ProosaRedigeeri

  • "Ah magasid ennast välja, mis?" tänitas Vilma. "Küll on hea, kui mõni inimene võib ilma mureta elada, samal ajal kui teine..."
Gusts oli juba lähemale jõudnud ja kui Vilma talle otsa vaatas, jäi ta poolelt sõnalt vait. Mehe nägu oli roosa, parem silm kinni, suu peas viltu, kõrvad lõkendasid nagu tulekahi.
"Kullakene!" jooksis Vilma talle juurde. "Mis sinuga juhtus, vana? See on ju rabandus! Millal? Kas ise ka tundsid? Tule tuppa, teen otsekohe voodi üles! No ütle ometi mõni sõna, et ma teaksin, kas hääl on veel alles! Oh jumal, jumal, kurdiga oli raske, mis ma tummaga peale hakkan!"
"Heitsin pikali..." seadis Gusts sõnu. "Ärkasin... kange. Käsi..."
"Käsi kah!"
Vilma tõstis käe üles, hõõrus, näpistas, küsis, kas on tunda. Ei olnud. Naine võttis pisikeseks jäänud raugal kaenla alt kinni, aitas tal tuppa komberdada, tegi aseme üles, kloppis padja kohevile ja pani mehe voodisse. Mis nüüd peaks tegema? Rohtu! Vilma võttis lusikasse vett, tilgutas kakskümmend tilka palderjani, järele mõelnud — veel kümme, ja läks voodi juurde. Gustsi viltuses näos peegeldus hirm ja hetkeks paistis Vilmale, et mees on juba surnud. (lk 17)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23