Kosmoselaev

Proosa

• Dinosaurused kadusid, sest nad ei suutnud kohaneda muutuva keskkonnaga. Meie kaome, kui me ei suuda kohaneda keskkonnaga, mis hõlmab nüüd kosmoselaevu, arvuteid - ja termotuumarelvi.
  • Arthur C. Clarke, eessõna raamatule "The Collected Stories" (juuni 2000)

• Paberil - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul visionääride valitsus ning just sellele pidid Venemaa loovkunstnikud appi tulema. Kunstimaailma optimistid olid 1917. aastal juubeldanud, nähes revolutsioonis oma ammuste fantaasiate täitumise ja inimeste elu ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus metseen on südames vanameelne, et Lenini unistused olid roostes ega pürginud tähtede poole. Kosmoselaevad ja kubistide maalid polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi progressi kui ainust ühesuunalist teed, mida mööda maailma rahvad sammhaaval edasi vaaruvad, takerdudes nagu logiseva käigukastiga vanas bussis sõitjad. Kunstnike ainus ülesanne oli veenda nurisevaid sõitjaid, et nad jääksid sellele õigele teele.
  • Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014, lk 249-250

• Hiiglasuur sätendav torn kiiskab Florida soode kohal. Ümberringi sirutuvad tulvvalgustuse vood valgusvaipu lahti rullides taevasse. Helikopterid ja reaktiivlennukid plingivad ümber stardirambi otsekui leegist ligi meelitatud putukad. Oz pole iial taevast säärase briljantidest särava silmamoondusega täitnud. Valgusjugade sees surub hiiglasuur võre saledat raketti vastu südant, kummalgi pool kõrge termospudel täis kõva kustutuskummi värvi ja toimega tahket kütust ning seljas teravaninaline kosmosesüstik, mis liibub tema vastu otsekui mõne eksootilise imetaja poeg. Madalal taevas paisub täiskuu, nägu stardirambi poole, suu ammuli. (lk 317)
• Õhk tundub pingul nagu trumm, molekulid põrkavad kokku. Korraga sööstab kosmosesüstik kõrgele soode kohale, eemale nüüd juba meeletuks muutunud hullunaerust, eemale putukate kimedast sonimisest ja vaatajate ammulisuisest aukartusest, kelle seast paljud nutavad, see tõuseb seitsmesaja jala kõrgusel tulekosel ja pritsib hiiglasädemeid, kerkides kuldses halos, mis sööbib sügavale mällu. (lk 318)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

Luule

Kosmoselaev kõrgub päikesekiirtes
Justnagu Issanda Muutmise kirik
Sealt tuled sina üle Baikonuri
Justnagu meesnaiste ajastu messias
Oo Valentina
...
Unenägudes oleme koos
Sina ja mina ja kosmoselaev
Kolmekesi me täidame tühjust
Oo Valentina
...
Otsekui ilmsi on see kõik taas
Sina ja mina ja kosmoselaev
Planeedid ja musttuhat tähte
Meid on lõpmatu arv kuid me oleme üks

• Villu Tamme, "Isand Kosmos", rmt: "Sorlimeki plät", 1998, lk 20-21