Proosa

muuda
  • Vastassuunast, Karabassi tapivanglast tulijad tõid kuuldusi, et seal riputatakse juba välja lendlehti: "Kaua me kannatame!" Me kütsime üksteist selles meeleolus üles, ja kui meid, haudunud ja higistavat liha, tambiti ja topiti palavas Omski öös vangiautosse, siis me karjusime valvuritele auto sisemusest: "Oodake, raisad!" Küll Truman teile näitab! Viskab teile aatompommi vastu pead!" Ja valvurid vaikisid arglikult. Ka neile tajutavalt kasvas meie surve ja, nagu me tajusime, meie tõde. Ja me olime nii tülpinud tõde taga nõudmast, et meil polnud kahju ka ise koos timukatega ühe ja sama pommi läbi tuhaks põleda. Me olime selles äärmuslikus seisundis, kus pole midagi kaotada.


  • Mõni tund hiljem Washingtoni sisse sõites on Samil kartlikust ootusest õõnes tunne. Ta on pidevalt korranud endale, et mälestusmärk on kõigest kivi, nimed peal. See ei tähenda midagi muud, kui et nad on surnud. Need on kõigest nimed. Pole kedagi siin peale meie. Ainult meie ja Maa ja tuumapomm. Aga pole viga, mõtleb Sam nüüd. On midagi lohutavat kujutluses, et pole kedagi siin peale meie. Kõik on omad. Pole kedagi siin peale meie.


  • Tegelikult on vabadus alati olemas vaid orjuse teljel. Keegi peab meid orjama, et me saaksime ennast tunda vabana. Keegi peab palavates ja haisvates tehastes meile õmblema riideid ja ketse, et me saaksime kirjutada raamatuid vabadusest ja tõest, keegi peab meile pumpama naftat, keegi peab meile valmistama pomme ja tanke, et me saaksime viljeleda sõjavastast ja transgender kunsti. (lk 34)
  • Demokraatia on alati rahvuslik, demokraatia on alati omadele. Sest neid teisi ju ei tea. Nad on metsikud, nad on ettearvamatud, neid tuleb veel tsiviliseerida. Neile tuleb demokraatiat alles õpetada. Briti demokraatia, Prantsuse demokraatia tegid asumaades, mis tahtsid. Noh, mitte päris, aga siiski. Ja pole ju suurt vahet, kas sind pommitatakse demokraatlike või autokraatlike pommidega, kas kuulid on parlamentaarsed või türanlikud. Pomm on pomm, kuul on kuul. (lk 313)


  • Ma olen vahel mõelnud, et kui meil oleks sõda nagu vanasti, kui nõuti öist pimendamist ja oli liikumiskeeld ja majandus varises kokku, kas ka siis hakkaks tänapäeva inimene protestima, et tema pole nõus oma vabadustest loobuma? Kõigile majadele ju ikka pomm ei kuku, ega siis vabadusi saa ohverdada!
Mul on isegi natuke piinlik seda kõike kirjutada, it's obvious, nagu mu lapsed ütleksid.


Luule

muuda

Kui helikopterid pommitavad tänavaid, avaneb kõik, mille avavad pommid.
Mis on vaikus? Killuke taevast meie sees.