Reet Kudu

Reet Kudu (sündinud 10. augustil 1949) on eesti ajakirjanik, kirjanik, koreograaf ja tantsukriitik.

Reet Kudu (vasakult esimene) trupiga 1984. aastal
Foto: Jaan Künnap

• Vana daam istus enamasti kindlas kohvikunurgas, ka siis, kui tütretütar talle külla tuli, sest ta näis pidavat hubast ruumi oma erasalongiks. Igivana daam võttis veel paar päeva enne oma surma isiklikul kohvikutoolil vastu neid, kes soovisid just temalt mõne haruldase keele või raamatu kohta teavet saada. Vanaema töökoht oli olnud Tartu ülikooli teaduslikus raamatukogus, aga sinna oli ju kohvikust vaid paarsada sammu nagu küll igale poole ses väikeses ülikoolilinnas.
  • Reet Kudu, "Gratis", Tallinn: Eesti Raamat, 2004, lk 6

• Tartu ülikoolis on õppinud maailmakuulsused… Teadlased, kelle avastused on muutnud inimkonna ajalugu. Nemad siin, muide, ära ei külmunud, vaid õppisid, õpetasid ja leiutasid. Üks Nobeli preemia laureaate kinnitas televestluses, et kõige paremini inspireerivat teda luuletusi kirjutama igav elu. Just nimelt – igav elu! Mitte kannatused ega elamused ega Viini-sugused linn-kaunitarid, päris kaunitaridest rääkimata. Nii et ehk tuleb Tartusse veel ka Nobeli preemia!
  • Reet Kudu, "Gratis", Tallinn: Eesti Raamat, 2004, lk 187–188

"Elu algab kümneselt"

Tsitaadid väljaandest: Reet Kudu, "Elu algab kümneselt", 2014.

• Vanaisa kinnitab alati, et elus olevat kõige tähtsam õige eesmärk. Minu suurim eesmärk on saada ometi kord kümneseks.

Kümme on mu võluarv — esimene suur juubel ja täpselt kümnendal kuupäeval. Arvude maagia, nagu väidab vanataat, kui ta ei mäleta, kuhu meie kuuraha nii ruttu kadus.

Ma sain juba seitsmeselt aru, et sel kauaoodatud sünnipäeval muutub inimlapse elu täielikult. Temast hakatakse lugu pidama, teda hakatakse inimesena kohtlema ja talle tehakse normaalseid kingitusi.

Ei pisteta enam pihku pehmeid mänguasju, mis sobiksid pigem beebivoodisse. Igatahes mu vanema venna Mihkli varandusse lisas kümnes tordiküünal jalgratta.

Aga mis kõige olulisem — pärast oma esimest juubelit ei peaks ma enam pisiõde kantseldama, vaid annaksin ta üle nooremale vennale Kallele.

Jah, täpselt 199 päeva pärast on mul vabadus käes!

Oma kümnendal sünnipäeval lõpetan ma Pille putitamise, sibula hakkimise ja panni liigutamise. Jätan meie piripilli noorema venna hoida ja hakkan ise lihaseid treenima, nii et ükski naabripoiss ei julge mind enam Jannu-Nunnuks ja Pille-plännuks narrida... Eriti vastik on nende parastav itsitamine, sest ma olevat oma õe pannikeerutaja! Ja seda kõike vaid seepärast, et vanataat kiitles, kui hästi ma oskavat süüa teha. Paremini kui tema ise. (lk 3, raamatu algus)

• Pole midagi kohutavamat, kui olla mitte keegi, sest sa pole enam kuuene nagu meie pesamuna ja pole ka veel nii vana nagu minu vanem vend, kes kadus kümnendal sünnipäeval kättesaamatusse kaugusse. Mingisse salapärasesse ellu, kuhu mina ei jõua vist eales, sest päevad venivad üha aeglasemalt, sekund kestab varsti tunni ja kui nii edasi läheb, siis jään mina siia igavesti sibulate pärast silmi vesistama ja Piripilli hõikuma. (lk 4)

• Varem hoidis Piripill-Pillet mu vanem vend Mihkel, kes vabanes pesamuna kantseldamisest just nimelt kümnendal sünnipäeval, kui ta sai kätte jalgratta ja vabaduse. Ta elu on nüüd nagu tulevasel miljonäril, sest kes ei teaks, kuidas ajalehepoisist miljonäriks saadakse. Mihkel hakkas lehti müüma, rannas päevitajaid jäätisega meelitama, tõelist elu elama... Ta ilmub nüüd koju alles õhtul, väsinud ja vaikne. Varem hüüdis taat teda millegipärast Mitsuks. Nunnutav nimi, mis kõlbab pigem kassile. Nüüd on see tobe nimi ammu unustatud. (lk 4-5)

• Miks on küll elus nii, et mis ühele tundub hellitusena, tundub teisele mõnitusena? (lk 5)

• Kui Mihkel oli alles üheksane, algas meie kodus päev vahel ka sellega, et Mitsu püüdis mind märjaks pritsida, mulle hambapastat ninna toppida, loopis mind patjadega või... Nüüd kaob ta vähestel va­badel õhtutel jalgrattaga rändama. Tal on seejuures nii tähtis nägu, nagu istuks kosmoselaeva rooli. Vahel ma isegi igatsen taga Mitsut, kes viitsis minu ja Pillega jännata. Kümnes sünnipäev paiskas mu venna minust äkki tohutusse ja kättesaamatusse kaugusse. Sama tunne võis olla keskaegsel astronoomil, kes avastab, et mitte Päike ei tiirle ümber Maa, vaid hoopis Maa ümber Päikese. Varem keerles mu vend ümber minu ja Pille, olgugi üpris kiuslikul moel. Nüüd tiirleb ta oma jalgrattaga kusagil lõpmatuse teises otsas... (lk 5-6)

• "Mul on nii külm! Banaanid ei anna ju sooja!" teatab päästetu nõudlikult, ise üleni kananahas.

"Kas sulle siis enam ei maitse banaanid?" uurin ma hämmastunult. "Ma just varusin sinu jaoks, et kui piripilli pill liiga suureks läheb, siis..."

"Ma pole mingi Piripilli-Pill, ma olen Pille!" hüüatab pisike ja märg pundar õnnetult. "Ma armastan nii väga banaane, aga ma tahaksin midagi tulikuuma!"

"Suppi? Kohe saab valmis kuum sibulasupp!"

"Ma vihkan sibulasuppi! Kas siis kunagi nii ei saa, et oleks lemmiktoit ja kuumus ja kõik koos?" (lk 13)

• "Ma ei taha suppi, ma ei taha midagi, mul on nii külm ja ma suren kohe ära. Küll sa siis nutad, et kutsusid mind uuesti Pirtsu-Pilleks! Ma suren, sest ma tahan banaani, aga ma ei taha külma banaani! Tahan banaaaaani, ei taha ühtegi vastikut suppi. Tahan sooja saada, aga ei taha suppi! Ei tahaaa, ei tahaaaa!" (lk 13)

• Praegu võin kõigile kinnitada, et päris elu algab ehk tõesti kümneselt, aga juba enne peab kõvasti hoogu juurde andma. Ega jalgratas ka mäest iseenesest üles ei sõida! Tuleb ikka kõvasti pedaale sõtkuda, et pärast oleks vahva mäetippu nautida.

Kogu minu üheksas eluaasta oligi just niisugune ränk rattapedaalidele rõhumine. (lk 14)

• Heitsin Kiurile uuriva pilgu, aga sõber ootas Pille-Piripilli väga kannatlikult. Imetles koos pesamunaga lumekiisut, keda nad mõlemad vaimustunult silitasid.

"Hei, Jaanus, vaata, missugused valged imeasjad!" hõiskas Kiur innukalt. "See lumemütsak on täpselt meie mataõpetaja näoga!"

"See on hoopis minu uus nukk, lausa helevalge printsess pulmakleidis!" kilkas pesamuna ja ma pidin tahtmatult naeratama, kuigi püüdsin säilitada vanema venna üleolekut. "Jätke see lapsik mängimine, me tulime metsa suusatama, mitte lumenukkudega mängima."

"Me tulime metsa!" vastas Kiur lepitavalt. "Aga ma pole seda metsa varem kunagi niisuguste silmadega vaadanud. Täna on see nagu... võlumets. Su nooremal õel on tõesti päris... kunstniku pilk!" (lk 19)

• Sel aastal tuli ju esimene lumi maha väga vara ja jäi pikalt püsima. Lumi oli nii ahvatlev, et Pille-Pirts vingus end kogu aeg meiega koos metsa. Pidin muudkui aitama Pirtsul suuski alla panna ja ta oli algul lumel veel abitum kui sel augustikuisel parvel. Eks ta oli suusatanud varemgi, aga mitte kunagi koos minuga. Tatsas teine lihtsalt maja ligidal teel.

Aga metsas ja suusamäel mu õeraas kuidagi muutus. Eks Kiur teda ka aina kiitis, põhjusega ja ilma! Plika tatsamine hakkas pikkamööda sarnanema päris suusatamisele.

Elus juhtuvat palju imelisi asju, nagu väidab mu vanaisa. Ja ka sel talvel saabus üks imeline pühapäev, kui Pille ei jäänud meist enam üldse maha, vaid kippus vahel ettegi. (lk 20)

• Jõuludeni oli jäänud ainult nädal.

Ma istusin kogu aeg internetis, et mingeid kinke välja võluda.

Vanataat korrutas pidevalt, et parim kink olevat õige info. Ei mingeid punase paberi ja paelaga jõulupakke, meil olevat nüüd interneti-ajastu ja ainult netikingid lugevat.

Selle peale läksid Piripilli-Pille silmad loomulikult kohe vesiseks, sest arvutis polevat ju susse ja kuidas siis küll päkapikud saaksid kinke tuua, kui pole ikka kirjut paberit ja punast paela?

Pilletirtsuke edenes, jah, suusatamises, aga arvutis seiklemises küll sugugi mitte. (lk 21)

• [T]undsin iga keharakuga, et midagi imelist peab nüüd kindlasti varsti juhtuma, sest palju halvemaks ei saanud meie pereelu enam minna. Mu isa töötas nimelt äkki hoopis teises riigis kui ema ja see oli meie pere ajaloos midagi täiesti uut ja enneolematut. Vanataat oli üha süngem, muudkui ümises nina ette ja silmitses aeg-ajalt Piripilli-Pillet üpris haletsevalt.

"Ah, lapsukesed, mist teist küll nii saab!" õhkas ta nii nukralt, et ma ei tundnud enam meie uhket taati ära.

...

"Sinu isa, ah, vemmalt oleks talle vaja!" purskas vanataat äkki.

"Meie issile? Ta oli ju meie ainus lootus? On praegugi?" olin ma jahmunud.

"Eks ta ole meie ainus lootus, jah! Neli last kodus ja vanemad hulguvad laias maailmas ringi... Lootsin ikka, et tulevad jõuluks kohale. Aga tegid raha ülekande ja ei tule." (lk 22)