Vaip

Proosa

Viimane rahvaloendus tegi kindlaks, et liiduvabariikide elanikkond moodustab sada nelikümmend kolm miljonit inimest. Kui kõrvale heita üheksakümmend miljonit talupoega, kes toolide asemel tarvitavad pinke, lavatseid ja muldrikke, Idas aga kulunud vaipu ja matte, siis jääb ikkagi viiskümmend miljonit inimest, kelle koduses elus toolid on esmajärgulise tähtsusega mööbliesemed
- Ilf ja Petrov, "12 tooli". Tõlkinud Harald Haug. Tänapäev, 2005, lk 159

Saabus Jussike Laupäevamaale. Laupäevamaal käis kiire askeldus. “Tere, Laupäev,” ütles Jussike, “kas sa juhataksid, palun, kuidas ma Pühapäevamaale pääsen?"

”Pühapäevamaale on ainult ühe päeva tee,” ruttas Laupäev vastama, “aga kui asud mulle appi tube koristama, vaipu kloppima ja saunaahju jaoks puid kandma, saame varemgi valmis ja võime Pühapäevamaale teele asuda.”

Nüüd oli Jussike kärme mees. Kõik töö sai kiiresti tehtud. Lõpuks käis Jussike veel saunaski, et oleks kenam pühapäevamaale minna.

Silvi Väljal, "Jussikese seitse sõpra", 1999, lk 19

Lisaks kõigile eespool mainitud vaipadele tekkisid XX saj. alguses Eesti külades tikitud vaibad heegeldatud alusel ja vöödest kokkuõmmeldud vaibad, mis oma olemuselt on rahvakunsti langustunnuste ning väikekodanliku linnamaitse mõju avaldusvorme. (lk 43)
Kirivöödest kokkuõmmeldud vaibad meenutavad sõbakirjalisi põiktriibulisi rahvavaipu, kuid omamata rahulikke taustatriipe, mõjuvad nad kirjult. Ka teostuselt olid nad liiga kallid ja ei tasunud end ära. Külades levisid nad ajutiselt, kui rahvarõivas oli juba asendunud linnarõivaga ja peredesse jäi palju tarbetuks muutunud vöösid. (lk 43)
- Helene Kuma, "Eesti rahvavaibad", 1976

See linn olid muidugi sina. Ah, mis on esimene linn maalapsele! Mulle olnuks lagendikustki küll, aga ma sattusin linna tornide ja väljakute, turuplatside ja tsirkusega... [---] See oli islami linn — täis valgeid õhulisi torne — kus tänavatel kaubitsetakse kalliskividega ja kus väljakutele on laotatud vaibad. Ma nägin esimest korda, mis inimene suudab. Ma olin ikka pidanud jumala loodust kõige kõrgemaks, aga see linn oli jumala looduse integratsioon. (lk 26-27)
- Ann Must, "Maastik rusudega", rmt: "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 24-30

"Ma ei sõida ühegi lendava vaibaga," sisistas ta [Rincewind]. "Ma kardan maapinda!"

"Sa mõtled kõrgust," ütles Conina. "Ja lõpeta see lollitamine."

"Ma tean väga hästi, mida ma mõtlen. Maapind on see, mis sind lõpuks tapab!"

Terry Pratchett, "Ürgsorts", tlk Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, 2001, lk 186

[Örjan:] "Crowley oli tõepoolest something," sõnas ta, suu täis paprika ja riisi segu. "Kas sa oled mõnda tema asja lugenud?"

"Oma arust pole ma sellest nii väga huvitatud. Niipalju kui mina aru saan, oli ta peast põrunud tüüp, kes tegeles sellega, et kägistas väikesi linde surnuks ja keppis kõiki, keda kätte sai, ning pasandas inimeste vaibad täis, nii et..."

"Pasandas inimeste vaibad täis! Wow! Kas ta seda tõesti tegi?"

Helen ohkas.

Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 19

Fantaasiakirjandus võimaldab sul näidata inimesi teises valguses. Ma usun, et ainuke õige viis fantastikat kasutada on kujutatada tähtsaid inimlikke teemasid. Minu romaanides kasutatakse maagiat kolmel viisil: kõige lihtsam neist on metafoor tehnika kohta. Hea näide on lendav vaip. Minu romaanides ei ole lendavaid vaipu, kuid kui keegi peab reisima pikka maad, võiks ta kasutada lendavat vaipa, samas kui tänapäeva romaanis kasutaks ta autot.
- Terry Goodkind, Intervjuus John C. Sniderile, SciFiDimensions.com, 2003

Lõpuks ometi tõde. Lebades, nägu vastu tolmust vaipa kabinetis, kus ta oli kunagi mõelnud, et ta õpib võidu saladusi, sai Harry lõpuks aru, et talt ei oodatud ellujäämist. Tema ülesanne oli rahulikult surma rõõmsasse sülelusse kõndida.
- J. K. Rowling, "Harry Potter ja Surma Vägised", tlk, Krista ja Kaisa Kaer, 2007, lk 584

Läksin tema järel tohutu suurde ruumi, millel olid maast laeni Prantsuse aknad. Rasked kardinad rippusid elegantselt jämedate mahagonist sammaste küljes ning põrandaid katsid väga peene mustriga Pärsia vaibad. Seal lõhnas mesilasvaha ja antiikmööbli järele. Igal pool olid elegantsed poleeritud teelauakesed, millel seisid kaunistatud karbikesed. Mõtlesin hetkeks, kuhu Traynorid ometi oma teetasse toetavad.
- JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk, lk 27

"See on plast! Plastist vaibad!" seletas Erlend. "Plastist kaltsuvaibad! Mõelda vaid, et need hakkavad uuesti moodi minema. Paljas mõte sellest ajab mulle judinad peale, ehkki mustrid on ju päris ilusad. Ma veeren oma tulevasse hauda."
- Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, Tallinn: Eesti Raamat, 2017, lk 9

Luule

Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.

Juhan Viiding, "Lapsed", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 366

Jakob töötab traktoriga.
Jakob künnab üles tuba.
Kuidas läheb? Pole viga!
Ema vaip on küntud juba.

Ellen Niit, "*Jakob töötab traktoriga..."

nüüdki oli oktoober
kui karikad on küllust
viimse piisani tulvil
las hüüavad fanfaarid
kui kõnnin kullakübemeis
imetlevas lehtedekahinas
ja vaibad mu ees laotuvad
teed rulluvad lahti
vaata ja rõõmusta
üllas oktoober
...

Veronika Kivisilla, "***Oktoober on pidu", "Veronica officinalis", 2012, lk 16

liblikad surevad enamasti katkise tiiva tõttu
         ei suuda lennata  kõik ilu on tiksuv kaduv
  vaibad ripuvad vahtrapuuoksal
            tõusen ja nõges kõrvetab läbi teksade
      kõnnin jään sind ootama
               olen põld ootamas su hirvekeha

Triin Paja, "Tiivakahjustus", rmt: "Nõges", 2018, lk 10

Kirjandus

Terry Pratchett, "Vaibarahvas"