Voodilina

Proosa

• Kui mees pärastpoole naise magamistoas heledaid puuvillaseid linu ja kaht patja nägi, pühkis ta kiirelt silmi, ruttu, et naine ei näeks ta tänupisaraid, tema elu esimesi pisaraid. Kus ta kõik polnud maganud - mulla peal, rohus, poris, heintes, aganatel, lehtedel, maisitõlvikutel, rannakarpidel. Ta polnud valgetele puuvillastele linadele mõeldagi osanud. Ta vajus oiates nende vahele ning naine aitas tal teeselda, et ta armatseb tema, aga mitte ta linadega. (lk 121)
  • Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997

Draama

• [Ophelia:] Kas enam ei tule ta?
  Kas enam ei tule ta?
  Ei, kalm on ta peal,
  ta ootab sind seal,
  ei iialgi tule ta.
  Kui lumi ta habe näis,
  kui lina ta valge pea.
  Surm ta ära viis -
  mis nutt aitas siis?
  Jumal, olgu ta hingel hea!
  • William Shakespeare, "Hamlet", neljas vaatus, viies stseen

Luule

Öö tuli hääletu.
Olin külmast väsinud,
ükskõikne ja morn.
Kohutas linade valge vaikus.

Ukse all nurgas seisid su soojad tuhvlid.

• Helgi Muller, "Külmetasin", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 26

Mitte minu nahk,
vaid ema ja isa nahk.
See meie ühiste laste nahk,
seega mu mehe esivanemate nahk.

Selle piimvalge lina sisse mähkun —
hernehirmutis tontlik kadrisant.

• Liepa Rūce, "*Mitte minu nahk...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2023, lk 198