Heino Kiik

eesti kirjanik

Heino Kiik (14. mai 1927 Avinurme vald – 22. veebruar 2013) oli eesti agronoom, ajakirjanik ja kirjanik. Ta on tuntud eelkõige romaanide autorina nagu "Tondiöömaja" (1970), sari "Arve Jomm" (1971–1990), "Mind armastas jaapanlanna" (1987-1992) ja "Maria Siberimaal" (1988), kuid avaldas ka aimeraamatute sarjad "Taimetark I-III" (1968–1986) ja "Maailma viljad" (1982–1986) ning teadusbiograafiaid nagu "Dr. Julius Aamisepa teaduslikust pärandist" (1959).

  • Muusikahuvi on kõigile kui­givõrd juba rakkudes kaasa antud. Muusika ergutavat tai­mede kasvu ja soodustavat lehmade piimaandi. Mispoolest peaks inimene muust loodusest kehvem olema? Ka ju kas­vame ja oleme ja anname.
  • Iga keskmine eestlane on varasest lapsepõlvest peale elanud ka muusikas: iseasi, kui­das keegi. Praegusest ei tasu rääkidagi, nüüd lausa kümbleme maailma muusikavoos. Meenutaksin oma noorusmaad. Väikse põnnina palusin kas sada korda või rohkem vanaema Liisat laulda mu lemmiklaulu, ta alati võttis mind rüppe ja laulis väiksest murelikust linnuemast, kes näeb poissi pesale lähenemas. Kodu­talus Lepikul oli "Vanemuise" kannel koos eriliste nootidega, mu esimene pill, kui pajupilli mitte lugeda. Naaberküla jõu­kas rätsep tegi kord loterii, loosis välja oma poolpiduse vändaga grammofoni; lõbusas meesteseltskonnas osutus minu isa selleks õnnelikuks ja me saime ootamatult mänguriista, millist kogu Vadi kooli peale ükski laps ei osanud unes ka näha.
Heino Kiik Kirjanike Liidu üldkogul Tartus 23. märtsil 2012.
See oli nagu üks teine maailm, näiteks kuue algkooliaasta kestel nägin kooliteel autot kokku vähem kui kuus korda. Tundub kummaline, et sinna on vaid viiskümmend aastat tagasi.
Loodust ja looduse helisid oli meis, lastes, siis ehk rohkem kui on praegu. Vahel tuleb tahtmine neid pooleldi nagu muinasaja mälestusi pikemalt kirja panna.
  • Tänapäeva elu üks iseloomustavaid jooni on ühelt poolt looduspärase, olemusliku, ja teiselt poolt tehisliku vastandumine. Tõsi, nende seos on keerukas, mitte ainult eitami­ne, tihti nad ka toetuvad tei­neteisele. Olen Alutaguse lõunaääres veedetud lapsepõlvest kaasa toonud tugeva kaldumise olemuslikuma poole, seda oma tänase elu kõigis valdkondades, ju siis ka muusikast osasaamises. Päris muusika on minu jaoks ikka kontserdisaalis või teatris, kus lisaks helidele saan muusikutega otsese inimliku kontakti. See inimese muusika on üks imeline nähtus, mille lahkamist siinkohal ei üritagi ja mille lõpuni seletamine on üldse mõeldamatu; nagu iga teisegi kunsti sõnutsi ära ütlemine. Mulle endale ei tundu, nagu käiksin palju kontsertidel või teatris; käin seal ainult sama­võrd kui näiteks kunstinäitus­tel, reisidel, koolides õppimas, metsas marjul-seenil jne. Olen ehk tervikuna üle keskmise uudishimulik inimene, kõige vastu siin ilmas. Eluõnne kogumisele aitavad suuresti kaasa sünnipärane tung aina uutele muljetele ja vastuvõtuvõi­me, mis on aastatega suuresti arendatav omadus.
  • Muusika otsene kajastumine mu loomingus? Pole sellele mõelnud. Päris kindlalt käin kontserdil vaid enda kui ini­mese laadimiseks, lootmata sellest mingit otsest käegakombatavat kasu kutsetöös. Aga ei osutaks endale ka mingit vastupanu, kui midagi muusika vallas kogetut mõnesse teemasse või kirjanduslikku kujusse kipuks. Kaudselt mui­dugi — küllap iga kunstiliik nagu ka kõik muud kokkupuuted keskkonnaga suurendavad kirjanikumahtu; loovisiksuse mahukus aga on elujõulise kunsti alus.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel