, mis tõusis hurtsiku roostest söödud plekk-katusest välja ulatuvast korstnast. (lk 7, romaani algus)
  • Martine kasvas suuremaks, kuid ei suutnud anda endale aru sellest miks räpased voodilinad, tatitilgad, rotid ja väljaheited teda oksendama ajasid. Tema pikad retked metsa seletusidki sellega, et Martine tundis end hurtsikus perekonna keskel alati halvasti — ja seda juba tol ajal, kui olukord polnud veel kõige halvem, kus lapsi oli alles vähem ja Pierre Peigner tuli igal õhtul koju, tõi ämbritäie vett, seadis üles rotilõksud... Aga juba tol ajal oskas Martine öelda: "See haiseb!" Ja see tundus Mariele ja Pierre'ile nii naljakana ja lõbusana, et nad sundisid tüdrukukest kordama: "See haiseb!" (lk 22)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Mustus, nagu meie seda tunneme, on olemuselt korralagedus. Niisugust asja nagu absoluutne mustus ei ole olemas: see eksisteerib üksnes vaataja silmades. See, et me mustust väldime, ei tulene mitte araverelisusest, veel vähem hirmust püha õuduse ees. Ka ettekujutused haigusest ei suuda ära seletada kõiki erinevaid puhastamisega või mustusest hoidumisega seotud käitumisviise. Mustus on eksimus korra vastu. Mustuse kõrvaldamine ei ole negatiivne tegevus, vaid positiivne püüd oma keskkonda korrastada. (lk 40)
  • Meie mustusevältimises ei ole midagi kartlikku ega arutut; see on loominguline tegevus, püüd suhestada vormi funktsiooniga, tekitada kogemusühtsust. (lk 41)
  • Mis tahes kultuuri põlisasukas arvab loomulikult, et võtab oma arusaamad universumi väest ja ohtudest vastu passiivselt, jättes kõrvale kõik pisimuudatused, mida ta ise võib olla neisse panustanud. Samamoodi arvame me, et võtame passiivselt vastu oma emakeele, ning eirame oma vastutust muutuste eest, mida see meie eluajal läbi teeb. Samasse lõksu langeb antropoloog, kes mõtleb kultuurist, mida ta uurib, kui ammu põlistunud väärtuste mustrist. (lk 45)
  • Mõtisklus mustusest hõlmab mõtisklust korra ja korratuse, olemise ja mitteolemise, vormi ja vormituse, elu ja surma suhetest. Kõikjal, kus kujutelmad mustusest on hästi struktureeritud, paljastab nende analüüs manipuleerimise nende sügavate teemadega. See on põhjus, miks puhtusereeglite mõistmine on hea lähtepunkt võrdlevale usuteadusele. (lk 46)
  • Niisiis ei ole mustus kunagi ainukordne, isoleeritud sündmus. Seal, kus on mustust, on süsteem. Mustus on mateeria süstemaatilise korrastamise ja klassifitseerimise kõrvalsaadus, kuivõrd korrastamises sisaldub kohatute elementide kõrvaleheitmine. Niisugune arusaam mustusest viib meid otsemal teed sümboolse valda ja tõotab seost selgemalt sümboolsete puhtusesüsteemidega. (lk 90)
  • Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks faasi. Alguses on need ilmselgelt kohatud, heakorrale ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav identiteet: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - juustest või toidust või pakkepaberist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende kohalolek kahjustab selle pildi selgust, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk põrmustumise, lahustumise ja mädanemise protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide algupära kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki prügimäele. Isegi maetud kuningate luud ei ärata erilist aukartust ja mõte, et õhk on paks ammukadunud rahvaste koolnute tolmust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole eristusi, seal pole roojasust. (lk 274-275)


  • Varjupaigas valvavad Rebeca ja Soledad kordamööda pesuruumi ukse taga, kui teine sees on. Milline luksus on maanteetolm ihult maha loputada, end sisse seebitada ja sooja veejoa all seista, vaadata, kuidas see räpase ja pruunina su jalge ette koguneb, enne kui äravoolu ümber keerlema hakkab ja igaveseks kaob. Soledadile meeldib kujudeda, kuidas veemolekulid kihutavad äravoolutorudest alla, segunevad ja valguvad laiali, liituvad teiste torudega linnatänavate all, muutuvad mingi salajase sihtpunkti poole sööstes ja kukerpallitades suuremaks ja kiiremaks. Talle meeldib mõelda mustusest, mille ta oma ihult maha uhub, mis muutub aina lahjemaks, kuni see lõpuks polegi enam mustus. (lk 252)

Vanasõnad

muuda
  • Pada ei ole nii must kui sõimatakse.
  • Pada laidab katelt, ühed mustad mõlemad.
  • Üks pada sõimab teist mustaks.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929