Küülik

Proosa

Papa tõstis oma jahisaagi kõrgele üles, et Laura näeks. Tal oli küülik, suurim küülik, millist Laura oli iial näinud, ja kaks matsakat preeriakana. Laura hüples üles-alla, plaksutas käsi ja kiunus rõõmust. Ta haaras Papa varrukast ja kalpsas ta kõrval läbi rohu.

"See maa-ala on üle koormatud ulukilihaga," rääkis Papa talle. "Märkasin üht kitse ja samas veel poolsadat; samuti antiloope, oravaid, küülikuid, igat sorti linde... Jõgi kubiseb kaladest." Ta sõnas Mammale: "Ütlen sulle, Caroline, siin on kõik, mida oskame soovida. Võime elada nagu kuningad!" (lk 30)

Laura Ingalls Wilder, "Väike maja preerias", tlk Tiiu Viljamaa, 1993

"Kas tõesti tohib võtta kõike, mis leiad?" küsis Annika.

"Jah, kõike, mis maas lebab," ütles Pipi.

Natuke maad edasi lamas oma suvila ees rohu peal üks vanem mees ja magas.

"See seal lamab ka maas," ütles Pipi, "ja meie leidsime ta. Me võtame ta kaasa!"

Tommy ja Annika ehmusid tõsiselt.

"Ei, ei, Pipi, me ei või seda onu võtta, nii küll ei kõlba," ütles Tommy. "Pealegi, mis me temaga peale hakkame?"

"Mis me temaga peale hakkame? Nii üht kui teist. Võiksime ta panna küüliku eest küülikupuuri ja sööta teda võilillelehtedega. Aga kui te ei taha, siis jäägu ta minugipoolest. Kuigi see ärritab mind, sest võib ju tulla mõni teine asjadeotsija ja ta sisse vehkida." (lk 19–20)

Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk

Küülik on valge villakera, millel on pikad kõrvad liikuva koonu kohal.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 75