Rada on väga väike tee.

Johan Krouthén, "Päikesepaisteline metsarada" (1909)

ProosaRedigeeri

  • Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe õngemees olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta elu jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta hommikul, kui ämblikuvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli õhtul läbi paksu udupiima. Ta kõndis oma tallatud rada mööda, angervaks vööni, palderjan põlvini.
    • Anu Raud, rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171

LuuleRedigeeri

Ma istun ihuüksi närtsind rohus
maadligi alandlikult, vaiksemalt kui vari.
Sääl taga ähmub möödaniku hari,
jääjahe rada ootab oru lohus.


Üle üksiku raja
kõnnin poolkummargil,
silmad alati aja
ruttaval osutil.

Ääres üksiku raja
külmetab viimne lill.
Surm niidab õnne ja aja
kusagil, kusagil...


   Tare eest algab rada —
kiige- ja simmanirada,
marjamaaraja järg...
   Kõnnite kahekesi.
Truubi all vuliseb vesi.
Soones loob lupsu särg.
   Leiate varjulille
jaaniöölille, millel
kuurmes jumalahärg.

  • Muia Veetamm, "Tare eest algab rada", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 11-12)


Nüüd kitsenev rada
järseneb, nüüd hing
peatub, vaadates taha,

näeb oma vaevalist teed
rullumas, keeru peal keerd,
kirjarullina maas,

vaatab laiuvat kogu
tasandikul, kus taas
keegi ei loe tema lugu