Maal

Joan Ferrer Miró, "Pildi avalik esitlemine" (u 1888)

Luule

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

• Artur Alliksaar, "Autoportree"

Proosa

• Eesti looduslüürikast on raske leida eksootikat. Me tunneme rohtu ja tormi, millest kirjutavad Liiv, Enno ja Suits, me näeme loodust nende viisi ja armastame neid tuttavate nägemuste pärast. Sellist loodust, nagu pakub Õnnepalu, me ei tunne. Õieti tunneme, aga ei tunne ära. Sest valgus langeb teisiti, on üllatavalt kirkad värvid, mis mõjuvad tajudele nagu mõni impressionistlik maal.
  • Jüri Luik, "Katarsis", Vikerkaar 10/1988, lk 95jj, Õnnepalu luulekogu "Ithaka" (1988) arvustus

• Ärplevas, hoolimatus noorusekultuses, painavast lähiminevikust lahtiütlemise tuhinas oleme tihti end ise lahti tõuganud ka kõigest väärtuslikust, mis meid enda kultuurimälu ja ajalooga seob, sidus ja siduma peaks ka pikas tulevikus. Kui Toomas ja Aili Vint panid Tallinnas Kunstihoonesse üles antoloogilise näituse viimaste aastakümnete eesti kunstist, siis tabas noort kunstikriitikut, kes üles kasvanud häppeningide ja videoinstallatsioonide tuksuvas, vilkuvas, vilisevas ja kolisevas maailmas, ühtäkki rabav nõutus. Noor inimene seisis haudvaikuses klassikalise eesti tahvelmaali ees ega osanud sellega midagi peale hakata. Maal ei rääkinud temaga ja tema ei osanud end selle maaliga kuidagi suhestada. Üks side oli ilmselt katkenud temas ja katkenud kultuuris.
  • Sirje Kiin, "Mälust ja eesti asjast". Sirp, 26. mai 2000

• Paberil - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul visionääride valitsus ning just sellele pidid Venemaa loovkunstnikud appi tulema. Kunstimaailma optimistid olid 1917. aastal juubeldanud, nähes revolutsioonis oma ammuste fantaasiate täitumise ja inimeste elu ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus metseen on südames vanameelne, et Lenini unistused olid roostes ega pürginud tähtede poole. Kosmoselaevad ja kubistide maalid polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi progressi kui ainust ühesuunalist teed, mida mööda maailma rahvad sammhaaval edasi vaaruvad, takerdudes nagu logiseva käigukastiga vanas bussis sõitjad. Kunstnike ainus ülesanne oli veenda nurisevaid sõitjaid, et nad jääksid sellele õigele teele. (lk 249-250)
• Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda", tlk Matti Piirimaa, 2014

• "Kunstmalid silmade läbbi sedasamma rõmo tevad, mis illus musika kõrvade läbbi, kes säherdust penemat maitsmist mõistavad," kirjutas Johann Voldemar Jannsen 1871. aasta Postimehes Johann Köleri maalidest. Maalikunst oli eestlastele veel võõras ja Johann Kölerit tunti kodumaal rohkem kui rahvuslikku aktivisti ja talurahva õiguste eest seisjat kui tsaaririigi pealinnas elavat kuulsat ja edukat eesti kunstnikku.
  • Liisa Kaljula, "Köler Prize, igakevadine hobukaarikute võiduajamine" KUNST.EE, 2014

• Tänasel päeval on mul fotot isegi raskem uskuda kui maali, sest kunstnik lähtub oma sisemisest aususest, ta maalib alati ausalt.
  • Maarit Murka: Kaspar Viilup, Reet Weidebaum, "Maarit Murka: mul on fotot isegi raskem uskuda kui maali" ERR, 17.09.2019

• Proua Enriqueta seinal rippus kollase-punasekirju nööri küljes maal, millel oli kujutatud kuldse krooniga merivähke, kel olid mehe nägu ja naise juuksed, ja rohi vähkide ümber, kes parajasti mingist kaevust välja ronisid, oli põlenud, ja meri taustal ja taevas üleval olid härjaverekarva ja vähid kandsid raudset turvist ja tapsid sabalöökidega. (lk 17)
  • Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014