Vaher

Vaher (Acer L.) on heitlehiste puude ja põõsaste perekond. Perekonda kuulub umbes 128 liiki, millest enamik kasvab Aasias, Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvab looduslikult vaid harilik vaher (Acer platanoides).

Harilik vaher sügisvärvides

Jelena Polenova, 19. saj teine pool

Mary Dignam (1860–1938), "Punane vaher", s.d.

Proosa

• Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis lossi peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sest lilled olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suur vaher keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevad laternad selle okstele riputatud.

Korraga hoidis ta hinge tagasi ja tundis, kuidas kogu keha alguses külmaks ja siis kuumaks läks. Ta nägi aias kõige ilusamat tütarlast, keda ta silm kunagi oli tabanud.

• Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 109

Luule

Külm puhang lõõtsub kõrgel kõik pilved pikka rongi.
Raudketil tuuletundi lööb kiikuv kaevukonks.
Mäenõlval nurme taga kesk härmatanud hongi
veel hõõgub üksik vaher kui punav lühtripronks.

• Betti Alver, "Külm puhang lõõtsub" kogus "Tähetund", lk 133

Oled alasti vaher,
lumetu maastiku süda.
Tühjusse voolavad
tardunud asfaldist teed
üle su juurte,
milles on lunastus sügav.
Küsida keegi ei taipa,
mida sa sellega teed.
/---/
Rästaste pelgupaik,
maastiku lumetu süda.
Võib-olla igavik,
võib-olla ainuke päev
pruunides juurtes on varjul
linnade lunastus sügav,
kuigi sind vaatama tulles
neil kirves on käes.

Oled alasti vaher,
tähtede teravust tajud
mustadel liikmeil,
mil õõtsuvad tuuled on üll.
Ringe raiuvad aastad,
võrasse päikesi vajub,
ent maailma jaoks
on su magusast verestki küll.

• Viivi Luik, "Vaher lumetul väljal". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 194

VAHTRAPUUD ÕITSEVAD JUBA
põlevad rohekas leegis
soojas ja kullases tules.
Seda on täis mu tuba.

• Katre Ligi, "*Vahtrapuud õitsevad juba..." kogus "Kõigest ei kõnni ära", 1978, lk 16

liblikad surevad enamasti katkise tiiva tõttu
         ei suuda lennata  kõik ilu on tiksuv kaduv
  vaibad ripuvad vahtrapuuoksal
            tõusen ja nõges kõrvetab läbi teksade
      kõnnin jään sind ootama
               olen põld ootamas su hirvekeha
trammipeatuse taga suitsetava naise
                    hõbedane punupats
     hoiab viimast valguseleeki

• Triin Paja, "Tiivakahjustus", rmt: "Nõges", 2018, lk 10

Kirjandus

• Hendrik Relve, "Vahtral on sünnipäev sügisel", 1981