Kosmoselaev

ProosaRedigeeri



  • Hiiglasuur sätendav torn kiiskab Florida soode kohal. Ümberringi sirutuvad tulvvalgustuse vood valgusvaipu lahti rullides taevasse. Helikopterid ja reaktiivlennukid plingivad ümber stardirambi otsekui leegist ligi meelitatud putukad. Oz pole iial taevast säärase briljantidest särava silmamoondusega täitnud. Valgusjugade sees surub hiiglasuur võre saledat raketti vastu südant, kummalgi pool kõrge termospudel täis kõva kustutuskummi värvi ja toimega tahket kütust ning seljas teravaninaline kosmosesüstik, mis liibub tema vastu otsekui mõne eksootilise imetaja poeg. Madalal taevas paisub täiskuu, nägu stardirambi poole, suu ammuli. (lk 317)
  • Õhk tundub pingul nagu trumm, molekulid põrkavad kokku. Korraga sööstab kosmosesüstik kõrgele soode kohale, eemale nüüd juba meeletuks muutunud hullunaerust, eemale putukate kimedast sonimisest ja vaatajate ammulisuisest aukartusest, kelle seast paljud nutavad, see tõuseb seitsmesaja jala kõrgusel tulekosel ja pritsib hiiglasädemeid, kerkides kuldses halos, mis sööbib sügavale mällu. (lk 318)

LuuleRedigeeri

Kosmoselaev kõrgub päikesekiirtes
Justnagu Issanda Muutmise kirik
Sealt tuled sina üle Baikonuri
Justnagu meesnaiste ajastu messias
Oo Valentina
...
Unenägudes oleme koos
Sina ja mina ja kosmoselaev
Kolmekesi me täidame tühjust
Oo Valentina
...
Otsekui ilmsi on see kõik taas
Sina ja mina ja kosmoselaev
Planeedid ja musttuhat tähte
Meid on lõpmatu arv kuid me oleme üks

  • Villu Tamme, "Isand Kosmos", rmt: "Sorlimeki plät", 1998, lk 20-21