JoJo Moyes

JoJo Moyes (kodanikunimega Pauline Sara Jo Moyes; sündinud 4. augustil 1969 Maidstone'is Kenti krahvkonnas Inglismaal) on Suurbritannia ajakirjanik, kirjanik ja stsenarist.

"Mina enne sind"

Tsitaadid väljaandest: JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk.

"Kuidas sobiks üks luksus-spaa Balil? Me võiksime liiva peal lesida... lasta end tundide viisi poputada... ja need pikad lõõgastavad ööd..."

"Mulle sellised puhkused ei sobi. Mina pean midagi tegema."

"Nagu näiteks lennukist välja hüppama."

"Ära arvusta, enne kui proovinud pole."

Naine krimpsutab nägu. "Kui sa pahaks ei pane, siis ma eelistaksin arvustada." (lk 5, proloog)

Ta tõstab kriiksatust ja signaalpasuna häält kuuldes pea. Ta näeb enda ees takso musta läikivat külge, juba akent alla kerivat juhti, ja nägemisvälja serval midagi, mis ei ole päris selge, midagi, mis võimatult kiiresti tema poole liigub.

Ta pöörab selle poole ning saab sekundi murdosa jooksul aru, et ta on tee peal ees, et ta ei jõua mingil moel tee pealt ära minna. Ta pihk avaneb üllatusest ja BlackBerry pudeneb maha. Ta kuuleb hüüet, mis võib olla tema enda oma. Viimase asjana näeb ta nahkkinnast, kiivri alt paistvat nägu, ja mehe silmis ehmatust, mis peegeldab tema enda oma. Tuleb plahvatus ja kõik laguneb kildudeks.

Ja siis ei ole enam midagi. (lk 8-9, proloog)

Soojus tabas mind õhkpadja jõuga; ema kardab kangesti külma ja hoiab kütet sees aastaringselt. Isa teeb pidevalt aknaid lahti ja hädaldab, et ema ajab meid pankrotti. Ta ütleb, et meie küttearved on suuremad kui mõne väikese Aafrika riigi SKT. (lk 10)
Kiikasin elutoa ukse vahelt sisse. Isa oli näoli diivanil, käsi sügavale patjade vahele pistetud, otsekui oleks need ta jäseme tervelt alla neelanud. Minu viieaastane õepoeg Thomas kükitas maas ja vaatas teda üksisilmi.

"Lego." Isa pööras pea minu poole, ta nägu oli pingutusest lilla. "Mina ei tea, miks nad peavad neid tükke nii pagana väikseid tegema. Kas sa oled näinud Obi-Wan Kenobi vasakut kätt?"

"See oli DVD-mängija peal. Minu arust ta vahetas Obi ja Indiana Jonesi käed ära."

"Selge on see, et Obil ei saa olla beežid käed. Meil on ikka musti vaja."

"Mina ei muretseks. Kas Darth Vader ei raiu tal teises osas kätt otsast?" (lk 11)

Kuulsin triikimislaua tuttavat kriiksatust ja tõstsin pilgu. Minu ema Josie Clark ei istunud kunagi, käed rüpes. See oli auküsimus. Ükskord seisis ta väljas redeli peal, värvis aknaraame ja lehvitas aegajalt ülejäänud perekonnale, kes toas pühapäevalõunat sõi. (lk 11)
Vanaisa istus köögiakna all oma toolis ja põrnitses sudokut. Koduõde oli öelnud, et see teeb pärast insulti keskendumisvõimele head, aitab tähelepanu fokuseerida. Mina olin vist ainuke, kes märkas, et ta täitis kõik lahtrid suvaliste numbritega, mis pähe tulid. (lk 12)
"Me vist ei lähe puhkusele."

Ema käsi peatus. Ta pilk muutus röntgenikiirteks, nagu siis, kui ma veel laps olin. "Kas teil on Patiga probleeme?"

"Ema, ma..."

"Ma ei taha sekkuda. Lihtsalt te olete nii kaua koos olnud. See on ju täiesti loomulik, kui teil on vahel eriarvamusi. Meie sinu isaga..."

"Mind lasti töölt lahti."

Tekkis vaikus. Sõnad jäid õhku rippu ja kõrvetasid väikest ruumi veel kaua pärast seda, kui heli oli vaibunud.

"Mis asja?"

"Frank paneb kohviku kinni. Homsest alates." Sirutasin käe kergelt niiske ümbrikuga välja, ma olin seda kogu kodutee šokeeritult pihus pigistanud. Kõik need 180 sammu bussipeatusest siia. "Ta andis mulle kolme kuu palga." (lk 13)

See päev oli alanud nagu iga teinegi. Kõik, keda ma teadsin, vihkasid esmaspäeva hommikuid, aga minul polnud nende vastu midagi. Mulle meeldis varakult Võisaiakesse jõuda, nurgas suur teekatel käima panna, tuua tagaõuest sisse piimakastid ja leib ning Frankiga avamiseks valmistudes juttu ajada.

Mulle meeldis kohviku udune peekonilõhnaline soojus ja väikesed jaheda õhu puhangud, kui uks avanes või sulgus, vaikne vestlus, ja Franki raadio, mis nurgas plekise häälega omaette laulis, kui sees vaikne oli. See polnud mingi moodne koht, seinad olid kaetud künkal seisva kindluse piltidega, laudadel olid endiselt plastkatted ning menüü polnud muutunud sestpeale, kui ma sinna tööle läksin, kui välja arvata väikesed muutused šokolaadivalikus ning šokolaadikeekside ja muffinite ilmumine külmade kookide letti. (lk 13-14)

Ma vaatasin, kuidas nende laudade taga tekkisid ja lõppesid suhted, kuidas lahutatud inimesed lapsi üle andsid, jälgisin toiduvalmistamist vihkavate vanemate süüdlaslikku kergendust ning hommikusöögiks praetud toitu söövate pensionäride salajast rahulolu. Seal võis näha kõikvõimalikke inimesi ning suurem osa neist vahetas minuga paar sõna, viskas auravate teetasside kohal nalja või kommenteeris midagi. Isa ütles ikka, et tema ei tea kunagi, mis mu suust järgmisena välja tuleb, aga kohvikus polnud sellest midagi. (lk 14)
Ema pani hetkeks silmad kinni, otsekui tahaks enne rääkima hakkamist end koguda. "Ta on arukas tüdruk. Küll ta leiab midagi. Tal on ju korralik taust. Frank annab talle hea soovituskirja."

"Ei noh, erikuradi võimas. Louisa Clark oskab väga hästi röstsaia peale võid määrida ning teekannuga askeldaminegi ei käi talle üle jõu."

"Suur tänu julgustuse eest, isa." (lk 15-16)

Ma teadsin, miks isa tegelikult närvi läks. Neil oli minu palka vaja. Treena ei teeninud seal lillepoes peaaegu midagi. Ema ei saanud tööl käia, sest ta pidi vanaisa järele vaatama ja vanaisa pension oli peaaegu olematu. Isa oli oma mööblivabriku töö pärast pidevas mures. Ülemus oli juba mitu kuud võimalikest koondamistest pomisenud. Kodus räägiti võlgadest ja krediitkaartidega žongleerimisest. Isa auto tuli kahe aasta eest ühe kindlustamata juhi pärast maha kanda ning kuidagimoodi oli sellest piisanud, et kogu mu vanemate rahandusliku seisu ägisev konstruktsioon viimaks kokku variseks. Minu väike palk oli majapidamisraha tilluke nurgakivi, millest piisas, et perekond nädalast nädalasse kuidagi ära elas. (lk 16)
"Ärme nüüd sündmustest ette rutta. Ta läheb homme töötukassasse ja vaatab, mida seal pakkuda on. Praegu ta saab hakkama." Nad rääkisid nii, nagu mind polekski seal. "Ja ta on nutikas. Sa oled ju nutikas, eks ole, kallis? Äkki ta võiks masinakirja õppida. Siis saaks kontoritööle."

Ma istusin ja kuulasin, kuidas vanemad arutasid, millised töökohad sobiksid minu piiratud kvalifikatsiooniga. Tehasetöö, masinaoperaator, saiale või määrija. Thomas vaatas mind suurte ümmarguste silmadega ja ulatas mulle pooliku nätske küpsise.

"Aitäh, Tommo," sosistasin ma hääletult ja sõin selle ära. (lk 16)

Patrick nimetati kahe aasta eest Stortfoldi parimaks noorettevõtjaks ning ta polnud sellest aust veel päriselt toibunud. Ta oli endale nüüdseks saanud äripartneriks Ginger Pete'i ning nad pakkusid 40-miilisel alal klientidele eratreeneri teenust ja uhkeldasid kodulehel kahe kirjadega väikebussiga. Tema kontoris oli valge tahvel, millele talle meeldis paksu musta markeriga kavandatavat käivet kirjutada ja ta tegi numbreid pidevalt ümber, kuni need viimaks tema maitsele vastasid. Ma ei olnud päris kindel, kas need kajastasid kuidagi tegelikku elu. (lk 17)
[Patrick:] "Sa võiksid hakata iluteenindajaks. Sa oled ju päris kena." Ta tonksas mind jooksu pealt, nagu märku andes, et ma peaksin komplimendi eest tänulik olema.

[Lou]: "Sa tead ju küll, millised minu iluteenused on. Seep, vesi ja aegajalt paberkott." (lk 18)

Töötasin kaks nädalat kiirtoiduketis. Tööaeg oli normaalne, ma leppisin asjaoluga, et vormiriietus ajas mu juuksed elektrisse, aga ma ei suutnud jääda ettekirjutatud "sobilike vastuste" juurde, mis koosnesid lausetest "Kuidas ma saan teid täna aidata?" ning "Kas te soovite selle juurde suuri friikartuleid?". Mind vallandati, kui üks sõõrikutüdruk nägi, kuidas ma nelja-aastase kliendiga tasuta mänguasjade erinevaid plusse arutasin. Mida ma oskan öelda? See oli üks nutikas nelja-aastane. Ka minu meelest on Uinuv Kaunitar nõme. (lk 19)
[Lou]: "Vanainimestega ma suhelda ei oska, Syed. Mu vanaisa elab meie juures, sestpeale kui insuldi sai, ja ma ei tule temaga toime."

"Ahaa. Nii et sul on hoolduskogemus."

"Mitte eriti. Ema tegeleb temaga."

"Kas su ema tahaks tööd?"

"Väga naljakas."

"Ma ei tee nalja."

"Siis peaksin mina vanaisa eest hoolitsema? Ei, aitäh. Mitte ainult mina ei arva nii, vaid ka tema." (lk 21)

Syed naaldus seljatoele. "Asjade praeguses seisus, Louisa, pean ma rõhutama, et terve ja töövõimelise inimesena pead sa edasiseks kvalifitseerumiseks..."

"... näitama, et ma tahan tööle saada. Ma tean."

Kuidas sellele mehele selgitada, kui väga ma tahan töötada? On tal üldse aimugi, kui väga ma oma vana töökohta taga igatsen? Töötus oli olnud lihtsalt üks mõiste, millest uudistes räägiti seoses laevaehitus- ja autotehastega. Ma polnud tulnud selle pealegi, et tööst võib tunda puudust nagu puuduvast liikmest - et see tunne on pidev ja refleksiivne. Ma polnud tulnud selle pealegi, et lisaks ilmselgele hirmule raha ja tuleviku pärast võib töötuks jäämine tekitada tunde, et sa oled vääritu ja väheke kasutu. Et hommikuti on raskem tõusta kui siis, kui äratuskell sind jõhkralt teadvusele ehmatas. Et võiks tunda puudust inimestest, kellega koos sa töötasid, ehkki sul oli nendega väga vähe ühist. Või et kesktänaval kõndides võid avastada end tuttavaid nägusid otsimas. Kui nägin esimest korda Võilillenaist, kes pealtnäha sama sihitult nagu mina mööda poode kondas, võitlesin kiusatusega minna ja teda kallistada. (lk 22)

Syedi hääl katkestas minu mõtisklused. "Ahaa. See äkki sobiks."

Püüdsin ümber ekraani nurga piiluda.

"See just tuli. Minuti eest. Hooldusassistendi koht."

"Ma ütlesin, et ma ei saa."

"See pole vanainimene. See on... eratöö. Kellegi kodus abistamine, ja see on sinu kodust vähem kui kahe miili kaugusel. "Invaliidistunud mehe hooldamine ja seltskond." Kas sa autot juhtida oskad?"

"Jah. Aga kas ma pean pühkima ta..."

"Niipalju kui mina aru saan, siis tagumikupühkimist ei nõuta." Ta uuris ekraani. "Ta on... kvadripleegik. Tal on päevasel ajal vaja kedagi, kes aitaks süüa ja toimetaks. Selliste tööde puhul tähendab see sageli, et tuleb kohal olla, kui nad tahavad kuhugi välja minna, ja aidata teha lihtsaid asju, mida nad ise teha ei saa. Oih. Palk on hea. Päris kõvasti üle miinimumpalga."

"Ilmselt seepärast, et tagumikupühkimine käib asja juurde."

"Ma helistan ja küsin üle, et tagumikupühkimist ei oleks. Aga kui nii on, kas sa lähed siis vestlusele?"

Ta küsis seda nii, nagu oleks see olnud küsimus.

Aga me mõlemad teadsime vastust.

Ma ohkasin ja võtsin koti, et koju minna. (lk 22)

Ma ei ole loll. Ma tahan selle asja kohe selgeks teha. Aga inimesel tekib paratamatult ajurakukeste osakonna alamehitatuse tunne, kui kasvad koos noorema õega, kes viidi üle aasta vanemasse ehk siis minu klassi ja siis veel ühe klassi võrra ülespoole.

Katrina tegi kõike arukat ja nutikat esimesena, ehkki on minust poolteist aastat noorem. Ta oli juba lugenud kõiki raamatuid, mida mina iial lugesin, ta teadis kõiki fakte, mida mina lõunalauas mainisin. Ta on ainuke inimene maailmas, kellele eksamid meeldivad. Vahel on mul tunne, et ma käin niiviisi riides just seepärast, et ainus asi, mida Treena teha ei oska, on riideid kokku sobitada. Ta on selline kampsuni ja teksade tüdruk. Tema arusaam ilusti riidesse panekust on teksaste triikimine. (lk 23)

Mu isa ütleb, et ma olen "paras tegelane", sest mul on komme välja öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Ta ütleb, et ma olen nagu minu tädi Lily, keda ma ei ole näinudki. Veider tunne on, kui sind pidevalt võrreldakse kellegagi, keda sa ei tunne. Kui ma oma lillade saabastega alla tulen, siis isa noogutab emale ja küsib: "Kas sa tädi Lily lillasid saapaid mäletad, ah?" ning ema kõkutab seepeale naerda, nagu oleks see nende salanali. Ema ütleb, et ma olen "omapärane", mis on tema viisakas viis öelda, et ta ei mõista minu riietumisstiili. (lk 23)
Aga kui välja arvata üks lühike periood teismeeas, ei ole ma kunagi tahtnud Treena moodi ega ühegi teise kooliõe moodi välja näha; eelistasin kuni umbes 14. eluaastani poiste rõivaid ning nüüd panen selga, mis mulle meeldib - sõltuvalt sellest, mis tuju mul sel päeval on. Mul pole mõtetki üritada tavaline välja näha. Ma olen väikest kasvu tumeda peaga ning isa sõnutsi haldja nägu. Ta ei mõtle sellega "haldjalikku ilu". Ma ei ole just näotu, aga vaevalt keegi mind kunagi kaunitariks nimetab. Graatsiat minus ei leidu. Patrick ütleb, et ma olen imekaunis, kui tahab jalge vahele pugeda, aga see on vägagi läbipaistev. Me tunneme teineteist juba seitsmendat aastat. (lk 23-24)
Ma olin kakskümmend kuus aastat vana ega teadnud päriselt, kes ma olen. Kuni töötuks jäämiseni ei olnud ma selle peale mõelnudki. Ma eeldasin, et abiellun ilmselt Patrickuga, teen paar last, hakkan elama paari kvartali kaugusel kohast, kus olen alati elanud. Kui välja arvata eksootiline rõivamaitse ning asjaolu, et ma olen pisut lühikest kasvu, ei erista mind tänaval kõndijatest eriti miski. Teist korda mu poole ei vaadata. Tavaline tüdruk, kes elab oma tavalist elu. Mulle sobis see tegelikult hästi. (lk 24)
"Töövestlusele tuleb minna kostüümis," nõudis ema. "Tänapäeval käivad kõik liiga lohakalt riides."

"Jaa, sest kui ma mingit vanurit lusikaga toidan, siis on ametlik rõivastus ju väga vajalik."

"Ära targuta."

"Ma ei saa endale kostüümi ostmist lubada. Mis siis, kui ma ei saa seda töökohta?"

"Pane minu oma, ma triigin sulle ühe ilusa pluusi ära ja kas sa võiksid üks kordki nii kena olla ja mitte teha oma juustesse neid..." Ta osutas mu juuste poole, mis olid, nagu tavaliselt, keeratud kaheks tumedaks sõlmeks teine teisel pool pead. "Neid printsess Leia asju. Püüa välja näha nagu normaalne inimene."

Ma ei hakanud emaga vaidlema. Ja ma sain aru, et isale oli antud käsk mu välimust mitte kommenteerida, kui ma liiga kitsast seelikust põhjustatud kummalisel kõnnakul uksest välja astusin. (lk 24)

Piinlik ei olnud see, et mul oli seljas ema kostüüm, mis oli moes 1980. aastatel, vaid see, et kostüüm oli mulle pisut kitsas. Vöökoht pitsitas mu taljet ja ma tõmbasin kaherealise jaki eest kinni. Nagu isa ütleb, on juuksenõel ka kerekam kui meie ema. (lk 25)
Istusin lühikese tee bussis ja mul oli kergelt paha olla. Ma pole kunagi õigel töövestlusel käinud. Võisaiakesse läksin ma nii, et vedasin Treenaga kihla, et leian ühe päevaga töökoha. Astusin kohvikusse sisse ja küsisin Frankilt, kas tal on abikäsi vaja. Kohvik oli esimest päeva lahti ning ta oli tänulikkusest peaaegu ümber kukkumas.

Ma ei suuda meenutada, kas ma temaga üldse rahast rääkisin. Tema pakkus välja nädalapalga, mina olin nõus ning kord aastas ütles ta, et tõstis seda pisut, tavaliselt natuke rohkem, kui ma oleksin ise küsinud.

Mida neil vestlustel üldse küsitakse? Ja mis siis, kui nad tahavad, et ma selle vanamehega midagi praktilist ette võtaksin, näiteks talle süüa annaksin, teda vannitaksin või midagi? Syed ütles, et seal on meeshooldaja, kes hoolitseb tema "intiimvajaduste" eest (see väljend pani mind judisema). Ta ütles, et teise hooldaja töökohustused on "veel pisut ähmased". Ma kujutlesin, kuidas vanamehe suunurgast süljeniret pühin ning valjusti küsin: "KAS TE TASSIKEST TEED SOOVITE?" (lk 25)

Kui vanaisa insuldist toibuma hakkas, ei saanud ta alguses ise midagi teha. Ema tegi tema eest kõik ära. "Su ema on pühak," ütles isa, mis minu arusaamist mööda tähendas, et ta pühkis vanaisa tagumikku, ilma oleks karjudes minema jooksnud. Ma olin päris kindel, et mind pole keegi kunagi pühakuks nimetanud. Ma lõikasin vanaisa toitu tükkideks ja tegin talle teed, aga muus mõttes olin vist valedest osadest kokku pandud. (lk 25)
Läksin mööda pikka sissesõiduteed majani ja püüdsin mitte mõelda sellele, kas keegi aknast vaatab. Pikk sissesõidutee paneb inimese ebasoodsasse olukorda, tekitab automaatselt tunde, nagu kuuluks ta madalamasse klassi. (lk 26)
Läksin tema järel tohutu suurde ruumi, millel olid maast laeni Prantsuse aknad. Rasked kardinad rippusid elegantselt jämedate mahagonist sammaste küljes ning põrandaid katsid väga peene mustriga Pärsia vaibad. Seal lõhnas mesilasvaha ja antiikmööbli järele. Igal pool olid elegantsed poleeritud teelauakesed, millel seisid kaunistatud karbikesed. Mõtlesin hetkeks, kuhu Traynorid ometi oma teetasse toetavad. (lk 27)
Ma olin arvanud, et see maja meenutab natuke hooldekodu, et igal pool on vintsid ja kergelt puhastatavad pinnad. Aga see meenutas pigem mingit hirmuäratavalt kallist hotelli, mis on vanast rahast läbi imbunud, kõikjal olid armastusega hoitud asjad, mis paistsid hirmväärtuslikud. Abilaual olid hõberaamides fotod, aga need olid liiga kaugel ja ma ei näinud nägusid. (lk 27)
Naine uuris oma pabereid ja mina nihelesin tooli peal, et paremini näha.

Ja siis ma seda kuulsingi — rebeneva õmbluse äratuntavat heli. Vaatasin alla ja nägin, et kaks kangatükki, mis mu parema reie külje peal kokku said, olid lahku rebenenud ning siidniit tekitas koledaid narmaid. Tundsin, et lähen näost punaseks.

"Niisiis... Preili Clark... Kas teil on kvadripleegia alaseid kogemusi?"

Pöördusin pr Traynori poole ja keerasin end nii, et jakk kattis võimalikult suure osa seelikust. (lk 27)

"Kas te teate, mis on kvadripleegia?"

Hakkasin kogelema. "Kui... Kui oled ratastoolis?"

"Seda võib vast ka niimoodi väljendada. Tasemeid on erinevaid, aga antud juhul räägime me jalgade absoluutsest liikumisvõimetusest ning käte ja käsivarte väga piiratud kasutusest. Kas see häirib teid?"

"No kindlasti mitte niipalju kui teda ennast, see on selge." (lk 27-28)

Järgnes kerge paus ning siis pööras pr Traynor pilgu taas kaustale. "Kui vana te olete?"

"Ma olen kakskümmend kuus."

"Ja oma eelmisel töökohal töötasite te kuus aastat."

"Jah. Teil peaks olema minu soovituskirja koopia."

"Ee..." Pr Traynor tõstis selle üles ja kissitas silmi. "Teie eelmine tööandja ütleb, et te olete "soe, jutuhimuline ja elurõõmus inimene"."

"Jah, ma maksin talle selle eest."

Jälle see pokkerinägu.

Oh kurat, mõtlesin ma. (lk 28)

Mind oleks nagu teaduslikult uuritud. Ja mitte tingimata heasoovlikult. Ema seelik tundus äkitselt odav ja selle lõimed läikisid kahvatus valguses. Ma oleksin pidanud oma kõige lihtsamad püksid ja pluusi panema. Ükskõik mida peale selle kostüümi. (lk 28)
"Ja mida te oma eluga täpselt ette sooviksite võtta?"

"Kuidas palun?"

"Kas teil on karjääripüüdlusi? Kas see siin oleks hoovõtt millekski muuks? Kas teil on mõni tööalane unistus, mille poole püüelda?"

Vaatasin talle arusaamatuses otsa.

Kas see oli mingi nipiga küsimus?

"Ma... Ma pole nii kaugele ette mõelnud. Sestpeale, kui ma töötuks jäin. Ma lihtsalt..." Ma neelatasin. "Ma tahan lihtsalt uuesti tööle hakata."

See kõlas nii armetult. Milline inimene tuleb vestlusele teadmata, mida ta teha tahab? Pr Traynori ilme näitas, et ta mõtles sedasama. (lk 29)

Pilgutasin silmi. "Ee... Ma ei karda rasket tööd. Ma saan kõiksugu inimestega hästi läbi... ja ma oskan jube hästi teed keeta." Mu jutt kiskus vadinaks. Poja asi lõi mind jalust. "Mu isa arvab, et see pole just suurem asi argument. Aga minu kogemus näitab, et pole midagi, mida üks korralik tass teed korda ei teeks..."

Pr Traynor vaatas mind väga imelikult.

"Vabandust," pomisesin ma, kui taipasin, mida olin öelnud. "Ma ei tahtnud öelda, et seda... parapleegiat... kvadripleegiat... mis teie pojal on... et seda saaks teega parandada." (lk 30)

"Ma pean ütlema, preili Clark, et see pole tähtajatu leping. Teid palgataks kõige rohkem pooleks aastaks. Seepärast ongi palk... vastav. Me tahtsime ligi meelitada õige inimese."

"Uskuge mind, pärast linnuvabrikut tunduks isegi Guantanamo vangla päris tore koht." Oh jää vait, Louisa! Hammustasin huulde. (lk 30)

"Willil on olemas kogu meditsiiniline abi, mida me saame talle pakkuda. Me tahame tema jaoks kedagi maalähedast... ja lõbusat. Tema elu on... keeruline ning on tähtis, et teda julgustataks..." Ta vakatas, pilk suunatud kuhugi teisel pool akent. Lõpuks pöördus ta minu poole tagasi. "Noh, ütleme nii, et tema vaimne heaolu on meie jaoks sama oluline kui füüsiline. Kas te mõistate mind?"

"Ma arvan küll. Kas ma... pean vormi kandma?"

"Ei. Kindlasti mitte vormi." Ta heitis pilgu mu säärtele. "Ehkki te võiksite kanda midagi... natuke vähem paljastavat."

Ma vaatasin alla ja nägin kõrvale vajunud jakki, mis paljastas ohtralt paljast reit. "See... Vabandust. See rebenes. See pole tegelikult minu oma."

Aga pr Traynor ei paistnud enam kuulavat. (lk 31)

"Minu meelest on see väga hea võimalus. Ta hakkab suures ja tähtsas majas tööle. Hea perekonna juures. Kas nad on väga elegantsed, kallis?"

Meie tänaval tähendas "elegantne" igaüht, kellel puudus antisotsiaalse käitumisega pereliige. (lk 32)

Tark, aga mitte piisavalt tark, et mitte rasedaks jääda, pomises isa vahel. Treena oli meie perest esimene, kes ülikooli läks, aga ta pidi selle Thomase sündimise pärast viimasel aastal pooleli jätma. Ema ja isa lootsid ikka veel, et kord toob ta perele varanduse. Või siis hakkab tööle mõnes kohas, kus vastuvõtulaua ümber ei ole turvavõret. Mõlemad sobiksid. (lk 33)
"Aga sa pead temaga ju lähedalt suhtlema. Vähemalt tal suud pühkima ja teda jootma ja muud taolist."

"Ja siis? Ei ole eriti keeruline."

"Ütleb naine, kes Thomasele mähkmed pahempidi jalga pani."

"Üks kord."

"Kaks. Ja sa vahetasid neid tal üldse ainult kolm korda." (lk 33-34)

Aga juba bussiga koju sõites hakkasid mul peas tiirlema samad mõtted. Millest me rääkima hakkame? Mis siis, kui ta mind lihtsalt jõllitab, pea ripakil, terve päeva? Kas ma lähen närvi? Mis siis, kui ma ei saa aru, mida ta tahab? Ma olin kellegi eest hoolitsemises legendaarselt saamatu, meil polnud kodus enam toataimi ega koduloomi - pärast katastroofe hamstri, raagritsikate ja kuldkala Randolphiga. Ja kui tihti see tema jäiga olemisega ema kohal on? Mulle ei meeldinud mõte, et mul kogu aeg silma peal hoitakse. Pr Traynor paistis olevat naisterahvas, kelle pilgu all ka kõige vilunumad käed kohmakaiks muutuvad. (lk 34)
"Aga see on ju ainult ajutine," sekkus Patrick. "Su isal on õigus. Sa võiksid hakata end samal ajal vormi ajama. Sinust saaks hea personaaltreeneri, kui sa natuke pingutaksid."

"Ma ei taha olla personaaltreener. Mulle ei meeldi... kogu see... põntsutamine." Pomisesin Patrickule hääletu solvangu, mille peale ta irvitas. (lk 35)

Pr Traynor vaatas mu riideid, otsekui näeks neid esimest korda. Mul oli seljas väga lohmakas mantel, mis isa sõnutsi annab mulle emu välimuse. Püüdsin naeratada. Kõige kenam naeratus see vist ei olnud. (lk 37)
Äkki läheb kõik veel hästi. Äkki meist saavadki sõbrad. Mul polnud kunagi olnud ühtki puuetega sõpra - ainult Treena sõber David, kes oli kurt, aga ta võis sulle kallale tulla, kui sa väitsid, et ta on puudega. (lk 38)
Keset tuba seisis must ratastool, iste ja seljatugi lambanahaga kaetud. Selle ees kükitas ilma kraeta valgetes tunkedes tugeva kehaehitusega mees ja sättis istuja jalgu ratastooli jalatugedele. Kui me tuppa astusime, tõstis ratastoolis istuv mees oma väljakasvanud ja kammimata juuste all pilgu. Ta vaatas mulle otsa ning hetke pärast lasi kuuldavale verd tarretava oige. Siis ta suu tõmbles ja ta tõi kuuldavale veel ühe ebamaise karje.

Ta ema tõmbus kangeks.

"Will, lõpeta!"

Mees ei vaadanud tema poolegi. Kusagilt tema rinnust tõusis veel üks eelajalooline heli. See oli hirmus, piinleva inimese hääl. Püüdsin mitte võpatada. Mees krimpsutas nägu, ta pea vajus õlgade vahel viltu ning ta piidles mind krampunud ilmega. Ta nägi välja groteskne ja natuke vihane. Pigistasin kotti nii kõvasti, et sõrmenukid läksid valgeks.

"Will! Palun." Tema ema hääles oli kerge hüsteerianoot. "Palun ära tee nii."

Oh issand, mõtlesin. Ma ei suuda seda. Neelatasin kõvasti. Istuv mees põrnitses mind endiselt. Ta nagu ootas, et ma teeksin midagi.

"Mina... Mina olen Lou." Minu ebatavaliselt värisev hääl purustas vaikuse. Mõtlesin hetkeks, kas peaksin talle kätt andma, aga lehvitasin selle asemel kergelt, sest mulle meenus, et ta ei saa seda vastu võtta. "Lühend Louisast."

Minu üllatuseks ta nägu silenes ja pea tõusis õlgadel otseks. Will Traynor vaatas mulle otsa ja üle ta näo väreles kerge naeratusevine. "Tere hommikust, preili Clark," ütles ta. "Kuulsin, et teie olete minu uusim valvur."

Nathan sai jalatoed õigesse kohta. Ta vangutas püsti tõustes pead. "Sa oled üks halb inimene, hr T. Väga halb." Ta irvitas ja sirutas välja oma suure käe, mida ma lõdvalt surusin. Nathanist õhkus kõigutamatut rahu. "Ma kardan, et sa nägid Willi parimat Christy Browni matkimise numbrit. Küll sa temaga ära harjud. Ta haugub hullemini kui hammustab." (lk 38-39)

Võtsin ühe ravimikarbi kätte. Nii palju rohtusid olin ma küll ainult apteegis näinud.

[Nathan:] "Nõndaks. Ta saab kaht ravimit vererõhu pärast, see siin madaldab vererõhku enne magamaminekut ja see siin tõstab, kui ta voodist tõuseb. Neid siin on tal tihti tarvis, lihaskrampide pärast - anna üks varasel ennelõunal ja teine pärastlõunal. Neid pole tal raske neelata, sest need on väiksed ja kattega. Need siin on põiespasmide vastu ja need siin kõrvetiste vastu. Mõnikord on tal neid pärast sööki tarvis, kui ebamugavusi tekib. See on tema hommikune antihistamiin ja need siin tema ninapihustid, aga sellega ma tegelen tavaliselt ise, enne kui ära lähen, nii et sina ei pea sellepärast muretsema. Kui tal on valu, võib ta saada paratsetamooli, ja mõnikord mõne unerohutableti, aga kuna need muudavad ta päevasel ajal kergemini ärrituvaks, siis me üritame neist hoiduda."

Ta tõstis üles järgmise pudelikese. "See siin on antibiootikum, mida ta võtab iga kahe nädala tagant, kui kateetrit vahetatakse. Neid annan mina, välja arvatud siis, kui ma ära olen, aga siis ma jätan selged juhised. Need on päris kanged. Siin on karbid kummikinnastega, kui sul peaks olema vaja teda puhastada. Siin on ka kreem lamatiste vastu, aga neid tal eriti pole, sestpeale kui me õhkmadratsi saime." (lk 40-41)

[Nathan:] "Sina ei tee siin füüsilist tööd."

"Mida ma siin siis teen?"

Nathan suunas enne vastamist pilgu põrandale. "Püüa teda natuke rõõmsamaks muuta. Ta on... natuke tujukas. See on arusaadav, kui... asjaolusid arvestada. Aga sul peab päris paks nahk olema. See hommikune väike etendus oli selleks, et sind tasakaalust välja lüüa."

"Kas seepärast nad maksavadki nii hästi?"

"Oo jaa. Tasuta ei saa siin maailmas midagi." (lk 41)

Nathan patsutas mind õlale. Mu keha lausa kõmises. "Ah, pole tal häda kedagi. Sa ei pea teda kohtlema nagu lillekest." Ta kõhkles. "Mulle ta meeldib." (lk 41-42)

Ta ütles seda nii, nagu ta oleks ainuke. (lk 42)

Willi isa, kerekas leebe ilmega mees, tuli tavaliselt siis, kui ma olin lahkumas. Ta oli seda tüüpi mees, keda võib näha Panama kübaras kriketit vaatamas, ja kuuldavasti juhtis ta kindluse haldusosakonda, sestpeale kui oma hästitasustatud linnaametist pensionile jäi. Mõtlesin, et ta on nagu heatahtlik maaomanik, kes vahetevahel mõne kartuli maha paneb, et "käsi mullas hoida". (lk 52)
Nende esimese paari nädala jooksul sain ma Will Traynorit lähedalt uurida. Sain aru, et ta oli otsustanud mitte välja näha nagu mees, kes ta oli olnud; ta oli lasknud oma helepruunidel juustel vormituks puhmaks kasvada ning tema lõuga kattis habemetüügas. Ta hallidest silmadest paistis kurnatus või siis pidev ebamugavustunne (Nathan ütles, et Will tunneb end väga harva mugavalt). Neist paistis see õõnes ilme, mis näitab, et inimene ei ela päriselt reaalsuses. Mõnikord mõtlesin, et see on kaitsemehhanism, et tema ainus viis seda elu taluda on teeselda, et see ei toimu temaga. (lk 52-53)
Ma tahtsin, et mul oleks temast kahju. Mul oligi. Neil hetkedel, mil nägin teda aknast välja vaatamas, mõdesin, et ta on kõige kurvema saatusega inimene, keda ma tean. Ja sedamööda, kuidas aeg edasi läks, sain ma aru, et tema häda ei seisne vaid ratastoolis olemises või füüsilise vabaduse kaotamises, vaid lõppematus rodus ebaväärikates terviseprobleemides, ohtudes ja ebamugavustes; mõistsin, et kui mina oleksin Will, oleksin ma arvatavasti sama õnnetu. (lk 53)
Ma ei teadnudki enne, et võin oma vana töökohta nii hirmsasti taga igatseda. Igatsesin Franki ja seda, kuidas tal oli hommikuti hea meel mind näha. Ma igatsesin klientide ja nende seltskonna ning selle kerge jutuvada järele, mis minu ümber tõusis ja langes nagu heasoovlik meri. See maja oli küll ilus ja kallis, aga see oli vaikne nagu surnukuur. Kuus kuud, kordasin ma endamisi, kui talumatuks see kõik muutus. Kuus kuud. (lk 53)
Esmalt märkasin ma naist. Ta oli pikajalgne ja blond, heleda karamellivärvi nahaga, just taoline, kellesarnased panevad mind mõtlema, kas inimesed kuuluvad ikka samasse liiki. Ta nägi välja nagu inim-võidusõiduhobune. Ma olin vahel selliseid naisi näinud: nad kõpsisid tavaliselt üles kindlusesse, kaasas väikesed Bodeni kaubamärki kandvad lapsed, ja kui nad kohvikusse tulid, olid nende hääled kandvad, kristallselged ja piinlikkustundeta, kui nad küsisid: "Harry, kallis, kas sa kohvi soovid? Kas ma küsin, kas nad oskavad sulle macchiato't teha?" See oli kindlalt macchiato-naine. Tema juures lõhnas kõik raha järele, privileegide ning otsekui läikivatel ajakirjalehekülgedel elatud elu järele.

Siis vaatasin teda lähemalt ning sain ehmatusega aru, et a) see on naine Willi suusatamisfotolt, ja b) tal oli väga-väga ebamugav olla.

Ta oli Willi põsele suudelnud ning astus nüüd sammukese tahapoole ja naeratas tehtult. Tal oli seljas pruun pügatud nahast vest, mis oleks minust teinud lumeinimese, ja kaela ümber helehall kašmiirsall, mille serva ta hakkas näperdama, otsekui ei suudaks otsustada, kas pakkida end lahti või mitte. (lk 55)

"Millega sa siis tegeled, Will?" Mehe hääles kõlas sunnitud rõõmsameelsus.

"Eriti mitte millegagi, nii veider kui see ka on."

"Aga füsioteraapia ja kõik see. On sellest kasu ka? Kas... edusamme on?"

"Vaevalt ma niipea suusatada saan, Rupert," vastas Will, hääl sarkasmist tulvil.

Ma oleksin äärepealt endamisi naeratanud. Seda Willi ma tundsin. Hakkasin kolde eest tuhka kokku pühkima. Mul oli tunne, et nad kõik vaatavad mind. Vaikus oli tihe. Mõtlesin hetkeks, kas mul on kampsuni lipik väljapoole ning võidesin sooviga järele katsuda. (lk 56)

Ma olin alati arvanud, et Hailsbury Triatloniterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes alkoholi jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-Coca magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi kana, millel nahk küljes. Mina tellisin tihti krõpse, et saaksin vaadata, kuidas nad kõik teesklevad, et ei taha ühtki võtta. (lk 61)
Ma ei saanud väita, et mulle triatloniterroristide kokkusaamised meeldinuks, aga minu pikenenud tööaja ja Patricku treeningugraafiku tõttu oli see üks väheseid aegu, mil ma teda üldse nägin. Ta istus minu kõrval ja ta lihaselised jalad olid kaetud lühikeste pükstega, ehkki väljas oli kohutavalt külm. Klubi liikmetel oli auasjaks kanda võimalikult vähe riideid. Mehed olid soonilised ning kandsid tundmatuid ja kalleid spordirõivaid, mis juhtisid niiskust eriti hästi ära või olid sulgkerged. Neid hüüti kas Scud või Trig, nad näitasid üksteisele kehaosi ja uhkustasid vigastuste või väidetava lihaskasvuga. Naised ei kandnud meiki ja nende jume oli päevitunud nagu neil, kelle jaoks jäisel maastikul miilide viisi jooksmine on tühiasi. Mind vaatasid nad kerge põlastusega, vahest isegi arusaamatusega, arvestades kahtlemata minu lihaste ja keha-rasva suhet ning pidasid seda kehvakeseks. (lk 61-62)
"See oli õudne," ütlesin ma Patrickule ja mõtlesin ise, kas saaksin tellida kohupiimakooki, ilma et nad kõik mind surnuks jõllitaksid. "Tema tüdruk ja tema parim sõber."

"Seda tüdrukut küll süüdistada ei saa," ütles Patrick. "Kas sa tahad öelda, et jääksid minu juurde, kui ma oleksin kaelast saadik halvatud?"

"Muidugi jääksin."

"Ei sa jääks. Ja ma ei ootakski, et jääksid."

"Noh, ma jääksin."

"Aga ma ei tahaks sind enda juurde. Ma ei tahaks, et keegi haletsusest minu juures on."

"Kes ütleb, et see on haletsus? Olemuselt oleksid sa ju ikka sama inimene."

"Ei oleks. Ma päris kindlasti ei oleks enam sama inimene." Ta kirtsutas nina. "Ma ei tahaks elada. Ma peaksin iga väiksemagi asja pärast teisi inimesi tülitama. Lasta mingil võõral inimesel oma perset pühkida..." (lk 62)

Mõtlesin selle foto peale. "Tundus, et nad olid õnnelikud." Aga mida tõestab üks foto? Mul oli kodus üks raamitud foto, kus ma särasin Patrickule otsa, nagu oleks ta mind äsja põlevast majast päästnud, aga tegelikult olin ma talle just "vana siga" öelnud ning tema oli südamest vastanud: "Ah, käi põrgu". (lk 63)
"Nädalalõpp Hispaanias. Selle Kreeka puhkuse asemel. Sina saaksid basseini ääres vedelda, kui 40 miili rattaga sõita ei taha. Me saaksime odavad lennupiletid. Kuue nädala pärast. Kui kohe broneerida..."

Mõtlesin pr Traynori peale. "Ma ei tea... Ma ei usu, et nad rõõmsad oleksid, kui ma juba vabu päevi võtaksin."

"Aga mis sa arvad, kui mina lähen? Ma tahaksin tõesti mäestikutreeningut saada. Ma tahan selle suure võistluse ära teha."

"Mis suure võistluse?"

"Triatloni. Xtreme Viking. Kuuskümmend miili ratast, kolmkümmend miili jooksu ja kena pikk ujumine allanullises Põhjameres."

Vikingust räägiti alati austusega, selle lõpetanud kandsid oma vigastusi nagu mingi kauge ja eriti jõhkra sõja veteranid. Patrick limpsas igatsusest lausa keelt. Vaatasin oma poiss-sõpra ja mõtlesin, et äkki ta on tulnukas. Ta meeldis mulle rohkem, kui ta telefonimüügis töötas ega sõitnud ühestki bensiinijaamast mööda, ilma et Marsi šokolaadi oleks ostnud. (lk 64)