Kuulamine

LuuleRedigeeri

Surun kõrva vastu oma pead ja kuulan,
mida tehakse mu sees ja kuidas siis.
Saanud teada, teisest kõrvast välja voolan.
Aga see on sootuks kõrvaline viis.

  • Juhan Viiding, "*** Surun silma vastu koobast kus on saatan" kogust "Käekäik", lk 52


ProosaRedigeeri

  • Inimesed on huvitatud iseendast. Kui lugu ei puuduta kuulajat, siis ta ei kuula. (lk 111)
    • John Steinbeck, "Hommiku pool Eedenit", tlk Pille Runtal, Tallinn: Varrak, 2001.


  • Lõpuks pandi mind õega ühte tuppa, et ma maha rahuneksin. Algul Pille pööras mulle selja ega teinud mind tundmagi.
Siis ma hakkasin vaikselt jutustama, aga mitte mõnda tavalist muinaslugu. Ma jutustasin õblukesele seljale oma pettumusest, et Evelini punasuu polnud lähedalt pooltki nii ilus kui kaugelt, sest tõi enamasti kuuldavale õelaid ja salakavalaid lauseid. Jutustasin sellest, mis juhtus prügikastide juures Astraga. Kuidas ta mulle ja oma emale luiskas, võõrasisa juurest põgenes ja end vanamemme juures peitis ja...
Ma teadsin, et pesamuna ei maga, vaid kuulab mind hiirvaikselt. Ei Evelin ega Astra polnud kunagi viitsinud mind nii tähelepanelikult ära kuulata nagu kuulas mind praegu Pillekese selg. Evelin muudkui kõkutas üleolevalt naerda, ka siis, kui ma polnud midagi naljakat öelnud. Astral oli aga kõige kohta juba enne arvamus olemas, kui ma jõudsin suudki lahti teha. (lk 65)



VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel