Luule

muuda

Ning enne seatud tundi veel
on Tristram taas sel metsateel,
kust, nagu kindlasti ta teab,
õu mööda ratsutama peab.


Männi roheline samet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane:

Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse.

  • Juhan Liiv, "Sügise" [1903], rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 86


Pandi kinni see metsatee
 juba sajand tagasi.
Ilm ja vihm tegid oma töö
 ning keegi ei aimakski,
et kord läbi metsa viis tee
 enne puude istutamist.
See on nõmme ja võrade varjus,
 peidus ülaste õite all.


Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin.
Täis valgeid laevu voogas mu jalus Muhu väin.
 Just maltsakalda äärel
 käis looklev metsatee
 ja palmid Sõrve säärel
 vahtisid üle vee.


Pikk unustatud metsatee,
kuis armastan su põlist rahu,
kord hirvena sa paged eest,
kord kaotan sind ma lumevahus.

  • Heljo Mänd, "Metsatee", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 18


Vait jäi kägu, kuk-kuku-kuku
vait jäi kägu, ma tahtsin, et ta kukuks veidi veel.
Koputasin ja kaske veidi raputasin,
kuni kägu mulle pähe kukkus vaiksel metsateel.

Proosa

muuda
  • Ämmaemand, tüse ja eakas naine, tõttas pehmel metsateel kõrgete pedajate all, mille juured, köitena sitked ja jämedad, loöklesid ja harunesid maapinnal laiali, vingerdades erilise meeleheaga sõlmedeks otse jalgrajal, just teekäija jalgade ees. Alles poolel teel tundis tõttaja läbivettinud vildi raskusest, et ta oli kiiruga haaranud varnast kadunud mehe rohekaspruuni kaabuloti — eks see kõik tulnud suurest segadusest, mida tekitas sissetormav kibelev ja kiikav eideke, Kitsel-Liis. Helde jeesuke küll, tulgu nüüd prouakene kohe, oh, joostes, hüpates, linnutiivul, eks rätsepanoorikul seltsimajas olla ees see raske ja valus tund! Tema, rumal vanainimene, pole muud ette võtta mõistnud kui et oigava ja vintskleva nooriku toobrisse, sooja vee sisse pistnud. Eks ärevuses haaraski siis ämmaemand, vallakirjutaja lesk, varnast oma kadunud mehe kaabu, et aga midagi oleks peakatteks suure saju eest. (lk 6-7)
  • Mütsti, kukub ruttaja, mütsti, kordab riistakott. Pedajajuur, teel otse kunstipäraselt keras, põhjustaski inimsoo väikese heategija kukkumise. Istub nüüd see heategija märjal, metsateel, vettinud viltkaabu ninale vajunud. Äh, jookse nüüd, vanainimene, läbi märja ja musta öö nagu jänes, kelle kannul sibab veel vanem naine, Kitsel-Liis, nagu jälgedel kilav jahikoer. Teine jooksja kardab pimedust ja häälitseb sellepärast, et julgust juurde saada... (lk 7)


  • Kas selleks on siis seadust vaja, et inimene teeks seda, mis on hea? Kas saab sinna midagi parata, et vahel on võõrastavad asjad head, tuttavad asjad aga halvad? Tavaliselt tähendab hea olemine kuulekust, pärast vanni voodisse pugemist, korralikkust, praegu aga kuulub hea alla pime öine metsatee ja see pentsik, veider miski, mida ta tegema valmistub. (lk 112)


  • Hakkan astuma. Korraks jõuavad murepilved mu kohale, aga metsateel kohatud pruunisilmne palverändur, kes longib teed vastupidises suunas, annab uue jõu.
"Kas politsei oli teel ees?" haistan head võimalust informatsiooni hankida.
"Siin ja seal on nad väljas, aga öösel pole kedagi," avaldab kogenud teeline kaabakate saladusi.
Prantsusmaa on tänasest lockdown'is, aga see tüüp loodab kuidagi end sisse smugeldada. Siin piirkonnas on kõik palverändurid sulid. (lk 189)
  • [Maakonnapiiride sulgemisest Hispaanias Santiago palverännuteel:] Metsateel on lisaks meile pidevalt patrull ees. Uskumatu, et nad on siia välja sõitnud. Paar mundrikandjat kõnetavad meid, aga õnneks mõistavad kohe, et hispaania keelt me ei räägi ja pääseme nii pikematest jutuajamistest. Mina kinnitan iga kord pühalikult, et Santiagosse meie küll ei lähe. Inimese hingerahu ei tohi asjata röövida. (lk 215-216)