Maal
kunstipäraselt värviga kaetud pind
- "Kunstmalid silmade läbbi sedasamma rõmo tevad, mis illus musika kõrvade läbbi, kes säherdust penemat maitsmist mõistavad," kirjutas Johann Voldemar Jannsen 1871. aasta Postimehes Johann Köleri maalidest. Maalikunst oli eestlastele veel võõras ja Johann Kölerit tunti kodumaal rohkem kui rahvuslikku aktivisti ja talurahva õiguste eest seisjat kui tsaaririigi pealinnas elavat kuulsat ja edukat eesti kunstnikku.
- Liisa Kaljula, "Köler Prize, igakevadine hobukaarikute võiduajamine" KUNST.EE, 2014
- Tänasel päeval on mul fotot isegi raskem uskuda kui maali, sest kunstnik lähtub oma sisemisest aususest, ta maalib alati ausalt.
- Maarit Murka: Kaspar Viilup, Reet Weidebaum, "Maarit Murka: mul on fotot isegi raskem uskuda kui maali" ERR, 17.09.2019
- Eesti looduslüürikast on raske leida eksootikat. Me tunneme rohtu ja tormi, millest kirjutavad Liiv, Enno ja Suits, me näeme loodust nende viisi ja armastame neid tuttavate nägemuste pärast. Sellist loodust, nagu pakub Õnnepalu, me ei tunne. Õieti tunneme, aga ei tunne ära. Sest valgus langeb teisiti, on üllatavalt kirkad värvid, mis mõjuvad tajudele nagu mõni impressionistlik maal.
- Jüri Luik, "Katarsis", Vikerkaar 10/1988, lk 95jj, Õnnepalu luulekogu "Ithaka" (1988) arvustus
- Paberil - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul visionääride valitsus ning just sellele pidid Venemaa loovkunstnikud appi tulema. Kunstimaailma optimistid olid 1917. aastal juubeldanud, nähes revolutsioonis oma ammuste fantaasiate täitumise ja inimeste elu ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus metseen on südames vanameelne, et Lenini unistused olid roostes ega pürginud tähtede poole. Kosmoselaevad ja kubistide maalid polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi progressi kui ainust ühesuunalist teed, mida mööda maailma rahvad sammhaaval edasi vaaruvad, takerdudes nagu logiseva käigukastiga vanas bussis sõitjad. Kunstnike ainus ülesanne oli veenda nurisevaid sõitjaid, et nad jääksid sellele õigele teele. (lk 249-250)
- Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda", tlk Matti Piirimaa, 2014
