Ülane

Ülane (Anemone) on umbes 150 liigiga taimeperekond tulikaliste sugukonnast. Eestis kasvab omamaisena kolm liiki, valgete õitega võsaülane (Anemone nemorosa) ja metsülane (Anemone sylvestris) ning kollane ülane (Anemone ranunculoides), aedades peetakse erinevaid liike ja hübriide.

Jan van den Hecke, "Klaas anemoonidega" (u 1650-1656)

Anne Pratt, Anemone nemorosa teosest Wild flowers (1857)

Emma Thomsen, "Fuksia ja jaapani ülane" (1888)

Hans Andersen Brendekilde, "Esimesed ülased" (1889)

Johan Krouthén, "Päikeseline rada" (1889)

Peder Mørk Mønsted, "Kevadpäev Sæby metsas" (1896)

Mathilde von Mestrovic, "Alpililled" (1897), ülased on korvis.

Emmy Thornam (1852–1935), "Vaikelu pöögiokste ja ülasekorviga", s.d.

Luce Boyals (1892–1946), "Anemoonikimp", s.d.

Proosa

• Paiguti valendas metsaalune tuules heljuvaist võsaülaseist. Meeldiv lill kannab rahvasuus tuulekannikese nime. Ta näib tõesti tuult rohkem armastavat kui vaikust. Vaevalt leidus metsa all kevadel kaasakiskuvamat pilti, kui oli tuules lainetav võsaülaste kooslus.
  • Johannes Piiper, "Kastre-Peravalla metsas" [17. mai 1936], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 260

• Teeleht on juba peaaegu seesama mis suvel, võilill võib-olla ka, raudrohust rääkimata. Ainult anemoon nutab nurga taga, öeldagu temale selge sõnaga, kas haned on tagasi. Siis tema teab, kas ta õitseb või ei. Võid seletada, et haned ei puutu asjasse, et hanedel on h-d ees, aga mis see aitab. Tema tähti ei tunne ja ootab.
  • Asta Põldmäe, "Me vabastame" kogumikus "Linnadealune muld", 1989, lk 150

• Aga praegu? Kui väike on praegu minu mälestuste kimp, mida olen korjanud lapsepõlve aiast? Kas mu lapsepõlve aed on ka padrik, mida ma praegu puhastan, et sinna alla saaksid uuesti kasvada ülased?
  • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 9

• Kallikormide ja selle teise maja taga oli samuti lihtsalt võpsik. Pargiks palju nimetada. Seal kasvas kevadel massiliselt ülaseid ja ma käisin ja korjasin neid igal kevadel kimpude viisi. Ülased olid kõige ilusamad koobaltsinises kuldservaga Leningradi portselanitehase vaasis, mis oli madal ja lame nagu mingi pissipott, ja kaunistuseks oli tal kuldne sirp, mis lõikas kuldseid viljapäid. Selle vaasi ma panin suurde tuppa pikkade jalgadega raadio peale. Ülased kahjuks ei seisa vaasis kaua ja mida vanemad nad on, seda vähem on nad valged, nad muutuvad altpoolt roosakaspruuniks ning vajuvad nukralt longu. Ülasepargis ma käisin hiljem metsajooksu tegemas, kui ma olin juba selles eas, et midagi pidi vihuti tegema, ma jõin ainult tomatimahla ja sõin paljast leiba kõrvale ja jooksin igal õhtul väikese ringi, sest ma kartsin paksuks minna, mis oli tollal vist päris alusetu hirm.
  • Mudlum, "Mitte ainult minu tädi Ellen", 2020, lk 31-32

Draama

Kui ülaseist on valge aas
ja jürililli punab ju,
käokulda kõikjal, kõikjal maas
ning kirjus ehtes maiekuu,
siis hüüab laanest kukulind:
oh naisemees, ma naeran sind -
kukkuu,
kukkuu, kukkuu, on lugu hull -
mis mõnu on veel elust sul!

• William Shakespeare, "Asjatu armuvaev", V vaatus, 2. stseen, tlk Rein Sepp, rmt: W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, 1963, lk 312

Luule

Pandi kinni see metsatee
 juba sajand tagasi.
Ilm ja vihm tegid oma töö
 ning keegi ei aimakski,
et kord läbi metsa viis tee
 enne puude istutamist.
See on nõmme ja võrade varjus,
 peidus ülaste õite all.

• Rudyard Kipling, "Metsatee" ("The Way through the Woods"), poets.org  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Pilgutavad pehmeid tumedaid ripsmeid kannikesed,
  kui punarinnad serenaade laulavad neil,
kuid anemoon oma eebenisüdame
  ja verevalul silmiga teeb näo, et ei
    kuulegi neid.

• Ameen Rihani, "Armukadedus" ("Jealousy"), poets.org; luulekogust "Myrtle and Myrrh" (The Gorham Press, 1905)  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Jooksed mu juurde ülastest kuues,
sinililledest undruku poort,
januste huultega pakatand koort
  puudutad mahla juues.

• Bernard Kangro, "Koplis", rmt: "Pühapäev", 1946, lk 8

Oli vilju, varje — valgeid ülaseid
või värve mürgiseid mu saatuslikus söögis,
ja kui haned lennuks unelesid kõrgeid teid,
siis sain ma sügistuuleks nende tiivalöögis.

• Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334

Ülaste rätikud leppade all,
puhtad ning rohekasvalged.
Kaskede haljusse surutud
tohiku kahvatud palged.

• Bernard Kangro, "Varakevadisi värelusi" 2 kogus "Varjumaa" (1966), lk 32

Sa ära ometi nüüd, kulla piiga,
neid ülaseid nii palju tuppa kanna,
mul enam kuhugi neid pole panna —
näe, vaasis ruum on kitsaks jäänud liiga.
Eks ole ülane just kaunim põõsa vilus,
ehk kaasakahmatult on ilu vähem ilus?
See polnud laitus, ära pilku peida!
Ma pigem kadestan su lustilikku traavi,
see lillerikkus põlles, üle kraavi,
ma kadestan su oskust rõõmu leida!

• Maimu Linnamägi, "Ülaselaulud", kogus "Sügise sünnipäev" (1973), lk 29

Enchantée, võti mu pihus ütleb.
Muutub liivaks see lukus pöörata püüdes.

Aeg on lisateenus, teatab valvelaud.
Erikülalistele vaid, keda hoiame aus.

Aeg on ülane, ütleb uus töötaja.
Vaenlane. Mugavus. Roppus. Pole vaja.

• Catherine Barnett, "Mugavused" ("The Amenities"), luulekogust "Human Hours", 2018  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

ma pean kodus olema
kui näsiniin õitseb
sinililled ülased
kõik see värk
siis toomingad
kirsside korallid
ja õunapuud
nende roosakad õied
ehivad kusagil
kellegi juukseid
aga mina
pean kodus olema
tahan või ei taha
/---/

• Mart Kangur, *** Luule. Mart Kangur, Müürileht, 19. mai 2020