Vikitsitaadid

Üksindus

(Ümber suunatud leheküljelt Üksildus)

Üksindus on üksiolemine. Vahel eristatakse sellest üksildust kui soovimatu üksioleku tunnet, kuid see eristus ei ole üldlevinud.

Caspar David Friedrich, "Üksildane puu" (1822)
Anton Melbye, "Mereüksildus" (1852)
Harriet Backer, "Üksindus" (u 1880)
Maria Wiik, "Üksi kodus" (1885)
Louis Welden Hawkins, "Üksildus" (u 1890)
Laurits Andersen Ring, "Üksinda. (Interjöör mehega lambivalgel)" (1899)
Clarice Beckett, "Solitude" (1932)
Felix Nussbaum, "Üksildus" (1942)
Sybille Neff, "Üksildane" (1974)
Maria Evestus, "Üksildane ükssarvik" (2021)

Proosa

muuda


  • Mõtle enne üksindusele andumist hoolega järele, kas oled ikka ise enda jaoks tervistav seltskond.



  • Esimene asi, milleni üksinduses jõutakse, on arvete klaarimine iseenesega ja minevikuga. See on aeganõudev töö ja õpetab iseendast võitu saama. Aga mis võiks olla veel tänulikum uurimisteema kui iseenese tundmaõppimine, kui see üldse on võimalik. Mõistagi tuleb selleks vahel peeglit usaldada, eriti käsipeeglit, sest muidu sa ei tea ju, missugune sa selja tagant välja näed.


  • Arvustus on abinõu kunstiöö maitsmises; massiline, hulgaline maitsmine tõstab joovastust, võib ta uimastuseni, ka orgiasmuseni viia. Sellepärast armastavad joodik, palvetaja ja lõbutseja seltsi. Üksinduse tung on nõrkuse, vaibumise märk, olgu siis, et üksik end juba massina tunneb. (lk 39)
    • A. H. Tammsaare, "Midagi ilust ja "Anna Holmist"", Vaba Sõna, 1/1914, lk 39-42


  • Üksindus oleks ideaalne seisund, kui võiks ise välja valida inimesed, keda vältida. (lk 21)
  • Tegu ei ole tõelise üksindusega, kui ollakse ametis iseendaga. (lk 40)
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999


  • Üksindus on liiga kange nõrkadele ja selginemata ajudele. See võib sünnitada neis soovi halbuseks, kuna ei suuda sünnitada soovi mõtiskluseks ega eneseanalüüsiks. See, mis vaimu viljastamiseks ja kasvuks on hädavajalik ühel astmel, on needuseks teisel astmel.
  • Oma üksinduses võid olla niisama suur narr kui narride kambaski.
    • Maria Jotuni, kogust "Lahtine laegas" (1929), rmt: "Lahtine laegas", tlk Endel Nirk, LR 39/1971, lk 15



  • [---] enamik mehi tundis end raskesti haigena isegi enne, kui rakett lennutati maailmaruumi. Seda haigust nimetati Üksinduseks, sellepärast et kui te nägite oma kodulinna kahanevat rusikasuuruseks ja siis sidrunisuuruseks ja siis nööpnõelapeasuuruseks ja kaduvat tulejoomesse, oli teil tunne, et te polnudki sündinud, et linna ei olnudki, te olite mitte kusagil, ümberringi kosmos, mitte midagi tuttavat, ainult teised võõrad mehed. Ja kui Illinois, Iowa, Missouri või Montana osariik haihtus pilvemerre ja kui Ühendriigid tõmbusid kokku uduseks saareks, ja terve maakera muutus eemale lennutatud poriseks pesapalliks, olite te kahekordselt üksi, rändamas maailmaruumi aasadel, teel kohta, mida te ei osanud enesele ette kujutada. (lk 81, ptk "August 2001: Asukad")
  • [Pop:] "Mõnikord on mul tunne, et ma olen siin ihuüksinda, mitte kedagi teist pole tervel sellel neetud planeedil. Ma võiksin selle peale kihla vedada. Mõnikord ma tunnen, et olen umbes kaheksa aastane, minu keha on kokku pigistatud ja kõik muu on suur. Jeesus, see on just paras koht vana mehe jaoks. Hoiab mind erksana ja hoiab mind õnnelikuna." (lk 87, ptk "August 2002: Öine kohtumine")
  • [Paps:] Meil vedas. Enam pole rakette järele jäänud. Teil on aeg teada, et see pole üldse lõbusõit kalale. Ma lükkasin edasi teile sellest rääkimise. Maa on kadunud. Ja sajanditeks, võib-olla alatiseks on möödas planeetidevahelised rännud. Selline elulaad osutus valeks ja ta kägistas enese ise, oma kätega. Teie olete noored. Ma korrutan teile seda iga päev, kuni see teisse imbub. [---]
Nüüd me oleme üksi. Meie ja veel käputäis teisi, kes maanduvad mõne päeva jooksul. Küllalt, et alustada otsast peale. Küllalt, et lüüa käega kõigele sellele, mis oli Maa peal, ja minna täiesti uut teed... (lk 190, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik")



  • Ma tean, üksindus on banaalsus, kulunud auklikuks kolmesaja aasta introspektiivsest kirjandusest, aga see ei tee seda olematuks. See on minus ja minu ümber. See on üksindus, kus ei ole õigeid inimesi, selliseid, nagu tahetakse või ihaldatakse, kes annavad elule tähenduse. Sõpru tuntakse hädas - see on tõsi, aga selle tarkusetera austusväärsus, igavene aktuaalsus on sajandite jooksul justkui tuhmunud. Konkreetsus on mitmetunnine lesimine voodis, ilma väsimuse ja liikumiseta, tajudes omaenda üristavat lähedust, ilma mingi kõrgema põhjuseta. Milline tühjus, vaatamata näilisusele, et midagi keerleb ja helendab.


  • Üksildus teeb kas hapuks või õpetab endaga toime tulema.
  • Vaesel neiul oli tulnud kannatada iga üksiku lapse piinasid aegade algusest saadik - tähendab, elada vanemate muretsemise rõhuva ja halastamatu baldahhiini all.
  • Mu elu on olnud üks suur üksindus, Mr Smithson. Nagu oleks see ette määratud, et ma ei saa kunagi luua sõprussidemeid omaväärsega, kunagi elada omaenda kodus, kunagi näha maailma teisiti kui midagi üldist, kus mina moodustan erandi.


  • Isegi metroos oma venna vastu pressituna teeskleb keskmine inglane meeleheitlikult, et on üksi. (lk 128)
  • Üksindus pole iial julmem kui kellegi läheduses, kes on suhtlemast lakanud. (lk 274)


  • Vilma vaikis. Seni polnud nad suremisest kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et elu on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale hingekella lüüa.
"Haua las kaevavad naabrid. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi."
Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal varandust ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. Lehm. Hein. Puud. Vesi. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad? (lk 19-20)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23



  • Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:
"Line, ma armastan sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on tiiger ja klaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."
Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6)
  • Õhtul vabrikust koju jõudes jääb just nii palju aega, et poes käia ja süüa; magama tuleb minna varakult, et suudaks hommikul tõusta. Mõnikord ma arutlen endamisi, kas ma elan selleks, et töötada, või võimaldab töö mul elada.
Ja milline on see elu?
Monotoonne töö.
Närune palk.
Üksindus. (lk 25)
  • Yolande'isid on maailmas tuhandeid.
Blonde ja ilusaid, rumalaid ja vähem rumalaid.
Nendest valitakse üks välja ja aetakse sellega läbi.
Aga Yolande'id ei täida üksindust.
Yolande'id ei tööta eriti hea meelega tehases, pigem nad töötavad poes, kus nad teenivad ometi veel vähem kui vabrikus. Aga poes on puhtam ja seal võib kergemini kohata oma tulevast meest. (lk 25)


  • Ma teadsin, et ma pean hakkama ise endaga toime tulema. Kellegi teise peale ei saanud ma enam loota. Ma olin ju juba rohkem kui kaheksateist aastat vana. Ma olin täiskasvanu. Ja kui sa oled vanem kui kaheksateist, siis oled sa üksi. Kedagi ei huvita enam, kuidas sa hakkama saad või kas sul on koht, kus olla. Lastekaitseasutused on maailmatuma toredad asjad, kuid nendest on paganama vähe kasu, kui sa oled kaheksateist. Faking täiskasvanu.


  • Tegin hommikusöögiks oma lemmikrooga: kaerahelbeputru, millesse segasin tooreid mune, kuni taipasin, et see oli samasugune veider mögin, mida Smythe oleks võinud mulle pakkuda. Tundsin kabuhirmu, et võin temasuguseks muutuda, kuigi suutsin alles mõned aastad hiljem - tegelikult juhtus see umbes samal ajal, kui avastasin, mismoodi peaks hurmaa päriselt maitsema - mõista, miks see nii oli: tema viletsast teadustööst ja nigelast stipendiumist oli veelgi haletsusväärsem tema väike mõistetamatu elu, mida ta elas üksinda selles kummalises majas, kus ei olnud läheduses mitte kedagi, kes oleks ta tähelepanu oma kehvalt olemasolult kõrvale juhtinud. Kui ma seda enda kohta taipasin, siis ehmusin, et mul olid niivõrd väiklased ja õnnetud hirmud, et olin hakanud mõtlema sedavõrd labasel ja nõrgal viisil.
    • Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016, lk 91


  • Uusaastaööl kakskümmend minutit üks läbi. Magnus teadis aega tänu masajale kellale — ema kellale, mis lösutas kamina kohal riiulil. Nurgas vitspuuris pobises ja kraaksatas ronk läbi une. Magnus ootas. Tuba oli külaliste saabumiseks valmis: turbabriketile oli tuli alla tehtud, laual ootasid viskipudel ja ingverikook, mille ta oli viimati Lerwicki Safewayst ostnud. Tukk tuli peale, aga ta ei tahtnud voodisse minna, sest äkki tuleb keegi külla. Kui aknast paistab valgust, siis võib keegi - naerune, svipsis ja jutukas - ju tulla. Kaheksa aasta jooksul polnud küll mitte keegi talle head uut aastat soovima tulnud, aga Magnus ootas igaks juhuks siiski. (lk 5, romaani algus)
  • Magnus rääkis aeglaselt, et nad temast aru saaksid. Vahel jäi tema kõne segaseks, sõnad kõlasid kummaliselt nagu ronga kraaksumine. Ta oli rongale mõne sõna selgeks õpetanud. Tuli ette nädalaid, mil tal polnud ühegi hingelisega rääkida. (lk 7)


  • Maailm tema all on nagu laiali laotatud vaip, mis koosneb majadest, tänavatest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkops, aga tema jaoks ei ole siin tulevikku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud trellid, tummad näod pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi alasti olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses. (lk 7-8)
  • "Jimmie Darling?"
"Jah."
״Kas sa saad jälle terveks?"
"Ma ei tea, Jackie."
"Kas sa ei taha terveks saada?"
"Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem kodus kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta."
"Kaitsta, mille eest?"
"Ma ei tea. Üksinduse eest, enda sees oleva kuristiku eest."
"Nii et sa ei tule tagasi?"
"Ma ei tea veel, Jackie. Ära mind oota." (lk 13)
  • Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)
  • Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki vestlusi üksindusest ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole enesetapja. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17)


  • Üksindusse tõmbumine on muidugi lõks. Sa isoleerid ennast ja siis ühel päeval avastad, et oledki isoleeritud. Kujutlus õilsast, vaimsest üksindusest on lihtsalt üks romantiline kujutlus. Üksindus on eksitee. Meie ainus pääste on tühisus, teised inimesed, vastastikuste peegelduste mäng. Koosolemine. Ükskõik kui mõttetu.


  • Kõik on nii teistmoodi, kui oled üksi. Värvid on ereda­mad, helid kõlavad valjemalt, plaanid võivad iga hetk nurjuda. Kõnnin läbi passikontrollitaguse kajava saali ja ütlen endale, et pean olema tugev. Tüdruk, kes öösel isa krediitkaardi näppab, et lennupilet osta, ei hakka ometi lennujaama tualetis nutma. Samuti ei hakka selline tüdruk äkki karjuma ega lülita telefoni sisse, et emale helistada. (lk 13)
  • Olen harjunud end üksildasena tundma. Kui kuulen, kuidas ema minu kandmise ajast räägib, siis tean, et tundsin end kindlasti ka tema kõhus veidi üksildasena.
Aga et nii üksildane saab ka olla, see on midagi uut. (lk 48)
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018


  • Mõlemad sadade tuhandete lemmikud olid neid ümbritsevast kaaskonnast hoolimata pigem üksildased inimesed. (Seda võiks muidugi öelda kõigi ooperitähtede kohta. Kes pole valmis veetma pikki üksildasi õhtuid kõledates hotellitubades, jätku hääleharjutused kiiresti sinnapaika).



  • "Üksildane" pole kunagi olnud sõna, millega end kirjeldaksin või mida peaksin osaks oma identiteedist. Kuid täna tundsin selles sõnas midagi ära. Midagi suurt ja midagi sellist, mis ei tundu ajutisena, vaid lausa pärisosana. Varasem üksindus kaldub nüüd alatihti üksilduse poole. Eelmisel nädalal sõitsin pooleldi juhuslikult lemmikloomapoodi ning tulin koju hamstriga. Panin talle nimeks Johnny. Tulin tööltki varem koju, et Johnnyga muusikat kuulata, sest ta ei teadnud midagi Aphex Twinist ega Jaan Tättest. Aga siis eile suri Johnny ehmatusse, kui ma veits liiglõbusa peaga veinipokaali maha kukutasin. Googeldasin, mida teha surnud hamstriga.


  • Flamenkoartisti igapäev on aga täis üksiolemist. Kuna flamenko on traditsiooniliselt "individuaalala" ehk ettevalmistus esinemisteks käib üksi, siis seal samas treeningsaalis veedad sa palju aega, saatjaks vaid oma mõtted ja kahtlused. Keegi ei ütle sulle, kas on hästi. Oled iseenda juht ja looja ning see panebki tegelikult paika selle, kes jätkab selles alas professionaalselt ja kes mitte ehk kes suudab seda üksildust taluda. Ei ole oluline, kas oled pärit Hispaaniast või mitte, tähtis on see, kui palju sa pühendud.

Draama

muuda

ABRAHAM: Nad räägivad — need eksistentsialistid — väga ebareaalsetest asjadest nii ilusasti. Nii ilusasti, et jää või uskuma.
ROBERT: Ebareaalsetest küll, aga mis sa selle all täpsemalt mõtled?
ABRAHAM: Näiteks üksindusest... Kahekümnendal sajandil!? See kõlab nagu vana armas muinasjutt, kui kuulad, siis võõrandab ta su sellest igapäevasest jamast nii kaunilt ära, et... Nüüd, mil me kõik käsist ja jalust üksteise külge oleme seotud — teadus ja kunst ja poliitika —, kõik ühes sasikeras koos; nüüd, kus indiviidi ennast nagu enam polegi, räägivad need imepärased mehed üksindusest... Geniaalsed armsad luiskajad!

Luule

muuda

On tühja taeva üksildus
ja mere üksildus
ja surmaüksildus kuid need
on selts veel võrreldes
ürgüksilduse põhjaga -
polaarne salajus
end millesse on mõistnud Hing -
on lõplik lõpmatus.

There is a solitude of space
A solitude of sea
A solitude of death, but these
Society shall be
Compared with that profounder site
That polar privacy
A soul admitted to itself —
Finite infinity.


Tean, nukrusest ei päästa alkohol
ja üksindus ei aita kriisist üle.
Seepärast ongi isu,
hõlmad süles,
su kannul lipata, oh komsomol.


Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

  • Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8


Ma mõtlen mehe peale, kes käis sajus nõnda kaua.
et käed mädanesid kinnaste sisse ära.
Tema on see lendur,
kellel murti tiivad. Oma pealuu sees
lendab ta ikka edasi, laadungiks üksildus.
Sellesse aastaaega matab armuline üksildus
maa ja taeva, ja süda rändab
üle murelikkude kõrrepõldude.


Kivisel kiltmaal
teeb sammude kaja
astuja hingele haiget.

Enese varjust
on laotud Su maja
üksildus katuseks taotud.

  • Milvi Seping, "Üksildasele", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 33


kuulasime kalamehe võõrast,
päevitunud keelt, olin kindel,
ta räägib, kuidas teda kummitab
vanade naiste üksindus.
vananedes klammerduvad
hõbedased lehed
me kõigi naha ja juuste külge,
kui see on vanadus
ja mitte mägede, jõgede rikkus.

  • Triin Paja, "Horvaatia read", rmt: "Nõges", 2018, lk 59

Allikata

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Üksindus&oldid=128769"