Keel (anatoomia)

Keel on jutu- ja maitseelund.

Poul Steffensen (1866-1923), "Lehm teeb limpsti", s.d.

Proosa

• Selle jutu peale tuli Tiiger lähemale, ajas kaela Ruu tooli taga õieli, pistis äkki keele suust välja ning tegi - karlõmps! Kängu kargas üllatusest õhku, hüüatas: "Oeh!" ja jõudis veel õigel ajal jaole, et lusikat Tiigri suust päästa, sest juba oli seegi Tiigri kurku kadumas. Kalamaksaõli aga oli läinud.
  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 137

Vanasõnad

• Kuri keel teravam kui nuga.
• Kurja keele eest ei pääse kuhugi.
• Libe keel kaval petis.
• Libe keel, kibe meel.
• Libe keel teeb palju sõpru ja paha sõna murrab võõra väe.
• Lihane keel lõikab luise kaela maha.
• Paha keel tõstab tüli.
• Seni põlv põlvekene, kui pole suul sulgejada ega keelel köitjada.
• Valekeel ajab maailma põlema.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929