Rada
ProosaRedigeeri
- Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe õngemees olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta elu jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta hommikul, kui ämblikuvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli õhtul läbi paksu udupiima. Ta kõndis oma tallatud rada mööda, angervaks vööni, palderjan põlvini.
- Anu Raud, rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171
LuuleRedigeeri
Tare eest algab rada —
kiige- ja simmanirada,
marjamaaraja järg...
Kõnnite kahekesi.
Truubi all vuliseb vesi.
Soones loob lupsu särg.
Leiate varjulille —
jaaniöölille, millel
kuurmes jumalahärg.
- Muia Veetamm, "Tare eest algab rada", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 11-12)