Puu

Puu on hästi välja kujunenud varrega (tüvega) puittaim, mis võib saavutada suured mõõtmed.

Rannikusekvoia (Sequoia sempervirens)

Johanna Marianne Freystein (1760-1807), "Maastik", s.d.

Bolette Puggaard, "Vaade Ordrup Mosest" (u 1840)

Marianne North, "Baobab Printsessi aias Tanjores, Indias" (u 1878)

Hermine Lang-Laris (1844-1919), "Õitsvad puud sisehoovis", s.d.

Florence Esté (1860-1926), "Piinia roosas päikeseloojangus", s.d.

Jacoba van Heemskerck, "Kaks puud" (1908-1910)

Anita Rée, "Valged puud" (1922-1925)

Pauline Thomsen, "Maastik puudega" (1926)

Léon Spilliaert, "Puud" (1940)

Helma Petrick, "Õieunelmad" (1998)

Proosa

• Puu, mis paneb ühe nutma rõõmupisaraid, on teiste silmis vaid roheline asi, mis seisab tee peal ees. Mõned näevad looduses üksnes naeruväärset ja vormitust ning nende järgi ma oma kunsti ei sea; mõned loodust peaaegu ei näegi. Kuid kujutlusvõimega inimese silmis on loodus puhas kujutlus. Nagu inimene on, nõnda ta näeb.
  • William Blake, kiri John Truslerile, 23. august 1799; cit. via: Maria Popova, "William Blake's Most Beautiful Letter: A Timeless Defense of the Imagination and the Creative Spirit", The Marginalian, 14.07.2016

• Üksainus vana vaher õilistab tervet aeda, üksainus majesteetlik pöökpuu, üksainus hiigelsuur kastan, mis kannab oma võras poolt ööd. Aga see ei pruugi olla üksainus suur puu, ka maalil ei pruugi tumedalt hõõguv punane või särav kollane esineda ainult ühes kohas. Nii siin kui seal ei sõltu ilu mitte mateeriast, vaid mateeria ammendamatutest kombinatsioonidest.
  • Hugo von Hofmannsthal, "Aiad" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 64

• Mulle on ikka paistnud, kui oleks puud hingelised olevused peaaegu inimlikkude tunnetega; kevadel on vahesein inimeste ja puude vahel veel õhem kui muidu. Meie esiisad uskusid, et inimese hing elas teatud puu sees; kui sellele viga tehti, kõdunes inimene, ja kui puu maha raiuti, pidi inimene surema. Meie Põhjamaade suurtes, tõsistes puudes elavad nunnade hinged. Igatsus ja armastus, mis neis noortes naistes end kunagi avaldada ei tohi, puhkeb kevadel puude miljoniteks õiteks, täis ülimaiselt magusat ja joovastavat lõhna. Pihlakad, toomingad, sirelid... Mis on nende kõrval lõunamaade õierikkus ja värvihiilgus? Meie puude väikestes valgetes õites materialiseerib end lõpmata talve meeltäraheitlik igatsus ja ootus; neist valgub kuuvalgega täidetud õhku niisugust rasket, uimastavat magusust, et kõik me kevadööd näivad küllastatud olevat igatsuse ja armastusega. Kas mujal ongi õiget armastust kui Põhjamail? Kes teab midagi armastusest, kes igatsust pole tunnud?
  • Helmi Neggo, "Väikesed kirjad Nizza reisilt". Tallinna Teataja; 22. märts, 19· apr., 31. mai ja 23. august 1919; tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 244

• Hirv on välgu ja puu poeg. (lk 19)
• Puu otsib oma konksus sõrmedega maa alt üht südant. (lk 25)
• Keset lagedat laama kükitavad ainsa puu varjus ja ajavad juttu looduse kõik mõtted. (lk 34)
• Hõõgudes tuleb söele meelde kõik, isegi see, kuidas ta oli roheline puu lootuseküllases maailmas. (lk 42)
• Ainult botaanikaaedades on puudel nimekaardid. (lk 42)
• Troopikaline tähendab, et juured ronivad puu otsa. (lk 45)
• Puul on tunne, et okste külge klammerdunud linnud on ta sõrmused. (lk 49)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

• Ta nimi oli Benjamin Driscoll ja ta oli kolmekümne ühe aastane. Ta unistas sellest, et Marss muutuks roheliseks ja kõrgeks puude ja lehestiku tõttu, iga aastaajaga ikka kõrgemaks, et oleks puid, mis jahutaksid linnu tulikuumal suvel, puid, mis hoiaksid kinni talvetuuli. Üks puu suudab palju ära teha: lisada värvi, pakkuda varju, pillata puuvilju või saada laste mänguplatsiks, olla terve taevamaailm, kus ronida ja rippuda; toidu ja mõnude arhitektuur - see oli puu. Aga ennekõike puhastaksid puud jäist õhku kopsude jaoks ja kõrvu kostaks õrn sahin, kui lamad öösiti oma lumivalges voodis ja see uinutab su magama. (lk 81)
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Detsember 2001: Roheline hommik", 1974

• Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta öö läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli söönud. Ent hiljem ütles ta:

"Magamine on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa."

Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe tunnini. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta nälga rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt mune, kanu, sigu, veiseid, küülikuid, puu- ja juurvilja, leiba, biskviite ja torte. Tal oli kaks teenijat, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid.

Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda.

"Saatke mulle puid!" käskis parun.

Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi lehtede ja juurtega, kastes neid õli ja soola sisse. (lk 33-34)

• Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011

• Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase vihmametsas peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna puud ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad ellujäämise nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla strühniini või muu mürkaine kihid; mõned on lihasööjad; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata õietolmuga igat putukat, lindu või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. (lk 76)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

• Suured puud on taeva Atlased.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 118

• Katsugu keegi viga teha mõnele suurele puule või veel hullem - endisele pühapaigale! Selline kuritegu on ränk, sest kohtumõistjaks pole siin inimene, vaid loodus. Ja loodus juba nalja ei mõista - eesti pärimus kubiseb jubedatest lugudest, kuidas puupilastaja hirmsa otsa leidis. Eesti vahest kõige iseloomulikum tunnusjoon on see, et siin on kividel ja puudel märksa suuremad õigused kui inimestel ja loomadel (taevas halasta - ja selline riik võeti Euroopa Liitu!) (lk 37)
• Ökoloogid on kurtnud, et see on terves maailmas tõsine probleem - ökosüsteemidest kaovad vähehaaval suured puud. Vanad ja võimsad puud on nagu loodusmonumendid, mille silmitsemine tekitab inimeses pühaliku tunde. Aukartus elu ees võib sugeneda muidugi lihtsalt ka elementaarsest massivahest. (lk 138)
  • Valdur Mikita, "Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas". Välgi metsad, 2017

• Järve teisel kaldal tungivad viimased päikesekiired läbi longus puude. Neid puid tõmbab alati vee poole. Eemalt paistab, nagu oleksid nad püüdnud jälitaja eest järve põgeneda, aga tardusid poole pealt ja jäid sinna seisma, langetatud päi ja uppunud okstega, elutud, alasti. (lk 144)
  • Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017

Luule

Olen osa sellest igihaljast puust,
veel ihkan anumais ta mõrkjat maiku,
ta ühes okastega kasvatas mu juust,
ta elas minu verre oma pehmet vaiku.
/---/
Ah, olla laul ses rohetavas puus,
et seinteks kerida me pühas majas,
et kunagi ei kustuks elav naer su suus,
ma tahan kajada su südames ja ajas.

• Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334

Mida suurem on puu, seda suurem on ta üksindus.
Mina olen üks janusemaist.
Mu juurtel pole algust ega lõppu mu ladva laiumisel.
Ma ei mäleta, millise luule tuju tuhin mõistis mu piiritule paiknemisele.
Tahaksin enda lahendada liikumises, aga pean püsima paigal ja
tollhaaval kerkima taeva poole, mis jääb igavesti kaugeks.
Mu mahl on haige oma jõust ja mu tolm lõhnab hingematvalt.
Tuuled tuuseldavad laantes ega leia mind iialgi üles.
Varjudki ei peatu mu juures enamaks kui üheksainsaks ruttavaks
ringmänguks.
Kevaded käivad edasi-tagasi ja riivavad mind oma naeruga,
mis põletab südant.
Mu ihalus haarab nii paljut, et olen üdini üksinda.
/---/
Aiman taevaid taevaste taga ja kannan oma turjal nende raskust.
Aiman mõtteid mõtete taga, millistele kõik on võimalik,
välja arvatud lakkamine.
Mängin määratu koormaga ja igas mu rakus heliseb usutamatu
väsimus, millest hargneb üha uute ihade oksi.

• Artur Alliksaar, "Morbiidseid maastikke" 7, rmt: "Päikesepillaja", (3. trükk, 1997), lk 352

Polegi kaitset sul muud
ainult puud soojad puud
kergelt puutuvad käsi
jahutavad silmi ja suud
lahked puud
Maru oksi vaid räsib
koore all rahus ümiseb säsi
...
ja lõpuks leplikud puud
ongi see viimne maja
Võtavad endi hõlma
hinged ja kondid-luud

• Linda Ruud, "Puud"

Puid me mälestusmetsas
iial ei raiuta.
Nad kohavad üle me õue,
kui ise ei teagi.
Ja kogu elu
toetame nendele õla.

Ole vakka ja kuulata -
kuldnokk vilistab ladvas.

• Milvi Seping, "Kuulata...", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 42

võite minu tehtud pilte üle teha
ise teate ju missuguseid
et te maha raiuks seda ma ei taha
suuri puid neid majataguseid

• Juhan Viiding, "Kiri vendadele" kogust "Detsember" (1971), lk 70

Ürgmetsa puuna oma kõrgusjärku
ja valgusesse kuuluda vaid tohid.
On sinu pea peal varjulised ladvad
ja sinust allpool noorendik ja rohi.
/---/
On üraskid ja juurepäss su juures.
Vaik välja valgub, oled tuulekõbi.
Hea metsavaht sind varsti ära koristab,
et ei haaraks tervet laant see tõbi.
/---/
Kui ostmist ega laenutamist pole.
Su ainsaks hooleks sirge kehahoid,
kui kasvad uhkes salus. Aga jässakal
jääb elu sisse keset kehvi soid.

• Aleksander Suuman, "Laul olemisest" kogus "Maa paistel" (1975), lk 9

Ja puudele tramm vastas:
"Ei saa teid sise lasta!

Teil oksad ning juured
jändrikud ja suured.
Kui vagunisse tikute,
kõik istmed ära rikute!"

• Dagmar Normet, "Trammitantsulaul", rmt: "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 11

On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav võra on habras ja noor,
veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,
nii pehme ja sile ta õhuke koor,
kuid temagi loodab, et ükskord on suur.

• Ott Arder, "On kasvamas kuskil üks pisike puu"

• Puu on puudekõrgune.
  • Heiki Vilep, "Puu on puudekõrgune"

kambiumis kihab
peajuur saadab 3 m sygavuselt latva sõnumi
latv ei vaevu vastama
toitained liiguvad niigi fotosyntees toimub
on see siis elu

• Triin Soomets, "* kambiumis kihab" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 170

•"Ennäe imet, sa seisad ju minuta ka püsti," ütles tuul puule ja peatus väsinult.
"Ennäe imet," pomises puu.

• Maria Lee, "*** tuul puule" kogus "Äramõte" (2007), lk 25

Vanasõnad

• Ega puust pulma tehta ega au aiateibast.
• Kes kooleb, koju läheb; kes elab, ette puu teeb.
• Kui tuleb murd muile puile, tuleb katk ka kadakaile.
• Kus puud raiutakse, seal laastud lendavad.
• Liha ei kasva kondita ega puu oksata.
• Liig kõverdamine murrab puu.
• Oleks põrsal küüned, ta läheks puu otsa (ahju peale).
• Pikka puud ei lasta taevasse kasvada.
• Puu ei kasva oksata ega liha kondita.
• Puud ja peerud mehe mure, leib ja riie naise mure.
• Teise haigus puu küljes.
• Teise valu kivi küljes (häda puu küljes).
• Ühe hoobiga puu ei lange ega ühest palgist hoonet ehitata.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929