Keskpunkt

ProosaRedigeeri

  • Koperniku süsteemi polnud kirik veel lausa keelu alla pannud, ehkki autoriteetsemad rabattide ja nelinurkse mütsi kandjad vangutasid teadja ilmel pead ja kinnitasid, et varsti sünnib see niikuinii; teooria, mis paigutas Maa asemel Päikese ilmaruumi keskpunkti ja mida võis veel kuidagi taluda tingimusel, et seda esitati argliku hüpoteesina, riivas sellegipoolest nii Aristotelest kui piiblit, veel enam aga inimlikku edevust pidada meie eluaset Kõiksuse nabaks. (lk 204)
  • Veel rängemaks pühaduseteotuseks kui Maa ja Päikese koha äravahetamine oli laia üldsuse silmis Demokritose väärõpetus, see tähendab usk maailmade paljususse, mis eitab üldse mingit keskpunkti ja röövib Päikeselt tema eelisasendi. Kaugel sellest, et filosoofi kombel rõõmuhõiskega läbi põrmustatud taevasfääride jäisesse ja leegitsevasse avarilma söösta, kaotas tavaline surelik seal pea, ja julgur, kes söandas nende avaruste olemasolu tõestada, oli tema meelest äraandja. (lk 205)