Keel (anatoomia)

Keel on jutu- ja maitseelund.

Poul Steffensen (1866-1923), "Lehm teeb limpsti", s.d.

Proosa

muuda
  • Selle jutu peale tuli Tiiger lähemale, ajas kaela Ruu tooli taga õieli, pistis äkki keele suust välja ning tegi - karlõmps! Kängu kargas üllatusest õhku, hüüatas: "Oeh!" ja jõudis veel õigel ajal jaole, et lusikat Tiigri suust päästa, sest juba oli seegi Tiigri kurku kadumas. Kalamaksaõli aga oli läinud.


Vanasõnad

muuda
  • Kuri keel teravam kui nuga.
  • Kurja keele eest ei pääse kuhugi.
  • Libe keel kaval petis.
  • Libe keel, kibe meel.
  • Libe keel teeb palju sõpru ja paha sõna murrab võõra väe.
  • Lihane keel lõikab luise kaela maha.
  • Paha keel tõstab tüli.
  • Seni põlv põlvekene, kui pole suul sulgejada ega keelel köitjada.
  • Valekeel ajab maailma põlema.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929