Vaher

Vaher (Acer L.) on heitlehiste puude ja põõsaste perekond umbes 128 liigiga, millest enamik elab põhjapoolkeral. Eestis kasvab looduslikult vaid harilik vaher (Acer platanoides). Vahtral on magus mahl, pikk nina ja ilus sügisvärvus.

Jelena Polenova (1850-1898), s.d.

L. Clarence Ball (-1915), "Punane vaher", s.d.

Willard Leroy Metcalf, "Õitsev vaher" (u 1909)

Mary Dignam (1860–1938), "Punane vaher", s.d.

Mary Vaux Walcott, "Carolina vaher (Acer carolinianum)" (1923)

Lisa Nicvert, Acer platanoides (2021)

Proosa

• Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis lossi peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sest lilled olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suur vaher keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevad laternad selle okstele riputatud.

Korraga hoidis ta hinge tagasi ja tundis, kuidas kogu keha alguses külmaks ja siis kuumaks läks. Ta nägi aias kõige ilusamat tütarlast, keda ta silm kunagi oli tabanud.

• Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 109

• Nagu kollased vihmavarjud on vahtrapuud. Suur vaher nagu suur kollane vihmavari, väike vaher nagu väike kollane vihmavari. Nad lähevad jalutama... Ning selles on midagi pidulikku, kui nad seal kõrvuti käivad.

Mina jalutan ka. Täna küll vihma ei saja, kuid seda kenam on mul vaadata neid vahtra-vihmavarje. Maantee ääres, metsas, taluaedades, põlluvaheteedel. Nad on nii uued ja puhtad. Nad loidavad kui hiina laternad, nad on seestpoolt valgustatud. Sel pilvisel, kuid mahedal oktoobripäeval, ma muud ei vajagi kui vahtra-vihmavarje.

• Aira Kaal, "Intiimne maastik" kogumikus "Kodunurga laastud" II, 1970, lk 76

Luule

Mahl jookseb vahtras üles, siriseb kiirelt
tüvemulgust plekkpange
mööda leedripuust renne, pang saab pilgeni täis,
ja punase kurgu ja kollase kõhuga linde käib
rüüpamas pangeservalt.

• Edna St. Vincent Millay, "Uus-Inglismaa kevad 1942", tlk Mirjam Parve, rmt: Mirjam Parve, "Varjukeha" (2023), lk 27

Külm puhang lõõtsub kõrgel kõik pilved pikka rongi.
Raudketil tuuletundi lööb kiikuv kaevukonks.
Mäenõlval nurme taga kesk härmatanud hongi
veel hõõgub üksik vaher kui punav lühtripronks.

• Betti Alver, "Külm puhang lõõtsub" kogus "Tähetund", lk 133

Liugleb leekkollaseid vahtra lehti
pimedusse.
Kodustel randadel
udutab.
Sinu juuste valgus
puude latvadel,
sinu pilgu nukras
mere lainetel.

• Kersti Merilaas, "18. oktoober 1969" kogus "Antud ja võetud" (1981), lk 12

Oled alasti vaher,
lumetu maastiku süda.
Tühjusse voolavad
tardunud asfaldist teed
üle su juurte,
milles on lunastus sügav.
Küsida keegi ei taipa,
mida sa sellega teed.
/---/
Rästaste pelgupaik,
maastiku lumetu süda.
Võib-olla igavik,
võib-olla ainuke päev
pruunides juurtes on varjul
linnade lunastus sügav,
kuigi sind vaatama tulles
neil kirves on käes.

Oled alasti vaher,
tähtede teravust tajud
mustadel liikmeil,
mil õõtsuvad tuuled on üll.
Ringe raiuvad aastad,
võrasse päikesi vajub,
ent maailma jaoks
on su magusast verestki küll.

• Viivi Luik, "Vaher lumetul väljal". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 194

VAHTRAPUUD ÕITSEVAD JUBA
põlevad rohekas leegis
soojas ja kullases tules.
Seda on täis mu tuba.

• Katre Ligi, "*Vahtrapuud õitsevad juba..." kogus "Kõigest ei kõnni ära", 1978, lk 16

Meie seisäme katekse vana vahtre all.
Müüdä ojop tänäv, pikk ku purjutai laul.
Miu tüme eng om täembe elemb ku sa tääd...
Sinu rinna miu vastan ku kaits kutsikupääd.

• Nikolai Baturin, "* Meie seisäme katekse vana vahtre all" kogus "Sinivald" (1990), lk 34

liblikad surevad enamasti katkise tiiva tõttu
         ei suuda lennata  kõik ilu on tiksuv kaduv
  vaibad ripuvad vahtrapuuoksal
            tõusen ja nõges kõrvetab läbi teksade
      kõnnin jään sind ootama
               olen põld ootamas su hirvekeha
trammipeatuse taga suitsetava naise
                    hõbedane punupats
     hoiab viimast valguseleeki

• Triin Paja, "Tiivakahjustus", rmt: "Nõges", 2018, lk 10

Kirjandus

• Hendrik Relve, "Vahtral on sünnipäev sügisel", 1981