Veoauto MAZ-5551

ProosaRedigeeri

  • Hamish ronis juhikohale, Geordie istus tema kõrvale ja Harriet teisele poole. See oli vanaaegne pinkiste, nii et kolmekesi mahtusid nad sellele mugavalt istuma.
Hamish pööras süütevõtit. Mootor turtsatas ja jäi vaikseks.
"Sa piad talle ütlema, et mitte mina'i sõida." Geordie oli oma valust üle saanud ja näis enda sõiduki põikpäisuse demonstreerimise üle peaaegu uhkust tundvat.
Harriet itsitas. "Olgu peale," ütles Hamish sõbralikult. "Kas tal nimi ka on?"
"See poiss on saatana käsilane, mitte lemmikloom."
"Miks poiss?" küsis Harriet. "Ma mõtlen, et laevad ja lennukid ja muud sellised on naissoost."
"Ma lissalt tian," ütles Geordie käsi rinnale ristates ja esiaknast välja jõllitades.
"Ae, Fiati veoauto," ütles Hamish Macbeth, "siin sinu sõber. Mina ei ole sinu isand Geordie Mason. Me läheme Skulagi, nii et ole tubli veoauto ja hakka liigutama.״
Ta irvitas võtit süütelukus keerates, irve aga kadus, kui vana mootor ellu ärkas.
"Ma ju ütsin, aga kas sa's kuulsid?" sõnas Geordie sünge rahuloluga. (lk 56-57)
  • Hamish vaatas õue. Veoauto oli seal, kuhu ta selle parkinud oli, kallakul. Veidi allpool, kai sissesõidu juures seisis Geordie, kallutades end vastu tuult ettepoole ja üritades sigaretti süüdata.
Ja siis, Hamishi õudu täis silmade ees, hakkas auto ettepoole roomama ja Geordie seisis täpselt selle teel.
Hamish maadles roostes haagiga ja lükkas akna hooga lahti.
"Geordie!" karjus ta meeleheitlikult. "Vaata ette!"
Geordie vaatas ehmunult üles. Auto jäi liikumatult seisma.
"Oota hetk," ütles Hamish Harrietile.
Ta jooksis hotellist välja ja otse Geordie juurde. "Sa peaks laskma oma auto pidureid kontrollida!" hõikas ta läbi kriiskava tuule.
Geordie kehitas õlgu. "Mis mõtet sel on? Nagunii jäi ta seisma siis, kui sind kuulis." (lk 58)


  • Oli parajasti seesugune rõhuv ehahämaruse tund, kus enne kottpimeduse kättejõudmist silmad seletavad halvasti ja lasevad end petta. Ühele küljele vajunud veoauto lösutas väikesel kõrvalteel, külmas ja niiskes vatthallis vaikuses viirastusena näiva hurtsiku juures. Hämarus muutis sopaseks taeva, valgus räpaselt laiali auklikul, veeloikudega kaetud teel, mida piiras looklev varbaed, mille vahelt paistis sasitud hekk nagu kammipiide külge jäänud hallid juuksed. Varbaia taga lohistas suur, ebamäärast tõugu puhmaskarvaline koer oma ketti üksilduses kaikuva kõlinaga. Koera pikk karv oli kleepunud poriga — sellesama sitke poriga, millesse oli vajunud lapse king, jalgratta kummita ratas, ämber, ööpott ja veel mingid ebamäärased esemed... Taamal aga hurtsik, otsekui mingi suur vana ja määrdunud, lauaselgadest kokkuklopsitud kast. Ei paistnud aga vähimatki valgust aknast, mille klaasid selles purunenud maailmas olid imelikul kombel terved.
Ammugi oleks olnud juba aeg süüdata tagatuled veoautol, mis oli kokku sulamas ööpimedusega, ent iste juhikabiinis oli tühi. Ainsana andis siin praegu elumärki videvikuvärvi suitsujuga, mis tõusis hurtsiku roostest söödud plekk-katusest välja ulatuvast korstnast. (lk 7)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
 
Vikipeedias leidub artikkel