Jälle häda mõistuse pärast

"Jälle häda mõistuse pärast" on eesti kirjaniku Enn Vetemaa näidend, mis ilmus 1975. aastal sarjas Loomingu Raamatukogu nr 41. Ulmenäidend kirjeldab teaduseetilist ja perekonnaloolist diskussiooni siirdamiste jm bioloogilis-meditsiiniliste eksperimentidega tegeleva teadlase Abrahami kodus. Näidendi pealkiri viitab Aleksandr Gribojedovi näidendile "Häda mõistuse pärast".

I vaatusRedigeeri

Esimene piltRedigeeri

ABRAHAM (sõbralikult): Ma ei tea... Kas te olete usklikud?
TÜTARLAPS (pioneeri entusiasmiga): Meie jaoks pole jumalat loomulikult olemas.
ABRAHAM: Kahju. Minu jaoks ka mitte. Usklikud on väga huvitavad inimesed. Uskuda tõestamatut — see nõuab tugevat karakterit.

  • lk 13


ABRAHAM: Inimestel on väga imelik, väga ohtlik omadus: tahtmine targemaks saada. Teistel loomadel sihukest kihku ei ole. [---] Nende aju käsutab neid mõistlikumatele asjadele: süüa, sigida, mõni väike meelelahutus (Osutab noorte manifestile.) vahel sekka kah, seegi rohkem sarvede proovimiseks.

  • lk 15


TÜTARLAPS: Kes nad on?
ABRAHAM: Mingi teaduseveteranide koor, ah, pole seal ühtegi õiget teadlast! Kogunevad aeg-ajalt mu akna alla kokku, et oma vaimustust avaldada. Kui nad teaksid, kui halvasti see kole laul vesikoerte seedimisele mõjub...

  • lk 17


ABRAHAM (siiralt): Nii ma, noored inimesed, olengi kahe tule vahel. Ühed hurjutavad, teised ülistavad. Mina, mis olen mina? Teaduse tööriist, mateeria enesetunnetusvahend, nagu peenemalt öeldakse. Soovideta, pretensioonideta, vahel ma mõtlen, et mind ennast polegi õieti olemas, olen ainult kombits, millega mateeria oma nägu kompab...

  • lk 17


ABRAHAM: Ütle, tütreke, mis sind mu katsete juures kõige enam häirib. Äkki lihtsalt pelgad. Kardad ehk lahkamisi ja äralõigatud päid... Pead ei tohi karta — see on imetlusväärne, õrn looduse meistriteos. (Näeb uksele tulnud Bertat.) Berta, on meil mõni vaba pea? Vaata sügavkülmutusest...

  • lk 18


ROBERT: Tipp-topp protsess tuleb! Kaasa tõmbame lehed, raadio, televisiooni, kino. Sa saad kuulsaks, Abraham. Väga.
ABRAHAM: Anna andeks, ma mõistan huumorit halvasti. Nähtavasti on olulisem ikka see, et sina saad.
ROBERT (tõsineb järsult): See ... see pole küll üldse oluline. (Häbelikult.) Mina mõnikord mõtlen, et mind õieti nagu pole olemaski, olen ainult kombits, millega maailm läbi seaduse oma nägu kompab. Kompab, et täiuslikumaks saada.
ABRAHAM: Huvitavalt öeldud... Ma olen nagu midagi sellist kuskilt varem kuulnud...

  • lk 20


MARIA: Meie papal-mammal on õnnelik, truu, vooruslik abielu, aga sisuliselt on ema palgata koristaja ja labori öövalve.
ABRAHAM: Ma pole teda iialgi millekski sundinud.
MARIA: See just jube ongi... Räägitakse, et teadus peab olema inimkonna teener, meie peres ollakse just tema orjad.
ABRAHAM (rohkem endale): Minu arvates oleme meie emaga küll õnnelikud...

  • lk 25


MARIA: See teadus on nagu mingi omalaadne kohutav narkomaania, mis varjutab kõik muu, inimliku. Meie sinuga, Abraham, peaksime teineteist mõistma ja armastama — sa ei tea mu vanust, mina sinu oma ka mitte —, kuid iga kingloom on sulle kallim oma lapsest.

  • lk 25


ABRAHAM: Maria, alati ei saa mõelda endale.
MARIA: Ega oma perele!
ABRAHAM: Ei saa ega tohi.
MARIA: Isegi kui armastad?
ABRAHAM: Jah.
MARIA: Mina arvan, et saab ja peab! Me pole termiidid, me oleme inimesed! (Robertile.) Ma tean tema argumente. Ta tahab inimkonda kaitsta kõigi hädade, koguni surma eest. Milleks? Milleks kaitsta surma eest neid, kes ei oska ega tahagi osata elada? Iga küülik ja hani teab paremini, mis on elu, kui need, kes teda nii kangesti kaitsevad. See kõik on absurd. Ja iial ei tule päeva, mil see lõpeks! Teadlased on nagu narkomaanid, kes aina suurendavad annuseid.

  • lk 26

II vaatusRedigeeri

Teine piltRedigeeri

ABRAHAM: Mis sa ütlesid: kaheksa seaduserikkumist pidid olema roima kaaluga?
ROBERT (innustunult): Just! Nimelt! Mis sa naerad? (Taipab.) Kas sa siis aru ei saa, et sina oled ise väljaspool ohtu? Sa oled riigile vajalik inimene, sinuga ei juhtu midagi halba, sinu peas ei kõverdata juuksekarvagi.
ABRAHAM: Ja see peab siis olema õigusemõistmine?
ROBERT: Igal alal on teooria ja praktika kaks ise asja.

  • lk 32


ABRAHAM: Ja kuhu jääb siis eetika?
ROBERT (mõistab teisiti): Just! Kuhu jääb eetika! Eetika pärast ma seda kõike kavatsengi. Õigusteadus on eetika alus, ja järsku libiseb üks teadus — bioloogia — meie kontrolli alt välja! Ennekuulmatu lugu. Teie hakkate päid maha võtma ja külge pookima oma suva järgi. Teadlaste konsiiliumid hakkavad tegema otsuseid, mida meie kui mittespetsialistid ei suuda kõigutada. Häbiväärne! Siiani fikseeriti surma südametegevuse lakkamise järgi, nüüd — südant pole, aga pea elab edasi! (Hoogustub, muutub professionaalselt ilukõnelejalikuks.) Kujutle: naisele tuleb vastu tema kadunud mehe pea teise kere otsas! See on eetiline košmaar! Võib-olla pretendeerivad samale olendile kaks eri naist: üks peaga ja teine kehaga abielus olnu!
ABRAHAM: Nii kaugel me veel kahjuks ei ole, see võtab aastaid.
ROBERT: Aga teoreetiliselt pole see võimatu.
ABRAHAM (mõtlikult): Võimatu vist mitte... Kaugemas tulevikus.

  • lk 32-33


MARIA: Muidugi, muidugi! Ainult et "kuidas me ka ei tahaks, oleme me mõnikord siiski sunnitud inimkonna helge tuleviku nimel ohvreid tooma..." Ja ikka nii edasi. Kes nii on kuulutanud? Kui väepealikud Rooma senatis kõnet pidasid, kui paavst jesuiite teele saatis, kui Abrahamid paluvad riigilt abi oma nülgimistööde laiendamiseks ... Eesmärk pühendab abinõu, on see teiste sõnadega. Kui palju õnne kaitsjaid! Kes meid küll nende eest kaitseks?!

  • lk 38-39


MARIA: Me rääkisime samu sõnu, kuid neil sõnul oli erinev sisu. Sulle on vägevasti mõjunud minu paberitest kaasavara, nii vägevasti, et sinagi laulad nüüd, et mis "õudselt õnnis on loobuda õnne nimel õnnest!".
ROBERT (kirgliku rahuga): Need, kes nii on kirjutanud, olid õnnelikud. Seda kirjutasid nad keskmistele headele hallidele inimestele, keda neil oli mõne suure asja läbiviimiseks tarvis. Eneseteostuseks tarvis. Muidugi on see lause uimastusvahend neile, kes nagu arad sõdurid enne lahingut napsi vajavad. Nemad, need kirjutajad, olgu nad siis head või halvad, olid õnnelikud, selles võid sa kindel olla! Tead, kui ma sinu vastiku ja kuradi kalli ihu ja hingeraasukese pärast loobuksin suurest asjast, siis oleksin ma ju narts. Sa peaksid mu tolmuga majast välja pühkima.
MARIA: Suurte asjade nimel on lihtne suur olla.

  • lk 39

III vaatusRedigeeri

Kolmas piltRedigeeri

ABRAHAM: (Pahaselt.) Kuidas ta küll sellele ei mõtle, et ma kogu aja temale mõtlema pean!

  • lk 45


ABRAHAM: Kuulame õige natuke muusikat, meie, kaks vanapoissi...
ROBERT: Pole nagu aega...
ABRAHAM: Ilusa jaoks peab alati aega leidma.
ROBERT: Noo...
ABRAHAM: Muidugi, poiss. Muidu võib juhtuda, et elu läheb sinust mööda ja...
ROBERT: Sinust ei ole läinud?
ABRAHAM: Minust? (Naeratab.) Ei. Mina olen kogu elu ainult ilusate asjadega tegelnud.

  • lk 45-46


ABRAHAM: (Unistavalt.) Ema luges mulle ikka õhtuti Kafkat.
ROBERT: Kafkat?
ABRAHAM: Ja Camus'd.
ROBERT: Natuke kummaline maitse täppisteadlasele.
ABRAHAM: Mitte sugugi. Nad räägivad — need eksistentsialistid — väga ebareaalsetest asjadest nii ilusasti. Nii ilusasti, et jää või uskuma.
ROBERT: Ebareaalsetest küll, aga mis sa selle all täpsemalt mõtled?
ABRAHAM: Näiteks üksindusest... Kahekümnendal sajandil!? See kõlab nagu vana armas muinasjutt, kui kuulad, siis võõrandab ta su sellest igapäevasest jamast nii kaunilt ära, et... Nüüd, mil me kõik käsist ja jalust üksteise külge oleme seotud — teadus ja kunst ja poliitika —, kõik ühes sasikeras koos; nüüd, kus indiviidi ennast nagu enam polegi, räägivad need imepärased mehed üksindusest... Geniaalsed armsad luiskajad!
ROBERT: Ja see üksinduseluiskamine on sulle meeltmööda?
ABRAHAM: Kõik kättesaamatu on omal moel lummav.
ROBERT (tõsiselt): See on ohtlik mõtteviis.

  • lk 46

Neljas piltRedigeeri

ABRAHAM: Pole vaja. Ongi juba parem. See hääl ehmatas mind. (Paus. Ägedalt.) Jah, aga kui inimene ei taha seda? Igal inimesel on ometi õigus surra...
ROBERT: Kas ikka on? Annad sa haigele, kes surra tahab, mürki? Hippokratese vanne, isa!...
ABRAHAM: Mürki ei tohi anda, aga nii... nii ka ei tohi! Inimesel on püha õigus elule ja surmale.
ROBERT: Kuidagi väga anarhistlik, väga individualistlik, väga üheksateistkümnenda sajandi pärane on see surmakäsitus. Ühiskond võib-olla ei taha, et vajalik inimene sureks. Võib-olla oleks ühiskond tahtnud, et mõni suur inimene, neid võib palju nimetada, oleks veel loonud, tema aga tahtis puhkama. Kirikaiale, naisukese kõrvale. Katkestas oma elu ise.
ABRAHAM: Sul on kummaline huumorimeel.

  • lk 54