Ülane

Ülane (Anemone) on taimeperekond tulikaliste sugukonnast. Eestis kasvab kolm liiki, valgete õitega võsaülane (Anemone nemorosa) ja metsülane (Anemone sylvestris) ning kollane ülane (Anemone ranunculoides).

Anne Pratt, Anemone nemorosa teosest Wild flowers (1857)

Mathilde von Mestrovic, "Alpililled" (1897), ülased on korvis.

Peder Mørk Mønsted, "Kevadpäev Sæby metsas" (1896)

Hans Andersen Brendekilde, "Esimesed ülased" (1889)

Emmy Thornam (1852–1935), "Vaikelu pöögiokste ja ülasekorviga", s.d.

Draama

Kui ülaseist on valge aas
ja jürililli punab ju,
käokulda kõikjal, kõikjal maas
ning kirjus ehtes maiekuu,
siis hüüab laanest kukulind:
oh naisemees, ma naeran sind -
kukkuu,
kukkuu, kukkuu, on lugu hull -
mis mõnu on veel elust sul!

• William Shakespeare, "Asjatu armuvaev", V vaatus, 2. stseen, tlk Rein Sepp, rmt: W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, 1963, lk 312

Luule

Oli vilju, varje — valgeid ülaseid
või värve mürgiseid mu saatuslikus söögis,
ja kui haned lennuks unelesid kõrgeid teid,
siis sain ma sügistuuleks nende tiivalöögis.

• Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334

Ülaste rätikud leppade all,
puhtad ning rohekasvalged.
Kaskede haljusse surutud
tohiku kahvatud palged.

• Bernard Kangro, "Varakevadisi värelusi" 2 kogus "Varjumaa" (1966), lk 32

Sa ära ometi nüüd, kulla piiga,
neid ülaseid nii palju tuppa kanna,
mul enam kuhugi neid pole panna —
näe, vaasis ruum on kitsaks jäänud liiga.
Eks ole ülane just kaunim põõsa vilus,
ehk kaasakahmatult on ilu vähem ilus?
See polnud laitus, ära pilku peida!
Ma pigem kadestan su lustilikku traavi,
see lillerikkus põlles, üle kraavi,
ma kadestan su oskust rõõmu leida!

• Maimu Linnamägi, "Ülaselaulud", kogus "Sügise sünnipäev" (1973), lk 29

ma pean kodus olema
kui näsiniin õitseb
sinililled ülased
kõik see värk
siis toomingad
kirsside korallid
ja õunapuud
nende roosakad õied
ehivad kusagil
kellegi juukseid
aga mina
pean kodus olema
tahan või ei taha
/---/

• Mart Kangur, *** Luule. Mart Kangur, Müürileht, 19. mai 2020

Proosa

• Paiguti valendas metsaalune tuules heljuvaist võsaülaseist. Meeldiv lill kannab rahvasuus tuulekannikese nime. Ta näib tõesti tuult rohkem armastavat kui vaikust. Vaevalt leidus metsa all kevadel kaasakiskuvamat pilti, kui oli tuules lainetav võsaülaste kooslus.
  • Johannes Piiper, "Kastre-Peravalla metsas" [17. mai 1936], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 260

• Aga praegu? Kui väike on praegu minu mälestuste kimp, mida olen korjanud lapsepõlve aiast? Kas mu lapsepõlve aed on ka padrik, mida ma praegu puhastan, et sinna alla saaksid uuesti kasvada ülased?
  • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 9