Palderjan

Harilik palderjan (Valeriana officinalis) on tuntud rahustav ravimtaim samanimelisest perekonnast.

Luule

Kuis hiline palderjan hõngub,
hobused hämarail heinamail!

Mis õisi siin kõik küll oli!
Küll pimedas helendasid
ja lõhn eksis sõõrmetesse.

Viivi Luik, "Hobused". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 147

Siin õhku pole. On vaid hõngud.
Muld. Palderjan. Ja angervaks.
Maamõõtja randmel looka tõmbub
kui mõõdaks mulda - vaks ja vaks.

Leelo Tungal, "* Siin õhku pole. On vaid hõngud" [1974] valikkogus "Teeleht" (2017), lk 87

Proosa

Trummi kaenla alt ilmusid nähtavale paberisse pakitud lilled. Need olid viimased õrnad palderjaniõied. Trumm võttis paberi ära ja ulatas lilled kenasti kummardades Kunksmoorile.

"Noh," ütles Kunksmoor lilli vastu võttes. "Seekord on sul küll viltu läinud. Palderjanil korjatakse juuri, mitte õisi."

Trummi nägu muutus väga õnnetuks.

"Aga kas nad pole siis ilusad?" küsis ta.

"Ah soo," ütles Kunksmoor. "Seda küll."

Aino Pervik, "Kunksmoor" (2011), lk 52

Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe õngemees olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta elu jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta hommikul, kui ämblikuvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli õhtul läbi paksu udupiima. Ta kõndis oma tallatud rada mööda, angervaks vööni, palderjan põlvini.
- Anu Raud, rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171

"Ah magasid ennast välja, mis?" tänitas Vilma. "Küll on hea, kui mõni inimene võib ilma mureta elada, samal ajal kui teine..."

Gusts oli juba lähemale jõudnud ja kui Vilma talle otsa vaatas, jäi ta poolelt sõnalt vait. Mehe nägu oli roosa, parem silm kinni, suu peas viltu, kõrvad lõkendasid nagu tulekahi.

"Kullakene!" jooksis Vilma talle juurde. "Mis sinuga juhtus, vana? See on ju rabandus! Millal? Kas ise ka tundsid? Tule tuppa, teen otsekohe voodi üles! No ütle ometi mõni sõna, et ma teaksin, kas hääl on veel alles! Oh jumal, jumal, kurdiga oli raske, mis ma tummaga peale hakkan!"

"Heitsin pikali..." seadis Gusts sõnu. "Ärkasin... kange. Käsi..."

"Käsi kah!"

Vilma tõstis käe üles, hõõrus, näpistas, küsis, kas on tunda. Ei olnud. Naine võttis pisikeseks jäänud raugal kaenla alt kinni, aitas tal tuppa komberdada, tegi aseme üles, kloppis padja kohevile ja pani mehe voodisse. Mis nüüd peaks tegema? Rohtu! Vilma võttis lusikasse vett, tilgutas kakskümmend tilka palderjani, järele mõelnud — veel kümme, ja läks voodi juurde. Gustsi viltuses näos peegeldus hirm ja hetkeks paistis Vilmale, et mees on juba surnud. (lk 17)

Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

Ning vaevalt jõudis Muhv hakata ubalehel lehti küljest ära noppima, kui Kingpool lausus:

"Mina tunnen väga paljusid metsataimi, aga nimepidi tean ma peamiselt võilille ja palderjani. Palun väga, seal ongi teile palderjan." (lk 97)

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984