Laura Ingalls Wilder

Laura Ingalls Wilder (7. veebruar 1867 Pepini maakond – 10. veebruar 1957 Mansfield) oli USA lastekirjanik. Rida tema raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde, tuntuim neist on "Väike maja preerias" (1932), mille alusel on tehtud ka filme ja telesarju.

"Väike maja preerias"

Tsitaadid väljaandest: Laura Ingalls Wilder, "Väike maja preerias", tlk Tiiu Viljamaa, 1993.

Kaua aega tagasi, kui kõik tänase päeva vanaemad-vanaisad olid alles väikesed tüdrukud-poisid või väga pisikesed beebid või ei olnud veel sündinudki, lahkusid Papa, Mamma, Mary, Laura ja Carrie-beebi oma väikesest majast Wisconsini Suures Metsas. Nad sõitsid ära, jättes majakese üksildase ja tühjana keset lagendikku suurte puude keskele, ning nad ei näinud seda enam mitte kunagi.

Nad läksid ära indiaanlaste maale. (lk 5, raamatu algus)

Pikkadel talveõhtutel rääkis Papa Mammale maast, mis asub Läänes. Seal oli maapind tasane ja seal ei kasvanud mitte puud, vaid tihe ja kõrge rohi: seal ekslesid metsloomad vabalt ringi ja sõid rohtu karjamaadel, mis ulatusid kaugele — kaugemale, kui inimese silm seletab. Seal polnud asunikke, olid ainult indiaanlased. (lk 6)

Nõnda siis müüski Papa maha väikese maja, samuti lehma ja vasika. Ta valmistas hikkoripuust kaared ja kinnitas need kindlalt üle vankrikasti; Mamma aitas tal valge puldanriide neile peale pingutada.

Varahommikul, kui väljas oli alles hämar, raputas Mamma tasakesi Maryt ja Laurat, kuni nad ärkasid. Ta pesi ja kammis lapsi kolde- ja küünlatule valgel ning pani nad soojalt riidesse. Pika punasest flanellist aluspesu peale tõmbas ta villased alusseelikud, villased kleidid ja pikad villased sukad. Kõige peale said mantlid, jänesenahast peakotid ja punased käpikud.

Kogu kraam väikesest majast peale voodite, laudade ja toolide oli juba vankris. Polnud mingit vajadust võtta kaasa mööblit, kuna Papa võis igal ajal meisterdada uue. (lk 6)

Niimoodi läksid nad kõik ära väikesest palkmajast. Maja aknaid katsid luugid, nõnda ei näinudki see nende minekut. Ta jäi seisma keset roigastara, kahe suure tamme taha, mis suviti olid laotanud rohelise katuse Mary ja Laura mängumaa kohale. See oli viimane, mida nad nägid väikesest majast. (lk 7)

Papa lubas, et Läände jõudes näeb Laura papuusi.

״Mis on papuus?" päris Laura ja Papa vastas: ״Papuus on pisike tõmmu indiaanibeebi." (lk 7)

Öösel ärkas Laura kummalise heli peale. Tundus, nagu oleks kõlanud püssilask, kuid see heli oli teravam ja pikaajalisem. Ta kuulis seda ikka ja jälle. Nii Mary kui Carrie-beebi magasid rahulikult, kuid Laura ei saanud uinuda enne, kui läbi pimeduse kostis Mamma hell hääl: ״Jää magama, Laura. See on kõigest jääminek."

Järgmisel hommikul ütles Papa: ״Caroline, milline õnn, et saime eile üle. Ma ei imestaks, kui jää täna laguneks. Me tulime küllalt hilja üle ja meil tõesti vedas, et see ei hakanud pragunema siis, kui olime alles keskel!"

״Mõtlesin sellele eile, Charles," vastas Mamma leebelt.

Laura polnud sellele varem mõelnud, kuid nüüd kujutas ta kohkunult ette, mis oleks võinud juhtuda, kui jää oleks murdunud vankri rataste all ja nad kõik oleksid vajunud külma vette selle ääretu järve keskel. (lk 8-9)

Tee Indiaaniterritooriumile oli väga pikk. Peaaegu iga päev rühkisid hobused nii kiiresti, kui suutsid, ning peaaegu iga õhtu tegid Papa ja Mamma laagri uude kohta. Mõnikord tuli neil jääda ühte laagripaika mitmeks päevaks — kui mõni jõgi ajas üle kallaste ja nad ei saanud minna üle enne vee alanemist.

Nad ületasid loendamatul hulgal ojasid. Nad nägid kummalisi metsi ja mägesid ning veelgi imelikumaid, ilma puudeta maakohti. Nad sõitsid üle jõgede, kus olid pikad puusillad, ja nii jõudsid nad ühe laia kollase jõe äärde, millel polnudki silda.

See oli Missouri. Papa sõitis parvele ja nad kõik istusid vaikselt vankris, kui parv ujus õõtsudes eemale kindlast maast ning ületas aeglaselt kogu selle lainetava porikollase vee. (lk 9)

Ühel päeval, kui nad vihma lõppemist ootasid, tuli metsast mustal ponil ratsutav pikk kõhetu mees. Ta vestles Papaga hetke, siis läksid nad metsa ja tagasi tulles olid mõlemad mustade ponide seljas. Papa oli vahetanud väsinud kõrvid nende ponide vastu.

Need olid imekenad väikesed hobused ja Papa ütles, et tegelikult need polnudki ponid, vaid Lääne mustangid."Nad on tugevad nagu muulad ja leebed nagu kassipojad," väitis Papa. Mustangidel olid suured, pehmed ja mahedad silmad, pikakarvalised lakad ja sabad ning saledad jalad, mis olid küll väiksemad, ent hoopis väledamad kui Suure Metsa hobustel. (lk 10)

Kansas oli lõputu tasane maa, kaetud tuules õõtsuva kõrge rohuga. Nägemata midagi peale lainetava rohu ja otsatu taeva, rändasid nad päev päeva järel mööda Kansast. Taevas kummus täiusliku sõõrina üle lausmaa ja vanker püsis täpselt selle sõõri keskpunktis. (lk 10)

Taevaserv oli roosa, ent aegamööda läks kogu maa mustaks. Rohus kohises üksildasena tuul. Laagrilõke näis nii suures avaruses äraeksinu ja tillukesena. Ent taevas rippusid tohutu suured tähed, mis sädelesid nii lähedal, et Laura tahtis neid katsuda. (lk 11)

Polnud näha ühtki teed, isegi mitte mõnd nõrka rattajälge või märki ratsaniku möödumisest. Preeria oli selline, nagu poleks inimese silm teda eales näinud. Ainult kõrge, metsik rohi kattis lõputut tühja maad ja suur lage taevas kummus üle selle. Kauguses puudutas päikeseserv maa äärt. Hiiglaslik päike tuksles ja tuikas valgust. Taevarand õhetas kahvaturoosalt, roosa läks üle kollaseks ja kollane siniseks. Sinisest kõrgemal oli taevas täiesti värvitu. Maa kohale kogunesid lillad varjud, tuul kaebles. (lk 18)

"Oh, Mamma," palus Laura, "Jack on läinud taevasse, eks ole? Ta oli niivõrd hea koer, kas ta siis ei võiks saada taevasse?"

Mamma ei leidnud, mida vastata, kuid Papa sõnas: "Jah, Laura, küllap võiks. Jumal, kes ei unusta varblaseidki, ei jäta Jacki-suguseid tublisid koeri välja külma kätte." (lk 18-19)

Sellal, kui ponid vähkresid, kitkus Papa laia ümmarguse maalapi rohust puhtaks. Rohelise rohu juurte ümber oli vana kulu ja Papa vältis riski preeria põlema süüdata. Kui tuli sellest kuivast kuluheinast korra alguse saaks, pühiks see kogu maa paljaks ja mustaks. ״Parem karta, kui kahetseda — tuleb vähem igasugu sekeldusi," ütles Papa.

Kui plats oli rohust puhas, pani Papa selle keskele käputäie kuluheina. Jõemadalikult tõi ta sületäie hagu ja puuronte. Ta asetas kuiva heina peale enne peenemad, siis jämedamad puuraod ja lõpuks rondid; seejärel süütas ta heina põlema. Lõke praksus lõbusalt keset paljast mullaplatsi, millest ta ei pääsenud välja. (lk 20)

Papa paigutas vankriistme lõkke äärde ning võttis koos Mammaga sellel istet. Mary ja Laura istusid vankritiislile. Igaühel oli plekktaldrik ning valgest luust peadega terasest nuga-kahvel, Mammal ja Papal oli kummalgi oma plekk-kruus ja Carrie-beebil oli oma tilluke kruusike, aga Maryl ja Laural tuli kahepeale jagada üht kruusi. Nemad jõid vett — kohvi ei võinud nad juua enne, kui suureks kasvavad.

Sel ajal, kui nad õhtusööki sõid, sulgusid punakaslillad varjud ümber laagritule. Määratu preeria oli mustav ja vaikne. Ainult tuul hiilis vargsi läbi rohu ja suured tähed särasid madalal laias taevas.

Laagrituli oli suures jahedas pimeduses mõnusalt hubane. Lihalõigud olid krõbedad ja rasvased, maisikakud maitsesid head. Teisel pool vankrit sõid ka Pet ja Patty. Nad napsisid järskude krõmpsatuste saatel rohusuutäisi. (lk 21)

Avatud puldani vahelt paistsid taevas siravad tähed. Papa võib nendeni ulatuda, mõtles Laura. Ta tahtis, et Papa nopiks kõige suurema tähe, mis niidi otsas taevast alla ripub, ja annaks talle. Tüdruk oli täiesti ärkvel ega olnud üldse unine, kuid äkitselt üllatus ta väga — suur täht pilgutas talle silma!

Ja siis tabas ta end juba ärkamast järgmisel hommikul. (lk 24)

Siis istusid kõik puhtale rohule ja sõid sülleasetatud plekktaldrikutelt peekonit, pannkooke ja musta siirupit.

Kõikjal nende ümber libisesid üle lainetava rohu varjud, sest päike tõusis. Lõõritavad preeriasirid sööstsid rohulainetest välja kõrgesse selgesse taevasse. Mõõtmatus sinas pea kohal triivisid sihitult väikesed pärlikarva pilved. Rohukõrtel kiikusid tillukesed linnud ja laulsid peene häälega. Papa nimetas neid lõolapsukesteks.

"Liiri-lõõri. lõolapsuke!" leelotas Laura. ״Liiri, linnuke!"

"Söö oma hommikusööki, Laura,“ käskis Mamma. "Sa pead oma kombeid jälgima, olgugi, et me oleme saja miili kaugusel mis tahes asustatud paigast."

Papa vaidles leebelt vastu: "Independence on kõigest neljakümne miili kaugusel, Caroline, ja kahtlemata on mõni naaber ka lähemal."

"Olgu siis nelikümmend miili," soostus Mamma. ״Aga nii või teisiti, pole viisakas laulda söögilauas. Või üldse süües," lisas ta juurde, sest neil ju polnud lauda. (lk 25-26)

Ümberringi laius ainult ääretu tühi preeria, mida kattev rohi rullus valguse ja varju lainetes, suur sinine taevas selle kohal ja kõrgusse lendavad linnud, kes laulsid rõõmust, sest päike oli tõusmas. Ja terves tohutus preerias polnud mingit märki, et mõni teine inimolend siin eales käinud oleks. (lk 26)

Kopsakad küülikud põgenesid hüpeldes nende eest, linnukesed sööstsid sahinal õhku ja laskusid taas. Igal pool oli väikesi preeriasirisid ning kõrges rohus paistis nende pisikesi pesakesi. Ja kõikjal sibasid vilkad pruunitriibulised suslikud.

Need väikesed olevused tundusid sametpehmetena. Loomakestel olid terased ümmargused silmad, krimpsus ninad ja pisikesed käpad. Nad pistsid pea välja oma urgudest, mis olid ehitatud mulla sisse, ja ajasid end püsti, et vaadata Maryt ja Laurat. Nende tagajalad olid kõvasti üksteise vastu surutud, käpad pandud kokku rinnale, nii et nad nägid välja täpselt nagu ronditükid, mis ulatusid välja maapinnast. Ainult nende silmad särasid.

Mary ja Laura tahtsid üht kinni püüda, et viia Mammale, Ikka ja jälle õnnestus neil mõni peaaegu kätte saada. Suslik seisis täiesti vaikselt, tüdrukud olid kindlad, et seekord on ta neil peos, kui nad aga küünitasid teda puudutama, oli ta kadunud. Oli vaid ümmargune [[auk]" maapinnas.

Laura jooksis ja jooksis, kuid ei tabanud ühtki. Mary istus väga vaikselt ühe uru ees, oodates, et suslik välja tuleks; tema käeulatusest kaugemal sibasid loomakesed lõbusalt ringi ja tõusid istuli teda vaatama. Kuid mitte ükski ei tulnud välja sellest urust. (lk 27-28)

"Kus siis papuus on, Mamma?" nõudis Laura.

"Ära räägi täis suuga," turtsatas Mamma.

Laura mälus suutäie läbi, neelatas ning teatas uuesti: "Ma tahan papuusi näha!"

"Issand halasta!" ohkas Mamma. "Mis võim paneb sind nii väga indiaanlaste järele igatsema? Küllap me veel näeme neid piisavalt. Ma ei imestaks, kui me näeme neid rohkem, kui tahame!"

"Nad ei tee ju meile haiget?" päris Mary. Tema oli alati korralik ega rääkinud täis suuga.

"Ei," vastas Mamma. ״Ära sellist mõtet küll pähe võta."

"Miks sulle indiaanlased ei meeldi, Mamma?" imestas Laura ja püüdis keelega siirupitilka nilpsata.

"Lihtsalt ei meeldi, ja ära laku oma näppe, Laura!" lausus Mamma.

"Aga see on indiaanlaste maa, kas pole?" arutles Laura. "Miks me tulime nende maale, kui nad sulle ei meeldi?"

Mamma tähendas, et ta ei tea, on see indiaanlaste maa või mitte. Ta ei teadnud, kus asus Kansase piir. Aga nii või teisiti, indiaanlased ei võinud olla siit kaugel. Papa oli vestelnud ühe mehega Washingtonist, kes teadis rääkida, et Indiaaniterritoorium avatakse varsti asunduste rajamiseks. Võib-olla oli see juba avatud, seda nad ei teadnud, kuna Washington oli nii kaugel. (lk 29)

Papa tõstis oma jahisaagi kõrgele üles, et Laura näeks. Tal oli küülik, suurim küülik, millist Laura oli iial näinud, ja kaks matsakat preeriakana. Laura hüples üles-alla, plaksutas käsi ja kiunus rõõmust. Ta haaras Papa varrukast ja kalpsas ta kõrval läbi rohu.

"See maa-ala on üle koormatud ulukilihaga," rääkis Papa talle. "Märkasin üht kitse ja samas veel poolsadat; samuti antiloope, oravaid, küülikuid, igat sorti linde... Jõgi kubiseb kaladest." Ta sõnas Mammale: "Ütlen sulle, Caroline, siin on kõik, mida oskame soovida. Võime elada nagu kuningad!" (lk 30)

Tähevalgel helises mahedalt Papa viiul. Vahel laulis Papa natuke kaasa, vahel laulis viiul üksi. Sulnilt ja nõrgalt kandus viis kaugele.

״Keegi, keda sa ei tea, sind armastab,

sina oled ainuke, armas mu südamel..."

Suured säravad tähed rippusid taevas. Nad tulid üha lähemale ja lähemale, väreldes muusikaga kaasa.

Laura ahmis õhku ja Mamma tuli kiiresti ta juurde.

״Mis on, Laura?" küsis ta ja Laura sosistas: ״Tähed laulavad!"

״Sa ju magad," naeratas Mamma. ״See on kõigest viiul. Väikestel tüdrukutel ongi aeg olla voodis."

Ta riietas lõkkevalgel Laura lahti, pani talle öösärgi selga, sidus öötanu paelad kinni ning kattis tüdruku asemel korralikult tekiga. Endiselt laulis viiul tähevalguses. Kogu öö oli täis muusikat ja Laura oli veendunud, et osa sellest tuli suurtelt säravatelt tähtedelt, mis kiikusid nii madalal preeria kohal. (lk 31)

Samal õhtul lõkketule ääres küsis Laura uuesti, millal võiks ta näha papuusi, kuid Papa ei osanud vastata. Kui indiaanlased ei taha, et neid nähtaks, on neid võimatu kohata, väitis Papa. Ta nägi indiaanlasi, kui oli väike poiss New Yorgi osariigis, kuid Laura ei olnud neid kunagi näinud. Tüdruk teadis vaid, et indiaanlased olid metsikud punase nahaga inimesed ja et nende kirveid nimetati tomahookideks.

Papa teadis kõike, mis puutus metsloomadesse, niisiis pidi ta ju teadma kõike ka metsinimestest. Laura lootis salakesi, et ühel päeval näitab Papa talle papuusi nii, nagu ta oli näidanud tütrele hirvevasikaid, karupoegi ja hunte. (lk 34)

Mr. Edwards tuli järgmisel hommikul varavalges. Ta oli kõhetu, pikka kasvu ja tõmmu. Ta kummardas Mamma ees ja kutsus teda viisakalt "armuliseks prouaks". Aga Laurale ütles ta end olevat "metskass Tennessee kandist". Tal olid kõrged saapad, narmendav tööpluus ja pesukarunahast müts ning ta suutis sülitada tubakamahla kaugemale, kui Laura ette kujutas. Mr. Edwards tabas ka alati märki, ükskõik, mille pihta ta sülitas. Laura proovis ja proovis, kuid tal ei õnnestunud kuidagi sülitada sama kaugele või sama hästi kui nende uus naaber. (lk 37)

"Väike maja Suures Metsas"

Tsitaadid väljaandest: Laura Ingalls Wilder, "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994.

Ta oli seapõie täis puhunud. Sellest sai pisike õhupall ja Papa sidus selle otsa kõvasti nööriga kinni ning andis selle Maryle ja Laurale mängimiseks. Tüdrukud said seda õhku loopida ja käte vahel teineteisele visata. Seda võis ka vastu põrandat põrgatada. Kuid seasabaga sai veel rohkem nalja kui õhupalliga.

Papa nülgis seasaba laste jaoks hoolikalt ära ja torkas selle jämedamasse otsa teritatud puutiku. Mamma avas pliidiukse ja kraapis välja kolderauale kuumi süsi. Siis said Laura ja Mary seasaba kordamööda süte kohal hoida.

Seasaba särises küpsedes ning sellelt pudenesid rasvatilgad, mis lõid süte kohal leegitsema. Mamma raputas seasabale soola. Laste käed ja näod kuum asid palavusest ja Laura kõrvetas oma sõrme, kuid ta oli nii põnevil, et ei hoolinud sellest. Seasaba küpsetamine oli nii lõbus, et järjekorda vahetades oli raske mängida ausat mängu.

Lõpuks sai see tehtud. Seasaba oli üleni kenasti pruunistunud — ja kui hästi see lõhnas! Nad viisid selle õuele jahtuma ja juba siis, kui see polnud veel jahtunud, kippusid lapsed seda maitsma ja kõrvetasid oma keeled.

Nad sõid kondi ümbert ära viimse kui tillukese liharaasu ja andsid siis kondi Jackile. Ja sellega saigi seasaba otsa. Uut ei saa enne kui järgmisel aastal. (lk 12-13)

Pööningust sai meeldiv mängupaik. Suured ümmargused värvilised kõrvitsad moodustasid ilusaid laudu ja toole. Pea kohal kõikusid punased piprad ja sibulad. Laest rippusid alla ka paberisse pakitud suitsusingid ja suitsutatud hirveliha. Kuivatatud ravimtaimede kimbud, vürtsitaimed toitude maitsestamiseks ja mõrudad taimed ravimiseks - täitsid pööningu vürtsika ja tolmuse lõhnaga. (lk 14)

Lund sadas üha rohkem, kuni see oli hangedena kuhjunud kõikjale maja ümber. Hommikuti olid aknaruudud kaetud härmatisega, mis moodustas kauneid pilte puude, lillede ja haldjatega.

Mamma rääkis, et öösiti käib Külmataat pilte maalimas ajal, kui kõik magavad. Laura kujutas ette, et Külmataat oli väike mehike üleni lumivalgetes riietes - ta kandis peas sädelevvalget teravatipulist mütsi ja jalas pehmeid hirvenahast valmistatud poolsaapaid. Tema kuub oli valge, tema käpikud olid valged ning ta ei kandnud püssi õlal, kuid tema käes välkusid teravad tööriistad, millega ta pilte nikerdas.

Laural ja Maryl oli lubatud Mamma sõrmkübaraga teha külmunud klaasile ilusaid sõõrjaid kujundeid. Aga kunagi ei rikkunud lapsed neid pilte, mis Külmataat öösel meisterdanud oli. (lk 18)

Mamma istus oma kiiktoolis, õmmeldes laual seisva lambi tule valguses. Lamp oli ere ja hiilgav. Koos petrooleumiga oli klaaskausi põhja asetatud veidi soola, et hoida petrooleumi plahvatamast. Samasse olid pistetud mõned punase flanellriide ribad, et lamp kenam välja näeks. See oli ilus.

Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat kaminatuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina. (lk 24)

Laura polnud ealeski nii lõbusasti aega veetnud. Kogu hommikupooliku tegi ta õues lume sees pilte koos Alice'i, Ella, Peteri ja Maryga. Nad tegid seda niimoodi:

Iga laps ronis ühe kännu otsa ja siis langesid kõik korraga käsi laiali hoides kändudelt näoli pehmesse sügavasse lumme. Siis tõusid nad püsti, püüdes mitte rikkuda märke, mis nende kukkumisest lumme jäänud olid. Kui see neil hästi õnnestus, jäi lumme viis auku, mis olid justnagu nelja väikese tüdruku ja ühe poisi kujutised - käte ja jalgadega ja puha. Lapsed nimetasid neid kujutisi piltideks. (lk 38-39)