Tasandik

Poul Steffensen (1866-1923), "Vaade tasasele maastikule", s.d.

Proosa

• Ja nende mägedega peab tasandik, mis on vaga ja rikas ning armastab tööd, pidevalt sõda, suures sõpruses muide.

"Aitab ju sellest," ütleb tasandik mägedele, "kui te minu ümber oma müürid püstitate, see kaitseb mind täielikult."

Mäed aga ei taha niisugust juttu kuuldagi. Nad saadavad pikki ridu kinke ja paljaid künkaid alla järveni. Nad püstitavad toredaid vaatetorne igal neemel ja lahkuvad järve kaldalt nii äärmiselt harva, et tasandik vaid mõnes kohas võib kaldaäärses pehmes liivas väherda. Aga tal ei maksa nuriseda.

"Ole rõõmus, et me siin seisame!" ütlevad mäed. "Mõtle ajale enne jõulu, kui Lövenist päevast päeva kooljakülmad udud üle veerevad!´Siin seistes osutame sulle suure teene!"

Tasandik kaebab, et tal on vähe ruumi ja halb väljavaade.

"Rumal oled," vastavad mäed. "Kui sa ainult teaksid, kuidas siin all järve ääres puhub! Peab olema vähemalt graniidist selg ja kuusikust kasukas, et midagi säärast taluda. Ja muide võid sa väga hästi vahtida ka meid!"

Jah, vahtida mägesid - seda nimelt tasandik teebki.

• Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 24-25

• Kansas oli lõputu tasane maa, kaetud tuules õõtsuva kõrge rohuga. Nägemata midagi peale lainetava rohu ja otsatu taeva, rändasid nad päev päeva järel mööda Kansast. Taevas kummus täiusliku sõõrina üle lausmaa ja vanker püsis täpselt selle sõõri keskpunktis.
  • Laura Ingalls Wilder, "Väike maja preerias", tlk Tiiu Viljamaa, 1993, lk 10