Oranž

Oranž on kollase ja punase ristandvärv, mis on saanud nime apelsini järgi.

Püha kolmainsus Guillaume Le Rouge'i tunniraamatus, 1510

Albert Joseph Moore (1841–1893), "Midsummer", s.d.

Adelaide Coburne Palmer, "Vaikelu apelsinidega" (1904)

Anna Ancher (1859–1935), "Neiu aias oranži päevavarjuga" (pärast 1915)

Egon Schiele, "Autoportree oranžis kuues" (1913)

Ernst Ludwig Kirchner "Akt oranžis ja kollases" (1929-30)

Proosa

• Mul ei ole midagi selle vastu, kui usutaks koguni, et värvus on kombatav... Ta on ka maitstav. Sinine on leeliselise, oranž hapu maitsega. Olemise kõik manifestatsioonid on suguluses.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974, lk 55

• Andrej tundis jälle pöökpuulehtede lõhna. Noorte lehtede selgesti tajutavat lõhna apelsinikarva õlleaurus. Miks ilmus ta kujutlusse just pöökpuulehestik? Miks mitte roosid või sirelid, täiskuuvalgus või midagi muud armastusromaanide luitunud repertuaarist? Ta ohkas, analüüsis mõistuspäraselt nagu keemik: joomaurgas, õlu, matsid, kõrtsis lällutajate lõhnad. Ei mingeid pöökpuid. Ega midagi kevadist.
  • Jaroslava Blažková, "Nailonkuu", tlk Lembit Remmelgas, LR 28/29 1968, lk 39

• Päike loojus. Tema päevatöö oli tehtud ja, ta oli väsinud. Kuu tõusis omakorda taevasse ja seisis seal nagu oranž kamakas. Õhtu-õhtult oli ta valgus üha tugevamaks muutunud. Nüüd oli ta täiskuu ja tundus, et ainult imevägi suudab teda vee kohal hoida. Ta oli nagu lamp või tohutu hiina latern, ta hõõgus ja näis, nagu oleks temast lennanud sädemeid vaiksele veepinnale.
  • Merja Otava, "Priska", tlk Välja Künnap, 1972, lk 6

• Üle parkla minnes hoidis Tom kätt selja taga ja Sam sellest kinni. Samil oli tunne, et ta teeb midagi eriti julget, nagu järgneks ta eelväe piilurile. Elavhõbelambi oranž laik oli napalmi värvi. Ajas tardunud napalmpomm, mõtles ta. Palmid tulevalguses. On napalm. Pole palme.

Esiteks mõtles Sam, et tal on süles jänes, ent see oli Tomi käsi. See oli pikk, kitsas, tugev käsi, saledate jalgadega lind.

• Bobbie Ann Mason, "Maal sees", tlk Mati Soomre, LR 22-25/1991, lk 100

• Nii nagu kassidel on kirbud, on igal inimesel oma deemon.

"Nad otsivad valest kohast," mõtlesin ma. "Kui nad tahavad minu deemonit kätte saada, peavad nad minu seest otsima."

Mõtlesin William Blake'i peale.

"Kui ma lasen neil oma deemonid ära võtta, pean ära andma selle, mille olen leidnud."

"Seda sa teha ei tohi," lausus hääl mu küünarnuki juures.

Kohvilaual külitas oranž deemon.

"Ma olen hulluks läinud," mõtlesin ma.

"See võib vabalt nii olla," jäi deemon rahulikult nõusse. "Nii et võta sellest, mis võtta annab."

• Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad", tlk Kätlin Kaldmaa, 2008, lk 133

• Sügisene värvide pillerkaar pühib puudelt harjumuspärase turvalise leherohelise. Tegelikult on need kollased ja oranžid värvained, karotenoidid, olemas kogu suve, kuid neid varjutab klorofülli roheline värvus. Elu Maal sõltub klorofülli imepärasest võimest salvestada Päikese energiat, tootes selle arvel orgaanilisi aineid, mis toiduahelate kaudu inimesteni jõuavad.
  • Asta Tuusti, intervjuu: "Loodusküsimus", Virumaa Teataja, 16. oktoober 2007

• Teised ohvitserid võdistasid ennast ja noogutasid, vähe asju olid laevale niisama hukatuslikud kui laevalael lahti pääsenud tuli. "Ma ise olin Goliathil," jätkas Laurence. "Me polnud Orientist poole miili kauguselgi, kui see laev lõi lõkendama nagu tõrvik, me olime Orienti pardakahurid kahjutuks teinud ja täpsuslaskurid mastide otsast enamasti alla võtnud, nii et lohe sai laeva pihta ikka südamest tuld pursata." Ta vajus vaikides mälestustesse: purjed üleni leekides ja mustad suitsusambad taustal, võimas oranži ja musta värvi elukas ülevalt laeva poole laskumas, heites oma lõugade vahelt nende suunas veel rohkem tuld ja lehvitades sellele tiibadega tuult, kohutav möirgamine, mis vaibus alles pärast plahvatust, ja see, kuidas kõik helid kostsid veel päev hiljemgi summutatult. Laurence oli kord poisipõlves Roomas käinud ja näinud Vatikanis Michelangelo maali põrgust, kus lohed küpsetavad tulel hukkamõistetud hingi - too sündmus oli olnud üsna sedamoodi.
  • Naomi Novik, "Tema Majesteedi lohe", tlk Tiina Viil, 2010, lk 47

• Ta nägi oma elu värvilisena. Aeg enne oli helekollane ja oranž ning rüütatud alalisse päikesevalgusesse. Kõik teravad servad ja murepilved, mis pidid kindlasti ka siis olemas olema, olid ajaga maha lihvitud ja minema aetud.
  • Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004, lk 19-20

• Sel õhtul ma kirjutasin oma päevikusse: "Puud on nüüd skisofreenilised ja hakkavad ära pöörama, raevunud ja šokeeritud oma uutest lõõmavatest värvidest. Keegi — kas mitte van Gogh? - on öelnud, et oranž on hullumeelsuse värv. Ilu on õud. Me tahame, et see meid õgiks, tahame peita end sellesse tulle, mis meid puhastab."
  • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007, lk 44

• Pan oli keskmist või lühemat kasvu, kõhukesega, natuke isegi lihtsameelse näoga, kuhu ootamatult sugenes rõõmus kaval naeratus. Ta näis armastavat häid riideid ja erksaid värve nagu üks tubli isaslind kunagi: mäletan, kuidas tal oli seljas oranž mohäärist džemper, millega ta natuke meenutas ilusat päevakoera.
  • Mihkel Muti kirjeldus Aleksander Kurtna kohta, "Esimest korda "Loomingusse"", Looming 1/2011

• Igal juhul mõtlen Saarele vahel imeliku heldimusega, aga tagasi sinna ei taha mitte ühegi hinna eest. Vaatamagi ei taha minna. Milleks? Näen teda niigi. Kevadel, suvel, sügisel, talvel. Näen ühte imelikku oranži värvi, mida ma mitte kusagil mujal pole näinud: talvekoidiku värvi mere kohal. Mu majakese aknast paistis natuke merd, väike jupp kadakate ja mändide vahelt, idas. Talvel tõusis päike just sealt. Aga veel tükk aega enne, kui ta tõusis, kui maa peal oli alles pime öö, ilmus sinna taevasse mere ja kauge ranna kohal see imelik oranž kuma. Selle valgus just nagu ei jõudnud meieni. Aga seal oli mingi tohutu jõud ja lootus. Siis läks juba natuke valgemaks, öö üle elanud väikesed linnud tegid mustades kadakapõõsastes häält, see ebamaine värv kadus, tulid harilikud koiduvärvid, roosad ja punakad, luiged merel lõid lahti oma hommikukisa. Minagi olin selle öö jälle üle elanud.
• Tõnu Õnnepalu, "Palk", 2021, lk 256-257

Luule

Õhtu. Piklikule tumesinisele lumele LASKub
loojangu oranž tigedus.

• Hasso Krull, "* Õhtu. Piklikule tumesinisele" kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 49

helendavast lepast aed
lepatyvi: jämedam osa juppideks saagida ja lõhkuda
logiseva kirvega
peenem osa koorida sest sellest saavadki
aialipid mis ymbritsevad mu lapsepõlve
oranžide pihkudega iga kepike hoitud
kooritud vanaema pussiga
nyri serviisinoaga on isegi parem
koor hakkab juba kinni minema
/---/
varsti võtan jälle pussi sest iga aialipp
tuleb pealt kumeraks lõigata
lau lõikan näppu jookseb helepunast verd
oranžiks tõmbuvale siledale jahedale puule

• Triin Soomets, "Toormaterjal" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 160-161

Vaata ka

• Oranž revolutsioon