Orav ehk harilik orav ehk punaorav (Sciurus vulgaris) on oravlaste sugukonda kuuluv näriline.

Hans Holbein noorem, "Daam oravaga", (u 1526–1528)
Therese Richter, "Oravad hirvesarvega" (1809)
Susan Waters (1823-1900), "Vaarikavargad ehk Teolt tabatud", s.d.
Bruno Liljefors, "Orav" (1886)
Lilly Walther, "Oravad" (1908)
Mosse Stoopendaal (1901-1948), "Orav", s.d.

Proosa

muuda


  • "Aga "Oravat" ei saa me avaldada, tsensor ei luba."
Neis sõnus oli Indrekule kaks üllatust ja arusaamatust korraga, esiteks, tema palvel siht sees ja, teiseks, tsensor ei luba "Oravat" avaldada.
"Kuis nii?" küsis ta imestunult ja kõdistatult.
"No vaadake," seletas toimetaja ja viskas juuksesalgu silme eest ära, "teie orav närib ikka oma puuri pulgad läbi, ühesõnaga murrab tee vabadusse. See ei meeldi tsensorile. Ta ütleb: on selge, et orav pole siin keegi muu kui vene rahvas. Mõistate? Politiline siht. Karjapoiss, see on tsaar, sandarmid ja balti mõisnikud; puur, see on riiklik kord Venemaal, kogu suur Venemaa ise oma õigeusu, kullatud kirikute ja absolutismiga; tali, see on politiline surve, tsarism ning kevad tähendab revolutsiooni, kus rahvas murrab oma ahelad ja vangirauad. Peatoimetaja käis, katsus küll seletada, et, tule jumal appi, mis tsaar ja sandarmid või balti mõisnikud on karjapoiss või mis vene rahvas on väike orav, aga ei aidanud. Tsensor ütleb, et, muidugi, karjapoiss poleks miski tsaar ega mõisnikust sandarm, kui ta ei pistaks oravat puuri, ja orav poleks iseenesest miski vene rahvas, kui ta ei näriks puuripulki läbi, liiatigi just kevadel, ega jookseks vabadusse. Laske orav jääda ilusasti puuri, ütleb ta, või kui tahate, las ta siis närib talvel pakasega puuripulgad läbi, jookseb isegi välja, aga tuleb sealt sooja puuri tagasi. Jah, tehke nõnda, et orav tuleb ise puuri tagasi, siis luban läbi, ühesõnaga rasrešaju, muidu ei saa. Ja miks ei või orav ise tulla puuri tagasi? küsib ta peatoimetajalt. See vastab, et nõnda poleks loomulik, nõnda ei käiks orava hingeteadusega kokku, aga need sõnad ajavad tsensori hoopis marru. Mis?! hüüab ta. Orava hingeteadus? Teie arvates on oraval hing? Noh, nüüd näete isegi, et oravaga mõtlete vene rahvast, sest vene rahval on hing, mitte oraval. Ja nõnda tõmbaski punasega üle — sa javno kramoljnoje napravleenije. Nii et nüüd kuulute juba nende hulka, kes katsuvad sõnaga õõnistada riigi aluseid — osnoovõi gosudarstva."
Viimastele sõnadele Indrek naeratas poolkohtlaselt, sest ta ei mõistnud hästi, olid nad öeldud naljaks või tõsiselt. Aga üks oli tal selge: tal oli üpris väga kahju, et tema "Orav" ei pääsenud "Rahva Sõpra" ja sellepärast avaldas ta arvamist, et ehk võiks ometi pisut teda muuta, kas või, ütleme, lasta puurile panna raudpulgad, nii et orava hammas ei hakkaks neile enam peale.
"Nii et orav jääkski puuri?" küsis toimetaja oma juuksesalke raputades.
"Mitte just seda," arvas Indrek, "aga karjapoiss las unustab puuriukse lahti. Seda ometi tsensor lubab."
"Kui ta unustab talvel, siis ehk küll, aga kui kevadel, siis vist mitte," arvas toimetaja ja lisas juurde: "Kuid siis ei jää ju enam mingit sihti. Mitte mingit! Mis mõte on siis veel teie oraval? Mis mõte on üldse oraval, kui ta on pistetud puuri ja ei saa puurist enam muidu välja, kui keegi peab midagi unustama. Unustamine tähendab juhust, kuid juhusel pole põhimõttes ruumi."


  • Aga juba ülejärgmisel pühapäeval olid nad Maarja kirikus vana Willeroodi juures lugemas ja see laulatas nad pärast oma veniva häälega ka paari. Mis ilutsemist selle lihtsa rahva juures on või olla saabki. Kumbki pole enam nii noor, et noorte naljatembud neile meeltmööda oleksid. Mõlemad terved inimesed, kummalgi ka niipalju kogutud, et saab väikselt elu alustada. Alustasidki. Esimesel pühapäeval seltsimajas sõid nad lõunaks kartuleid ja krõbedaks praetud sealiha, hästi läbikasvanud viilukaid. "Näe," näitas mees näpuga läbi akna pedajale, "näe, kus orav jookseb." Ja sel ajal, kui naine vaatas oravat, tõstis mees kõige parema tüki naise taldrikule. Naine oravat ei näinud, aga seda parema lihatüki tõstmist ta nägi küll, ja see tegi tema meele nii naljakaks, et nutta ja naerda oleks tahtnud.


Luule

muuda

VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
...
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.


Orav ehk krõbistab käbide kallal,
seal, kus meid lõkkeplats ootama jäi.
Või siis me armsate mändide alla
argu ja väledaid metskitsi käib...

  • Ilmi Kolla, "Esimene lumi II", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 34


Orav seedermänni oksalt silkab
üle aia ning ta maaliv saba
torni päiksekirikul ei taba,
löövi ainult ja roosakent pilkab
/---/
Sulan naeruks. Sest see viis on liikvel,
tempel terve, lõhna kõne sorav,
ning ka ohtlik kadund maaliv orav,
kelle pintslilöögist seeder kiikvel.

  • Hasso Krull, "* Orav seedermänni oksalt silkab" kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 22

Kirjandus

muuda
  • Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed". Välja andnud Andrus Kivirähk Päevalehe ja Rahva Hääle kulu ja kirjadega, Tallinn 1995

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel