Vikitsitaadid

Õnne 13

teleseriaal

"Õnne 13" (ka "Meie elu lood") on Eesti Televisiooni ülipopulaarne telesari imaginaarse Eesti väikelinna Morna elust, mis sai alguse 30. oktoobril 1993. Sarja idee autor ja esimene stsenarist oli Astrid Reinla, tema järel Kati Murutar. Alates 1996. aastast kirjutas käsikirja Teet Kallas, 2011. aasta esimesel poolel ja 2013. aastast 2014. aasta sügiseni kirjutas käsikirja Urmas Lennuk. Alates 2014. aasta sügisest on sarja stsenarist Andra Teede. "Õnne 13" esimesed 10 hooaega lavastas Tõnis Kask, 2003. aastast lavastab sarja Ain Prosa.

Tsitaadid

muuda
  • [Johannes:] Kingi parandavad teised mehed. Mina parandan vanasid kottasid.
  • [Johannes:] Sisse, sisse – uks on lahti!
  • [Johannes:] Nii keerulist juttu pole sina isegi purjus peaga ajanud, kui praegu.
  • [Laine:] Tead, sa ära säutsu!
  • [Laur:] Ega mina ei saa ka endast alati aru.
  • [Mare:] Kui sa tahad Euroopasse jõuda, siis aja see rõve habe maha.
  • [Aleksander:] Aega pole ju niikuinii olemas.

Sarja kohta

muuda
  • Kuna olen "Õnne" juurde lülitunud kõrvalt tulijana ja seriaali maailm, tegelased ning laad on loodud varem, siis olen pidanud selle stiili ja vormi selgeks õppima. Seega ma ei saaks öelda, et ma ennast nii väga tsenseeriks, pigem järgin etteantud vormi. Kui oled vormi paika saanud, siis tuleb selles püsida, muidu hakkab tervik kannatama. Välist tsensuuri pole ette tulnud. Ain Prosa on aeg-ajalt juhtinud tähelepanu mõne tegelase kõnepruugile, aga näitlejad on oma tegelastega nii kokku kasvanud, et loodetavasti pole neil suuri raskusi minu apsakate korrigeerimisel.
  • Ma ei saa kahjuks lubada endale hooaja ettekirjutamist, "Õnne" spetsiifika on natuke teine. Kirjutan ikkagi jooksvalt hooaeg läbi. Ühe osa kirjutamiseks läheb viimasel ajal minimaalselt kolm-neli päeva. Aga on ka osi, mida olen pidevalt ümber kirjutanud, ja siis on läinud ka ühe osaga nädal. Üle nädala ei saa endale lubada, siis hakkavad minu taga ootavad inimesed kannatama.
  • "Õnne" puhul on näitleja ja tema loodud tegelaskuju ikkagi see A ja O. Ma peaks täiesti põrunud olema, kui üritaksin valmis tegelasi "vägistama" hakata.


  • Seda on küll kole öelda, aga tegelikult seal on liiga palju tegelasi. Normaalses sarjas on ju see, et sul on üks peategelane või üks perekond, kes on peategelane ja mõned kõrvaltegelased – näiteks naabrid, kes vahel tulevad ja lähevad. Aga meil on selliseid võrdseid peategelasi umbes kümmekond.
  • Ei ole mõtet näiteks Tiinale tuua mingit uut peikat, keda keegi teine ei tunne, vaid kui Tiinale tuua uus peika, siis peab selguma, et see peika on Alma kadunud onupoeg, Mare vana kongikaaslane jne. Et tal oleks võimalikult palju partnereid, kellega mängida.
  • Meie oleme Eesti ainus sari, kes tegeleb päevakajaga. Kui tuleb euro, siis meil tuleb euro. Kui on valimised, siis meil on valimised. Kui on koroona, siis meil on ka koroona. See on selline natuke olme ajalugu, mida me sinna püüame.


  • Morna linnale ei saa mingit kriipsu peale tõmmata. Ma arvan, et mingit viimast osa mina kirjutama ei hakka ja pärast mind tulevad kunagi teised stsenaristid. Nii palju, kui ma käin silmad lahti ringi, siis "Õnne 13" on ülioluline eestlastele, ma saan nii palju kirju.
  • Seda kinni panna, no ma ei tea, mina ei soovitaks. See, kas saab Õnnel üldse viimasest osast teoreetiliselt mõelda.
  • Ma ikka töötan päris palju selle nimel, et tulla välja Tallinna mullist, kui ma Õnnega tegelen. Ma teen seda teadlikult, ma loen läbi kõik väikesed maakonnalehed ja piinan sugulasi ja tuttavaid, kes elavad väljaspool Tallinna. [---] Üks asi on faktiline info, aga teine on mentaliteedi tunnetus. Nagu öeldakse, et kui sa oled Peterburis käinud, pole sa tegelikult Venemaal käinud. Teine asi, kui sa elad Tallinna kesklinnas, siis sa tegelikult Eestit ei tea.
  • Stsenaristile meeldivad just need, kes pahandust teevad. Viitsütikuga pommid, keda saab stseeni visata.
  • Ma saan seal vinti keerata küll ja veel, ei ole nii, et midagi ei juhtu. Kogu aeg juhtub, pigem on probleem, et osa on nii lühike, tahaks veel iga kord 13 lehekülge asju kirjutada.


  • Ühes "Õnne 13" episoodis on neli võttekohta ja selle raami sees tuleb edasi anda kogu tegevus. Pead loo niimoodi välja mõtlema, et see töötab ka ilma liikumiseta. Ausalt öeldes on pärast küll tunne, et suudad kõike kirjutada.
  • Keskmist luuleraamatut müüakse Eestis umbes 300 eksemplari, nii et "Õnne 13" kirjutama hakates olin ma pikka aega šokis sellest, et mu auditoorium kasvas peaaegu tuhat korda.
  • Mina loen "Õnne 13" hooaja jooksul meeletult kõike, alates Riigi Teatajast kuni Heino Kiige romaanideni just selle mõttega, et kindlustada oma tagalat. Küsin kogu aeg, kuidas need eestlased elavad. Mis neile oluline on? Kommentaare loen ka, suvalistele artiklitele. Väga kasulik asi on lihtsalt inimeste kuulamine. Bussis või raamatupoes on see mulle suur võit, kui prouad kõva häälega lobisevad.


  • Kui sa juba "Õnne 13" maailma sisened, siis lepi sellega, et kuigi sind teatakse ja mingil määral ka armastatakse (kiruda), siis Evelin Sumbergi ja sinu vahel keegi enam vahet teha ei viitsi. Kui mängid kasuahnet beibet, siis järelikult oled seda ka ise. Kunst on tõde ja näitleja tema hoor.


  • Tõnis pidas väga vajalikuks vanemate meeste filosoofia sissetoomist. Mina olin tookord aga liiga noor ja roheline, et aru saada selle mõtte õigsusest. Nüüd, 40sena ma saan aru, kui kuradi õigus Tõnis Kasel oli.
  • Meil oli vaja Richardi tegelaskujuga anda edasi sõnum, et kui eestlane ise sittagi ei tooda, ainult vahendab ja müüb toorainet, siis eestlane satub majanduskriisi. Aga kuna eestlane jäi ikkagi selle laenamise ja vahendamise ja müümise peale, siis tema sinna majanduskriisi sattuski – vat nad ei kuulanud meid, ja näe, mis juhtus!

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Õnne_13&oldid=87868"