Vikitsitaadid

Värv

(Ümber suunatud leheküljelt Värvid)

See artikkel räägib värvusest; värvi kui pinnakatte kohta loe artiklist Värvimine.

Barbara Berardicurti, "Vikerkaarevärvid" (2022)

Värvus on miski, mida saab näha, kuid mitte käega katsuda, ning jääb ultravioletse ja infrapunase vahele.

Luule

muuda

Sadu vaguneid, silmad pisarais, ja ma laulan.
Mul pole enam jõudu,
kuid rongi veerem näib lõputu,
kuni tunnen — vaikus hakkab vaikselt suhu valguma, laskub raskelt ja
visalt kõrist alla.
Minu laulu sõnad seal nagu paks värv lahtuvad ja looklevad lainetes.

  • Liepa Rūce, "*Leban rööbaste vahel ja luban endast üle kihutada...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 195


Tumesinised sääred
Kollane veri
Haljad puusad
Heleroosad silmad
Violetsed rinnad
Must keel
Hallid käed
Kuldsed sõrmused

  • Liepa Rūce, "Ilutulestik", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 202-203

Proosa

muuda


  • Valgus oli oma matemaatilise kuulekusega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui värvidega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi valgustuseks.
    • Novalis, "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal, tlk Toomas Rosin, Akadeemia nr 10/1997, lk 2077


  • Praegu olgem lihtsalt inimesed, s.t. üks heli, üks värv tähtede harmoonias. Kui valgust, mis meieni jõuab, võiks võrrelda maheda rohelise värviga, siis ärgem pidagem seda puhtaks päikesevalguseks, meie mõistust ja tahet universumi juhthoobadeks; sest meie ja kogu meie Maa oleme ilmselgelt ainult tühine murdosa tervikust.


  • Moodi ei tohiks kunagi järgida liiga täpselt, veel vähem lasta end mõjutada ühestainsast stiilist; valdavat moodi tuleks muuta ja kohandada sobivaks isiklikule omapärale. Iga daam peaks kaaluma värvide erinevat mõju ja riietuse mitmesuguseid vorme, kuna peen maitse riietuses annab tunnistust laitmatust otsustusvõimest. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")


  • Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda tunnet ääretul maastikul tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõigevärviline nagu ateism, millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist teooriat, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid - olgu siis tegemist loojakuaegse taeva ja metsa kaunite varjude, liblikate kullendava sameti või tütarlaste pehmete õhetavate põskedega - on ainult peen pettus ega kuulu tegelikult esemele endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud Loodus värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta all peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, võimas algollus valgus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati valgeks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka tulpe ja roose - kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub, nagu lamaks halvatud universum pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes Lapimaal keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskmatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb.


  • ...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu.




  • Te võib-olla imestate, miks nad nii väga soovisid ehtida oma tuba nii värviliste esemetega. Nimelt seepärast, et maja, kus nad elasid, oli nii värvivaene, et sarnanes pigem raamatu trükipildi kui tõelise elamuga - üleni must ja valge ja hall. See oli kahvatu, korralik, külm maja. Põrandail näiteks olid soojade värviliste vaipade asemel valged õlgmatid ja treppidel mingisugused valkjashallid kookosmatid. Aknaeesriided olid pehmest puuvillasest riidest ja kahvatut lavendlivärvi, neil polnud damasti toredust ega lõbusaid lillelisi mustreid. Seinad ei olnud tapeeditud, vaid värvitud, puhastes, kahvatutes värvitoonides ja üldmulje jäi peaaegu samasugune kui väga suursuguses erahaiglas. Põrandaid pesti kord nädalas "Sanitase" nimelise pulbriga, mis andis meeldivat puuhoovi lõhna. Majas ei olnud ühtki värvilist pilti - ainult pruunid koopiad Raffaeli, Velazquezi ja teiste sääraste meeste kuulsatest maalidest.


  • Rufinide aias oli kaks roosipõõsast, üks punaste, teine valgete õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi vooruslik proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta süütusega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)
  • Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud palveraamat ja kui ta selle avas, leidis ta raamatu lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt patu hõõguva värvi võtnud. (lk 78)


  • Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. Võlukunsti kvartalit neelates põles see sinise ja rohelise leegiga ning pildus sekka koguni veidraid kaheksanda spektrivärvi ehk oktariini karva sädemeid /---/ (lk 7)
  • ... need, kelle silmad on tundlikud kauge oktariinkiirguse suhtes - see on kaheksas spektrivärv, kujutlusvõime pigment -, näevad asju, mida teised ei näe. (lk 50)
  • ... (kõik kassid näevad oktariini) ... (lk 51)
  • Või vahest on seda Servakaar, maailma vöötav kaheksavärviline vikerkaar, mis kõrgub Kose kohal veeauruses õhus. Kaheksas värv on oktariin, mida tekitab ereda päikesevalguse hajumine tugevas maagiaväljas. (lk 63)


  • Värviline klaas tegi ta näo võõraks. See jagas ta külmadeks eredavärvilisteks tuledeks. Kui ta töötas, liikus üks ta põsk kord viinamarjalillasse valguslaiku, kord sealt välja. Tema otsaesine õilmitses roheliselt ja kuldselt. Roosipunane ja marjapunane varjutasid ta kahvatut kaela, lõuga ja suud. Silmalaugudel olid punakaslillad varjud. Tema salli rohelisel siidil välklesid lillakaspunased tornidega mäeharjad. Tolm tantsiskles nagu ähmane särapärg ümber ta pisut liikuva pea, mustad kübemed õlgkuldses valguses, nähtamatu tahke aine otsekui nööpnõelaaugud tahke värvi pinnas. Roland hakkas rääkima ning kui Maud pöördus läbi vikerkaare, liikus kahvatu nahk läbi eri värvi valgusviirgude.


  • Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast Götzi ja Wertherit, küsisin ma lootusetult käsi laiutades. Faust, karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad taeva poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu kuradiga, et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, kompromissiks, kirevuseks.
    • Jaan Undusk, "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312



  • Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud nägemust. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. Saarte värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani maalil oleksid nad nurgelised, vaat et kubistlikud. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. Punane, ergava päikesepalli peegeldus.


  • Olev Subbi ütles mulle kunagi, et hea maalikunstniku puhul ei ole võimalik öelda, milline on tema lemmikvärv või lemmikvärvikooskõla. Nii Subbi ise kui ka Pääsuke on selle kriteeriumi järgi head maalikunstnikud, kuigi väga erinevad (Subbi asetaksin kahtlemata pariislike esteetide-hedonistide ritta). Kui püüda Pääsukese väga avaralt paletilt siiski välja tuua kõige iseloomulikum, siis on selleks ühelt poolt mustad, valged ja kreemjad (beežid, hallid) ning teiselt poolt kärtsud ja tehislikud oranžid, roosad, rohelised, kollased, lillad toonid, tihtilugu ka teatav kahvatu sinine. Pääsukese värvikasutus on fovistlikult meelevaldne, ta armastab kontrasti ja dissonantsi. Ise on ta oma maalijatemperamenti nimetanud hispaanialikuks (selles puudub küll hispaanialik eleegilisus).
  • Pääsuke maalib enamasti paksu värviga ja tihedalt, tihti hõõrub värvi lõuendile ka sõrmedega (ta seostab seda õrnusega). Sageli on esile tõstetud tema maalide faktuurilist mitmekesisust.

Draama

muuda
  • Punane, sinine ja roheline värv on reaalsed. Kollane värv on müstiline kogemus, mis on kõigile ühine.

Kirjandus

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Värv&oldid=107414"