Hani
Hani (Anser) on haneliste seltsi partlaste sugukonda kuuluv veelindude perekond.
Proosa muuda
- Kes ei ole kannibal? Võite mind uskuda, Fidži saare ettenägelikul polüneeslasel, kes näljaajaks endale keldris kõhetu misjonäri sisse soolas, on viimsel kohtupäeval kindlasti kergem vastust anda kui sinul, tsiviliseeritud ning õpetatud gurmaanil, kes sa haned maa külge naelutad ja nende suitsutatud maksasid peenemaitselise paté-de-foie-gras näol mõnuga sööd. (lk 334)
- Ja missugust sulge kasutas Isahanedega Jõhkra Ümberkäimise Vastu Võitlemise Seltsi sekretär, kui ta ametlikke tsirkulaare kirjutas? (lk 335)
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974
Luule muuda
Minu valge hani
täna plehku pani.
Hih-hih-hii, hoh-hoh-hoo,
täna plehku pani.
Hani sulpsas vette,
ma ei saanud kätte.
Hih-hih-hii, hoh-hoh-hoo,
ma ei saanud kätte.
- Julius Oro "Minu hani"
Õieli kael ja punakad lestjalad takatsi sirgus,
silmades punakas helk, millise loob eha kiirg,
nii nemad ujuvad üleval öösise kõrguse sinas,
kustuva päikese vaos, hämaras pilvises reas.
Aeg-ajalt sirguvat hahkjate tiibade võimukat lööki
saadab taevases sõus kõlajas, kaikuja hääl.
Kaaslane kaaslasi kutsub ja häälitseb kurgusel toonil
üleval pilvisel teel, kust läheb sajane lend.
/---/
Otsegu öösised varjud, mis hõljuvad pilvede piirel,
viirgab hanede salk öösiste tähtede all,
täites valjude häältega sinava taevase kummi,
kust kõlab igatsev hääl, alane pilvisel teel.
Ei pea rändajid põhjalast vilusast lõunamaa poole
öösine saar ega laid, vagune söödamaa paik,
kuhu nad pehmele murule laskuksid puhkama summas,
uinudes lüheda öö, tiiva all kollakas nokk.
Edasi hõljuvad öösised lendajad tähtede valges,
silmades igatsev loit, öövalust hingeldav rind,
heledid kaelu sirutes ehava valguse järge,
millist veel õhkub päev, viimase palangu tuhk.
/---/
- Villem Grünthal-Ridala, "Metshaned". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 456-457
Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea,
või vänderdasin hanekarja järel,
vits peos, sest mine isahane tea.
- Juhan Smuul "Mälestusi isast"
Metshaned, rasvas, rasked nagu kivid,
ja päris kodustena kohmakad
- need lendasid ehtsõdurlikus rivis
ja merest rohkem armastasid maad:
niipea kui pimenes, nad tegid tiiru
ja odrapõllul pugud pungi sõid.
Kuid valge hakul nende võimsaist tiivust
õhk korraks nõrgalt kohisema lõi.
Koos kurgedega tulid kurjad ilmad.
Metshaned läksid - hallad aga jäid.
Ja päevad päikesest jäid päris ilma,
kui lained kandsid valgeid vahupäid.
- Juhan Smuul, "Tormipoeg", rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 184
Oli vilju, varje — valgeid ülaseid
või värve mürgiseid mu saatuslikus söögis,
ja kui haned lennuks unelesid kõrgeid teid,
siis sain ma sügistuuleks nende tiivalöögis.
- Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334
Meelita või räägi tasakesi -
kõik on talle hane selga vesi.
Tundes kurja isahane, me
ise parem plehku paneme.
- Leelo Tungal "Pahur hani"
...
Me teame,
kõik algas hanedest,
kes päästsid Rooma
ning sulgedest ja sulepeast.
Nüüd suleaeg on suletud
ekraani taha õhukesse kasti,
sulg klaasi taga vaikselt sahiseb,
kui tähtedega tantsiks valssi.
...
Kui päevast päeva
kirjaridu loeme
ekraanidelt,
siis teame, neis peidavad end
mälestused sulgedest.
Sääl kogu jutt käib lindudest,
kes päästsid mitte ainult Rooma,
vaid ka meid.
- Livia Viitol, "Suur suleaeg", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 6-7
