Magda Szabó

Magda Szabó (5. oktoober 1917 Debrecen, Ungari – 19. november 2007 Kerepes, Ungari) oli ungari kirjanik ja tõlkija.

Magda Szabó (2005).

"Saaresinine"

Magda Szabó, "Saaresinine", tlk Aino Pervik, Tallinn: Eesti Raamat, 1974. (Originaal: "Sziget-kék", Budapest: Magvető, 1959.)

• Valentin nägi ainult ema tühja tooli laua otsas, ja kui tädi Lavinia ema mahajäetud kohale istus, ei hakanud Valentin üksnes seepärast valjusti nutma, et mõtles: just täna sai ta üheksa-aastaseks ja on tegelikult juba suur poiss. Tädi Lavinia võiks äkki veel arvata, et tal on õnnestunud mingi terava märkuse abil teda tönnima panna, Valentin aga oleks tädi silma all lasknud välja voolata pigem kogu oma vere kui ainsagi pisara. (lk 5)
• Kuid kas ema üldse saabki terveks? Päev päeva kõrval jõudis Valentin ikka ja jälle selle küsimuse juurde. Nagu mingit tuttavat teed mööda astus ta möödunud sündmuste vahelt iga päev tagasi selle aprillipärastlõunani, millal juhtus õnnetus. Ka siis, kui ta oma pojad juba niisama suured on nagu ta ise praegu, näeb ta ikka enda ees ema, näeb, kuidas ta majast välja astub, oma hästi lõhnavaid pehmeid kindaid kohendab ja palub Gabrieli, et see auto välja ajaks. Valentinil oli just mingi tähtis toimetus käsil, ta tagus haamriga juhtlaeva nina, ent jättis töö pooleli, sest auto oli alati huvitavam kui kõik muu, ja muuseas hüüdis teda ka juba ema: sel kellaajal olid nad harjunud koos olema, juba sellest ajast peale, kui maailm maailmaks sai. (lk 6)
• Pole üldse loomulik, et inimesel on ainult ema, aga isa ei ole, et isast on järel üksnes pilt, mis ei räägi, isegi ei liiguta, sest see on paljalt paber. Isast on jäänud ka poksikindad ning rapiir, ja üheksa medalit, mis ta veel koolipoisina oli ujumisvõistlustel võitnud, sest ta tegi tohutult sporti — ja teda ennast ei ole olemaski. (lk 7)
• Isa oli vist tõesti väga vapper, ükskord võttis ta koidu ajal varga kinni, suurelt hoolaualt hüppas selg ees alla ja naiseks võttis vaese tüdruku. Selleks oli kindlasti suurt julgust vaja, sest tädi Lavinia on korduvalt maininud, kui ema toas ei ole: "Puupaljas tüdruk meie perekonda! Missugune hulljulgus!" (lk 7)
• Mõttes oli ta praegu parajasti maanteel, istus ema kõrval eesistmel tuuleklaasi taga ja nägi seda kõhna pruuni koera, nägi, kuidas see nende eest läbi tormas ja kuidas ema tugevasti rooli pööras, et nad vaesekesele otsa ei ajaks. Kõige hirmsam on see, et ta mäletab iga pisiasja. Kui auto korraks keerlema lõi ja vastu puud tormas, avanes kuidagi uks ja Valentin vuhises värske heina hunnikusse, kust ta hästi nägi erkpunast triipu ema laubal, ta suletud silmi ja imelikult kõveras keha.

Ükskõik kui kohutav sellele mõelda ka polnud, tundis Valentin oma tookordse käitumise üle siiski pisut uhkust: kui ta suutis jalule tõusta ja avastas, et ema ei liiguta ega kuule, mida ta ütleb, ei hakanud ta nutma, vaid astus keset teed nagu tõeline täiskasvanu ja peatas kõige esimese auto. Tegelikult viis ju tema ema haiglasse, koos selle automehega. "Selgroovigastus," ütles kuutaoliselt valge näoga põetaja ta põske silitades. (lk 7-8)

• Ginevra nihutas kohe puuviljakorvi vahukooreplekile peale, aga ei saavutanud sellega rohkemat, kui et tädi Lavinia ka temale oma arvamuse välja ütles. Valentin on põrsas, keda ei tohiks korraliku laua taha istuma panna, Ginevra aga on nähtavasti seni teeninud niisugustes majades, kus söögi ajal võib toimuda ükskõik mis. Tädi Lavinia kujutlusvõime ei rahuldunud kunagi sellega, millest parajasti juttu oli, vaid läks kohe hoogu, ja Ginevra sai kuulda, et tema eelmises teenistuskohas valati ilmselt peedimahla laudlinale ja määriti toole soustiga kokku. (lk 8)
• Ginevra vaikis punetades: tädi Laviniale ei tahtnud mitte kunagi keegi vastu öelda. Ka ema mitte, isegi mitte advokaadionu. Onu advokaat kartis üldse tädi Laviniat nii väga, et tal hakkas närvlikkusest alati hääl kähisema, kui ta tädiga midagi arutama pidi.

Valentin muuseas ei kartnud tädi, üksnes põlgas nagu veinis keedetud kala. (lk 8)

• Kõuts oli lõpuks kuskilt välja hiilinud ja nühkis end vastu Valentini jalga, heitis siis selili ja seadis oma hallitriibulise vesti päikese kätte. Valentin pani sõrme ta peene musta nahaga kaetud talla keskele. See oli neil vana mäng, Kõuts sirutas sellisel puhul küüned hästi ettevaatlikult välja ja hoidis niiviisi Valentini sõrme nagu väikeses lõksus. (lk 10)
• Ettevõtet teadis Valentin juba sellest ajast saadik, kui ta siia maailma oli ilmunud, ta teadis, et ettevõte sõlmib kokkuleppeid ja sooritab äritehinguid, müüb ja ostab, ehitab ja lammutab, ning et ettevõtte töötajate hulgas on kõige tähtsam onu ülem, kõige vanem aga väravavaht onu Hubert. Kunagi oli ettevõtte omanik vanavanaisa, seejärel päris ettevõtte tädi Lavinia, kuid tema asemel juhtis kõike isa, ja kui isa suri, võttis juhatamise üle ema. (lk 12)
• Peale nende oli seal ka keegi võõras vanahärra, kes esindas linna. Ta tutvustaski ennast emale nõnda:

"Armuline proua, mina olen linn." (lk 14)

• Ühesõnaga, linn tahtis ehitada uut elamukvartalit, eeslinnadest edasi, aiamaadestki edasi, sinna, kuhu kunagi oli tahetud mingit kaevandust rajada, kuni selgus, et maa seest polegi midagi kaevandada. Praegu koosnes see ala paljalt sügavatest käikudest, aukudest ja mullavallidest.

Linn tahtis, et nad ajaksid käigud täis, kannaksid kivid minema ja teeksid selle maa-ala ehitamise jaoks kõlblikuks. Onu advokaat luges seda küll hoopis teiste sõnadega sealt lepingust, millele siis ema ning "linn" alla kirjutasid, kuid Valentin sai sellegipoolest väga hästi aru, millest on jutt. (lk 14)

• Ketid kõlisesid, mõned hobused nihkusid sõime juurest eemale, niipalju kui kett lubas. Valentin ehmus, tal hakkas süda valjusti peksma. Nad kardavad teda! Teda, kes ta oli emalt õppinud, et kunagi ei tohi haiget teha mitte ühelegi elusolendile, isegi mitte putukale ega liblikale! (lk 15)
• Muu käis juba kiiresti: Valentin sai esimest korda elus lüüa. Mitte kohe, alles seejärel, kui ta kangestunud töödeülema kogelemise peale püüdis seletada, et ema seda hobusteasja ei tahaks ning et kui kaldapealse ehituse tempot aeglustataks ja masinad ära jagataks, võiks mõlemal kohal korraga töötada ja hobused saaksid koju minna. Ema äraolekul, ütles ta, peaks ülem selle asja korraldamise enda peale võtma. Siinkohal lõigi tädi Lavinia Valentinile vastu suud, küll mitte kõvasti, rohkem laksuga kui valusalt. (lk 19)
• Garaažist kostis Gabrieli jutuüminat, Valentin naeratas. Kui vähegi võimalik, ei rääkinud Gabriel iialgi kellegi muuga kui ainult autoga. Praegu ta pesi ja hellitas teda. (lk 23-24)
• Valentin seisis ja mõtles, et missuguseid imelikke asju võib viirastuda niisugusel vihmasel hilisel pärastlõunal. Kui ta kindlalt ei teaks, et see vaatepilt on viirastus, peaks ta ju uskuma, et tema kass Kõuts seisab tõepoolest väljas vihma käes ja ajab hulkuva koeraga juttu. Kui imeliselt elav viirastus! Nüüd pöörab Kõuts pea kõrvale ja Sukk sosistab talle midagi kõrva. Siis potsatab ta neljale jalale, Sukk paneb linna poole jooksma, Kõuts aga tuleb lonkides mööda teed tagasi ja kaob garaaži. See oli viirastus. Pidi olema viirastus. Muud see ei saanud olla. (lk 24-25)
• Korraga ta mõistis ja sai kõigest aru, nagu oleks ta ise onu töödeülemaga rääkinud. Et helistas onu ülem, selles polnud kahtlust. Hobused töötasid kogu pärastlõuna vihma käes ja üks neist oli langenud kuhugi käiku. Tädi Laviniat pole kodus, talle helistatakse linna, kuskilt ta leitakse. Kõigepealt otsitakse teda haiglast.

Ginevra tuli telefoni juurest tagasi. Valentin rõõmustas, et õhtusöök oli juba läbi, enam ei oleks tal ainsatki suutäit alla läinud. Ta ei kuulnud midagi uut, sest hetk tagasi oli ta kõigest täpselt aru saanud. Onu töödeülem oli veel öelnud, et onu advokaat olnud just tema juures, kui hobusemehed selle teate tõid. Onu advokaat arvanud, et teha ei saa midagi, teate järgi lamavat hobune liikumatult kuskil käigu põhjas. Kindlasti heitis ta kukkudes hinge, hommikul minnakse redeli ja köiega ning otsustatakse, mis ette võtta. See oli juhthobune. Onu advokaat olevat öelnud, et nüüd alles läheb kõik suure kella külge, tuleb niisugune skandaal, millist veel enne pole olnud. Juhthobune, kuulis Valentin. Muud suuremat ta Ginevra jutust tähele ei pannudki. Väljas sajab vihma, vesi voolab käiku, ja onu advokaat ning need mehed seal tahavad alles homme abi saata. Aga kui hobune veel elab? Keegi ei tee temast välja, keegi ei julgusta teda, keegi ei hoolitse tema eest. Ainult vihm sajab talle kaela ja tal on hirm. Kohutav, et keegi ei võta kuulda inimest, kes pole veel täiskasvanu! (lk 26)

• Mida peab hobuse jaoks kaasa võtma? Köie, et saaks ta välja tõmmata. Valentin on ju väga tugev, käib korrapäraselt ujumistreeningul. Ei, välja tõmmata ta teda siiski ei suuda, hobune on liiga raske. Parem konjak ja esmaabikast. Kas konjak mõjub ka hobusele hästi? (lk 27)
• Oh, kui ema ometi poleks alati öelnud, et ei sobi küsida selliseid asju, millest teine ise ei räägi! Siin ta nüüd istub, suu mahasurutud küsimusi täis. (lk 33)
• Orav sapsis vahepeal vihaselt sabaga.

"Sa oled ju ikka veel rakkes! Ega sa ometi taha vankrit ja kiviprügi kaasa vedada?"

"Ei," ütles Cocó kurvalt. "Kas sa ei saaks mind lahti rakendada?"

János kargas tõreldes vankrile kallale:

"Noh, noh! Ma räägin sinuga, kas sa ei kuule? Mis tegu see üldse on, keegi alla auku tõugata ja siis lisaks veel ta luude-kontide peale lesima jääda? Tõuse kohe üles ja tule rakkest lahti! Kas kuuled!"

Cocó nägi kohkudes, et vanker liigutab. Aisad, millega ta oli Cocó taha rakendatud, libisesid roomadest välja, hallil ligunenud vankriküljel avanesid kaks suurt hämmeldunud silma, pinnuline suu läks lahti ja krigises häbelikult:

"Olge lahked, juba lähen. Ma pole harjunud iseenesest liikuma."

Cocó tundis, et vanker libiseb ta pealt ära, tõuseb ja plartsatab kaevandi põhja kogunenud vette. Cocó muudkui vaatas, orav aga vangutas halvakspanevalt pead.

"Sa käitud väga kummaliselt!" ütles ta mornilt. "Ega sind ole ometi uskuma pandud, et sa elutu oled?"

Veovanker tõusis segaduses kahele rattale, pani oma pikad käed kokku, kratsis ennast närviliselt teise ülestõstetud rattaga ja köhatas korda paar.

"Ütlen seda seepärast," lisas János veidi sõbralikumalt, "et oled väga tahumatu, väga. Sa peaksid pisut kombeid õppima." (lk 40)

• Kokatädi tuli Valentini juurde verandale ja küsis, kas ta sai kõhu täis. Valentin puhkes peaaegu naerma, nagu ikka teda nähes, sest kokatädi oli nii kohutavalt kõhn, et oleks nõelasilmast läbi mahtunud, kuigi ta päev otsa keetis ja päev otsa ka sõi. Kokatädi ei uskunud üldse teesse ja oli veendunud, et Valentini kõht jäi tühjaks. Vaevu suutis Valentin teda rahustada. Lõpuks ütles ka kokatädi: "Häbi! Teotus!" Pagan teab, mille kohta. Siis läks ta kööki tagasi. (lk 47)
• Tädi karjunud, et äri on äri, et niisugust puhaskasu tõotava tehingu nimel võib tema pärast mitte üks, vaid ka sada üks hobusekronu kaela murda, kas või mõlema hobusemehe või onu töödeülemaga tükkis, ja et tema õnnetu õepoja naine — ema — tõi ettevõttele esimest korda kasu siis, kui oma õnnetuse tõttu ärist kõrvale jäi. Ta ei kahtlevatki, et ema poleks lasknud hobuseid tuua, või kui, siis oleks ta nende tarvis loomaarsti kohale tellinud ja pannud nad magama mitte talli õlgedele, vaid voodisse teki alla. Sellest peale, kui see noor naisterahvas ettevõttes vusserdab, pole tehtud ühtegi säravat jä julget äri, käib ainult üks virisemine, tundlemine, alluvate sussutamine. (lk 50)
• Ohkas tuliliilia, kes ikka veel ripnes murdunud varre otsas ja keda Gabriel päevaste erutuste vahel oli unustanud ära lõigata. Nüüd astus Valentin ettevaatlikult lillepeenrale ja kükitas maha. Õhtuses valguses nägi ta hästi tuliliilia nägu, see ilus väike punane näoke oli nagu üksainus pisar. Valentin üllatus. Ta taipas, et võime lubab tal rääkida kogu elava loodusega.

"Kahetsen hirmsasti," ütles ta tõsiselt. "Usun, et mina hüppasin sulle peale, Kõuts on kergem."

Tuliliilia vaatas talle otsa ja pühkis väikese rohelise taskurätiga nina.

"Sa ei saa ju sinna enam midagi parata," vastas ta. "Ja nüüd on juba nagunii ükskõik."

"Kuidas ükskõik!" ütles Valentin. "Õnneks pole Gabriel sind ära lõiganud. Oleksin pidanud varem siia tulema, aga ma arvasin …"

Tal oli piinlik jätkata. Ta oli juba palju asju arvanud — et Kõuts ei oska rääkida, et ka Cocó on tumm … Kui sageli oli ta unustanud vaasi pandud lilledele värsket vett valada!

Tuliliilia naeratas pisut nukralt. Valentin jooksis rooside juurde ja küsis laenuks keppi. Kollane roos andis, kuigi üldse mitte lahkesti. Ta oli juba vana, vanem kui Valentin, natuke podagrahaige ega armastanud olla ilma toeta. Kuid kepi andis ta ikkagi. Valentin pöördus tuliliilia juurde tagasi ja torkas kepi ta kõrvale, seadis ta siis õrnalt, hästi õrnalt sirgu ja sidus otse vigastatud koha juurest kinni. Tuliliilia sahises, kuid pidas vastu. (lk 51–53)

• Cocó punastas tugevasti. Ofélia noomis palmipuud ja palus Cocólt vabandust. Ta ütles, et palm on veel väga noor ja et mullu puudus ta haiguse pärast sageli koolist, mistõttu ei ole kuigi palju kombeid õppinud. Puul hakkas häbi, ettevaatlikult tõmbas ta juured liiva seest välja ja läks aia teise otsa. Seal juurdus ta uuesti maasse, põimis oksad kokku ja tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud. (lk 63)
• Siis selgitas Ofélia, et liha laual on tehisliha, nagu ka rohi on tehisrohi. Saarel valmistatakse kõike keemiliselt, keegi ei söö siin ühegi teise looma liha ega ka ühtegi taime või puuvilja. Nüüd võttis Cocó oma taldriku ja hammustas rõõmsalt tehisrohtu. (lk 63)
• See on Peegel, mõtles Valentin, kui nad läbi pika ruumi läksid, ning tal oli õigus. Peegel oli suur ja kumer, ja kui ta parajasti midagi ei näidanud, lainetas ta pind nagu vesi. Kui aga mõnes ringkonnas tabas loomi mingi ülekohus, siis Peegli hõbedane pind tardus ja sinna ilmus pilt. Valentin nägi, et raami peal on sada pisikest jaotust, ja kui lained vaibuvad ja pilt ilmub, lööb ühe jaotuse number helendama. (lk 71)
• Nad läksid keemiainstituuti ja vaatasid läbi ettevalmistusruumi ümmarguse klaasakna laboratooriumisse. Seal podisesid kolbid ja retordid ning kolm valges kitlis šaakalit, üksteisega sarnased nagu kolm tilka vett, askeldasid laua ümber. Üks arvutas, teine mõõtis kolbi temperatuuri, kolmas uuris mingit tilka klaasplaadikesel, tõstes seda uha uuesti ja uuesti valguse katte.

"Vennad Ubised," sosistas professor. "Anubis, Danubis ning Janubis. Silmapaistvad keemikud." (lk 73–75)

• "Millal see ravim valmis saab?" küsis Valentin ootamatult.

Hetkeks jäid kõik vait, siis vastas professor, et ravim on tegelikult juba valmis, puudub ainult üks aine, ja Ubised ei suuda leida, mis see on. Praegu proovivad nad järgemööda kõiki aineid, mida maa peal leidub, et ehk leiavad selle tundmatu, mis annaks ravimile ta mõjujõu. Kui ravim omandab mõjujõu, muutub ta siniseks, mitte tumesiniseks või taevasiniseks, vaid saaresiniseks. Kui Valentin saaresinist näeks, tunneks ta selle kohe ära, sest teist niisugust sinist värvi maailmas rohkem ei ole. (lk 75)

• Vastu oma harjumust ütles Gabriel kaks omavahel seotud lauset üksteise järel: üks lause oli, et tema pole nõiameister, teine aga, et kui juba nagunii on selge, et tööst mingit kasu pole, siis võiks selle ehk ka järele jätta. (lk 86-87)
• Oli üksainus konks: ei kapukjalg ega veovanker tundnud kumbki kella, ja see tegi täpse aja kindlaksmääramise raskeks. Õnneks oli Valentinil taskus poolik tuub punast värvi, selle andis ta Kõutsile. Keegi ei pannud neid tähele. Kõuts võttis tuubi suhu, hoovas enda kuuri katusele, hüppas sealt telliskivimüürile, jooksis müüri mööda edasi ja jõudiski üles värava kohale asetatud tohutu kella otsa. Mõlema tagumise ja esimese vasaku jalaga hoidis ta ennast kella küljes kinni, parema esijalaga aga vajutas tuubi ja surus suured, hästi nähtavad punased täpid number seitsmele ja kaheteistkümnele. Vana kapukjalg noogutas ägedasti, et saab aru küll, miks ei saa. Kui suurem kaerakõrs on ülemise täpi peal, väiksem kaerakõrs aga külgmisel, siis … Saab aru küll ja tänab väga. (lk 87)
• Kas selleks on siis seadust vaja, et inimene teeks seda, mis on hea? Kas saab sinna midagi parata, et vahel on võõrastavad asjad head, tuttavad asjad aga halvad? Tavaliselt tähendab hea olemine kuulekust, pärast vanni voodisse pugemist, korralikkust, praegu aga kuulub hea alla pime öine metsatee ja see pentsik, veider miski, mida ta tegema valmistub. (lk 112)
• Ginevra tegi alati kõik, mis teised soovisid, sest põhiliselt armastas ta kangesti rõõmu valmistada, kuid siis lõi ta alles päriselt särama, kui temalt midagi väga paluti. Tal oli olnud raske lapsepõlv, ta kasvas halvas ümbruses, jõhkrad inimesed käsutasid teda hommikust õhtuni ja täiskasvanuna janunes ta nüüd selle järele, et teda ikka ja jälle palutaks, et mingite soovide täitumine sõltuks tema otsusest. (lk 126)
• Pargis seisid ka pingid, ning ühel neist istus kaks õpetajat. Neid oleks ju võinud pidada ka lastevanemateks, nad olid lihtsalt täiskasvanud, kuid Valentin sai aru, et need on õpetajad. Sellise asja tunneb kohe ära. (lk 131)
• Tund oli väga õpetlik. Õpilased jagunesid loomaliikide järgi eri rühmadesse, ja niiviisi rühmades õppisid nad kogu aeg uusi ja uusi asju. Huvitav oli see, et igaüks õppis seda, mida ta varem ei osanud teha. Cocó pidi näiteks koos varssadega ronimist harjutama, sest joosta ja hüpata oskas ta isegi. Oravad läksid ujumisbasseini, ujumistreener õpetas neid väikeste päästevööde abil ujuma, hirved tõstsid pommi, karud aga kaevasid maa-alust käiku. Üks siil proovis lõõtsutades ikka ja uuesti ronimist, küll ta oli rõõmus, kui sai kas või poole meetri kõrgusele ja õpetaja Kilpkonn teda kiitis.

Vaheajal ütles Cocó Valentinile, et aasta lõpul oskavad kõik kõike, muidugi seda, mida on võimalik ära õppida, lennata suudavad ikkagi ainult linnud, sest selleks on vaja tiibu, ehkki kolm aastat tagasi olevat siin olnud üks selline õpilane, keegi väga andekas rästik, kes õppis kooli lõpetamise ajaks isegi uisutama, ehkki tal polnud jalgugi all. Kõike seda on vaja selleks, et nad ei satuks kunagi ebameeldivasse olukorda. (lk 133)

• Valentin küsis Cocólt, miks nad ei kakle ega karju. Cocó silmitses teda arusaamatuses ja vastas, et neil pole mingit põhjust kakelda, ka pole keegi neist kurt, et talle tuleks kisendada, ja et pealegi on siin kool, siin käiakse õppimas. (lk 134)
• [Claudia:] "Meie kodumaa esimene seadus on: pea meeles ja unusta! Seaduse selgitus: pea meeles kõike, mille üle oled rõõmustanud, mis on olnud hea, pea meeles, mida sinu heaks on tehtud, raskeid tunde, mis on õnnelikult möödunud, ja neid, kes on aidanud neil mööduda. Pea meeles, et tuleb aidata neid, kes. seda vajavad. Pea meeles, et oleksid omakasupüüdmatu, väsimatu, õiglane ja ennastohverdav. (Mu sõber Kõuts! — mõtles Valentin.) Unusta hirm. Unusta kurjad kired! Pea meeles, mis on hea, ja ära kunagi unusta, et tohid teha ainult head, halba aga mitte kunagi. [---]" (lk 136)
• "Meie kodumaa teine seadus: ära vihastu inimeste peale!" ütles Cocó julgelt. [---]

"See seadus tähendab seda," ütles Cocó ja vaatas leebelt ning targalt lambale silma, "et inimesed pole meiega halvad mitte õelate tunnete tõttu, nad ainult ei mõista meid alati. Meie keelest, meie mõtlemisviisist saadakse vähe aru ja vaevalt leidub inimest, kes püüaks meile kunsttükkide asemel õpetada eneseväljendamise oskust. Me peame olema osavamad ja inimeste maailmale lähemale jõudma. Inimesele ei tohi kätte maksta, ei tohi teda vihata või talle kurja teha. Seda keelab seadus."

"Kui kaua võime inimest usaldada?" küsis lammas.

"Kuni me pole temas tõeliselt pettunud," ütles Cocó. "Enne seda, ilma põhjuseta, ei või me olla usaldamatud. Ja kui inimesed osutuvad tõepoolest vaenlasteks, tohime ära pöörata üksnes sellest, kelle käe läbi oleme kannatanud. Muude inimeste hulgas võib ikkagi leiduda häid. Kolmas seadus: unustame reeturi. Reeturit pole, ta on surnud, me pole teda kunagi tundnudki. Me ei koorma oma mälu ta pildiga. Suurim karistus on unustamine." (lk 136-137)

• "Meie polaarpooluse saatkonnast saabus post," teatas Sukk uudist, "õhtune Fülöp toimetab selle edasi. Postiga tuli tuhandes aine, viimane, mida Ubised pole veel proovinud. See on valges purgis ja tal pole peaaegu üldse kaalu."

Tuhandes aine! Valentin punastas ja kahvatas vaheldumisi. Rohtu, mis ema terveks teeb, meenutas ta Suka venna, Saare professori sõnu, võib tunda sellest, et ta on sinine, sellist värvi sinine, millist inimene veel pole näinud — saaresinine. Keegi ei tea, missugune on see aine, mille lisamisel saab rohi vajaliku mõjujõu, ja muutub saaresiniseks. See on viimane, mis on veel proovimata. Kui see mõjub, saab ema terveks. Kui ei mõju …

"Ta peab mõjuma!" ütles Sukk tõsiselt. "Ubised pole veel kunagi eksinud: kui selline ravim olemas on, siis peab olema ka aine, mis talle mõjujõu annab. Üheksasada üheksakümmend üheksa ainet on juba läbi proovitud. Järel on veel ainult üks, nii et see peab küll õige olema." (lk 144)

• "Vaielda ja riielda olete te tõesti alati armastanud," ütles onu advokaat mingi niisuguse pooleldi tõsise, pooleldi naljatleva häälega, missugust Valentin polnud tema suust kunagi kuulnud. "Ja ka ärielu olete väga armastanud."

"Eks muidugi," ütles tädi. "Midagi peab ju armastama." (lk 150)

• [Lavinia:] "Mina ei oska kellelegi hea olla. Mu ema suri, kui olin väike, isa aga ei kasvatanud mind headuse vaimus, vaid hoopis äriinimeseks. Ärge jutlustage siin mulle orbudest! Mul pole tundelist meelt."

Kraaksatus, köhatus.

"Seda ma tean," ütles onu advokaat väga pikkamisi. "Mulle paistab, nagu … mäletan, nagu … kui ma tohin meenutada, et … oli kord keegi, kes oli teisse väga kiindunud. Ma tean üht algajat advokaati …"

Ei mingit "preilit"! Ei mingit "härra advokaati"! Kes oleks Võinud uskuda, et onu advokaati kutsutakse Arturiks? Kas ema teab, et tädi Lavinia ei läinud onu advokaadile selle pärast naiseks, et tollel raha ei olnud? Tädi aga himustas iga hinna eest raha, veel rohkem, kui tal juba oli, üha rohkem. Ja kes teadis, et tädi Laviniat oli kodus õpetatud niiviisi, et tõeliselt tohib armastada ainult äri, kuni ta selle äriarmastuse niivõrd kätte õppis, et ta ei osanud muust enam mõeldagi? Ja et ka tädi Lavinia iseloomul on olemas oma seletus? Kuid kes mõtleb tädi Lavinia tegutsemist jälgides sellele, et süüdi on ehk hoopis vanaisa mõju, raha ja äri? (lk 150-151)

• Ginevra ütles, et homme läheb tädi oma mõisa tagasi, tema asemel hakkab ettevõtte asju ajama onu advokaat, ja kostis Valentini küsimuse peale, et kõigist oma pulmakingitustest tundis ta kõige rohkem rõõmu soojenduskoti üle. Sellest oli tal kõige enam kasu, sest Gabriel, nii tugev kui ta ka pole, on üldiselt võttes viletsa kõhuga. Kui palju kordi on soojenduskott teda aidanud!

Valentin tundis suurt kergendust ja lahkus kohe kodunt, et soojenduskotti osta. Tal oli vaid raskusi selle leidmisega, sest esialgu läks ta kogu aeg mõnda valesse poodi, naisteriiete kauplusesse ja korsetitegija juurde, kuid lõpuks õnnestus tal soojenduskott siiski hankida. (lk 151-152)

• Sisse lipsas János, tema järel Sukk. ja kõige viimasena üks vanamees. See oli väga pikk, väga kõhn, suure valge habemega mees. Cocó pööras ukse avanemise peale pilgu Valentini poole ja ütles, et see ongi president.

Valentin mõtles, et Cocó teeb nalja. See oli ju täiesti tavaline vanamees, umbes selline nagu poeonu kodus väikesel väljakul. Ja muuseas ei tõusnud keegi püstigi, keegi ei hüüdnud elagu, eeskava läks edasi, ja kui mõni ka tagasi vaatas, siis ta vaid naeratas ja pööras pea uuesti lava poole. Juba seepärast ei saanud see olla president, et ta ei läinud esimesse ritta, vaid istus Valentini kõrvale, kui seal tühja kohta oli märganud.

Väike konnatüdruk ei näinud hästi ja palus vanamehel ennast sülle võtta. "Säh sulle presidenti!" mõtles Valentin. (lk 156-157)

• See on siis ikkagi president! Aga miks on ta küll niisugune nagu kõik teised inimesed? Tal pole univormi ega aurahasid, ta pole isegi sõjaväelane, tal pole mõõkagi, et võiks, otsekohe aru saada, kes ta on. Kuidas peab temaga rääkima? Oh, annaks taevas, et president teda ei kõnetaks! Paraku kõnetas president teda siiski. (lk 158)
• Kas sobib ühelt presidendilt küsida, et mis eriala tal üldiselt võttes on? Valentin arvas, et ei sobi. (lk 159)
• Teel aga selgus, et presidendi juures käivad kõik. Kas laseb siis tema ühte või teist kutsuda või minnakse ise. Ka väike konnatüdruk oli seal juba mitmel korral käinud, alles möödunud nädalalgi. Ta oli siis oma joonlaua ära kaotanud, rääkis ta, ja ei julgenud koju minna. Tal on ainult vanaema, kes on kohutavalt kokkuhoidlik ja karm. President oli talle aga uue joonlaua andnud, ja nii oli jälle kõik korras. (lk 159)
• Valentin kummardas nagu Kõuts ennist ja vangutas tahtmatult pead. President hakkas naerma, pakkus talle istet enda kõrval, väikesel madalal toolil, ja käskis siis seletada, mis talle siin toas ei meeldi. Valentin kuuletus. Kuigi toas polnud mõtetelugejat, oli tal tunne, et president võib siiski ta mõtteid mõista, kui ainult tahab. President naeris veel rohkem, kui kuulis, mida Valentin siin viga leiab olevat.

"Milleks mulle suurem kirjutuslaud ning maakaardid seinal?" küsis ta üha naerdes. "Ma ei armasta kirjutada. Ja milleks peaksin ma vaatama maakaarti? Ministrid vaatavad."

Valentin pidas seda suureks puuduseks ning ütles, et tema meelest peaks presidendil olema hiiglasuur laud ning tohutult maakaarte ja relvi. Vanamees raputas pead, ta vastas, et sellest ei sõltu midagi. (lk 160-161)

• Mismoodi see võiks olla, kui inimesel pole ei isa ega ema? Sellest võib vist muutuda niisama halvaks kui tädi Lavinia. Võib-olla on ka tema, Valentin, kümne aasta pärast halb, õel, ahne, ja Kõuts ei sõbrusta temaga üldse enam? (lk 165-166)
• "Sa ei hakka nutma, ega?" küsis ema äkitselt.

Jah. Hakkab küll. Seni olid asjad veel kuidagi edenenud, seni oli kõik veel kuidagi läinud. Aga nüüd ei ole enam võimalik rohkem kannatada. Sest ema öeldud lausel on ka teine pool, mis algab sõnaga "siis" või "kui". Selle teise poole lausest oli ema ütlemata jätnud, ja sellele pole vastata muud, kui et nutetakse küll, nutetakse nädalate ja kuude kaupa, võib-olla isegi kogu eluaeg ja igavesti. (lk 173-174)

• Valentini pisarad aina voolasid ema näole, padjale, isegi kolbi. Alles siis tuli ta võpatades täiele teadvusele, kui ema jälle suu avas ja nõrga häälega ütles:

"Oi, kui ilus!"

Selle peale vaatas Valentin siiski üles. Mis on see ilus, mida isegi niisugusel hirmsal tunnil peab tähele panema? Ema vaatas midagi, ja seda, mis ta vaatas, hoidis Valentin ise oma mustas, tolmuses, marraskil käes. See oli kolb, millest kiirgas mingit seninähtamatut sina, kiirgas niisuguse jõuga, et öölambi valgus selle kõrval kahvatus. Vedelik elas, helkis, soojendas, oli just nagu taevas, kuid ka just nagu meri, tõeliselt ei sarnanenud see aga üldse mitte millegagi, temas oli koos kogu maailma sina. Ja siis võttis Danubis — alles nüüd märkas Valentin, et Danubis on siin — tal kolvi käest, tõstis kõrgele ja huikas oma kummalise kriipiva häälega: "Saaresinine! Saaresinine!" (lk 175)

• Kui inimene väga rõõmus on, ei käitu ta just eriti vaimukalt. (lk 179)
• Pärast pikki igavaid nädalaid oli pesemine nüüd jälle rõõmus ja põnev, sest ema ise viis ta vannituppa. Kõik oli nii nagu vanasti, ema vajutas Valentini pea kaks korda vee alla ja Valentin karjus ning pööritas silmi, sest siis oli ta hüljes, väga vihane hüljes. (lk 179)
• Ema oskas terves maailmas kõige väljendusrikkamalt kuulata. Kui räägiti millestki lõbusast, naersid tal just nagu isegi juuksed, iga hammaski naeris eraldi, kui ta aga kurba juttu kuulis, muutusid tal ka käed nukraks. (lk 181-182)
• Valentin nägi, et tädi vaatas veel kord tagasi, silmitses neid pikalt, nagu nad seal trepiotsal käsikäes seisid. Ta nägu oli selline, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid ta vaikis, pööras pea ära ja surus vasaku käega enda vastu väikese nahkkohvri, milles hoidis oma ehteid ja tšekiraamatut. Valentin polnud seni nagu märganudki, kui kohutavalt vana ta on. "Talle oleks vaja kaaslast," mõtles ta, "tädi on nii hirmus üksildane. Oleks tal poegki … Ma ei tea. Kuid tal pole kedagi. Ainult raha." (lk 187)
• "Ma siis viin ta alla," ütles Ginevra sõjakalt, otsekui oleks keegi talle vastu hakanud või temaga vaielnud.

"On aga kole lind!"

"Ega sinagi mingi iludus pole," ütles Lukács ootamatult.

"Isegi ta hääl on ebameeldiv," vangutas Ginevra pead.

"Sinu oma pole meeldivam," ütles Lukács solvunult.

"Hakkan teda Borbálaks kutsuma," otsustas Ginevra. Valentin oli tegelikult liigutatud, kuid purskas peaaegu naerma.

"Mu nimi on Lukács ja ma olen poiss!" ütles Lukács ärritatult.

"Noh, tule, Borbála!"

Ginevra pani käe ettevaatlikult, oi kui ettevaatlikult Lukácsi vigastatud keha alla ja tõstis ta üles. Lukácsi oimud liikusid, kuid ta jäi usalduslikult Ginevra pihku lebama.

"Miks sa, rumal, rääkida ei oska?" küsis Ginevra nii õrnalt, et kokatädi, kes jälle küünarnukkidel köögiaknast välja vaatas, sirutas kaela, et seda imet lähemalt näha. "Võiksid minuga juttu ajada."

"Kas sa, noorik, oled kurt või?" pomises Lukács ja sulges uuesti silmad, sest ta oli väga väsinud.

"Piiksub, sunnik!" ütles Ginevra muretult ja jooksis Lukácsiga oma tuppa. (lk 188)

• Palusin, et ema jutustaks mulle midagi imepärast, kus oleksid tegelasteks loomad, samuti hirmuäratav Tädi, ning et lõpus ei jääks õigus Tädile, vaid sellele, kes on nõrk ja väike ja keda teeb varanduse võimust tugevamaks ta südames elav armastus. Nii manabki see raamat esile mu lapsepõlve kadunud maailma. Tolleaegne ühiskond oli teistsugune kui see, milles elate teie, raha oli kõikvõimas ja võis tekitada isegi lahkhelisid perekonnas. Jutustuse, mida lugesite, mõtles välja mu ema, mina üksnes kirjutasin selle üles, ja kui ma seda uuesti loen, näen alati silme ees oma lapsepõlveaegset tuba, kus seda kord kuulsin. Kui hakkate Valentini armastama ja teile meeldib tema imepärane lugu, siis mõelge mu emale, kes on selle välja mõelnud, sest lehekülgede taga väreleb vana ahju ammune tuli ja heidab valgust toonastele nägudele, mu noorele naeratavale emale ja heledapäisele isale, kes enam ei jõudnudki näha mu raamatuid, ka "Saaresinist" mitte. (lk 191, järelsõna)