Ta oli seapõie täis puhunud. Sellest sai pisike õhupall ja Papa sidus selle otsa kõvasti nööriga kinni ning andis selle Maryle ja Laurale mängimiseks. Tüdrukud said seda õhku loopida ja käte vahel teineteisele visata. Seda võis ka vastu põrandat põrgatada. Kuid seasabaga sai veel rohkem nalja kui õhupalliga.
Papa nülgis seasaba laste jaoks hoolikalt ära ja torkas selle jämedamasse otsa teritatud puutiku. Mamma avas pliidiukse ja kraapis välja kolderauale kuumi süsi. Siis said Laura ja Mary seasaba kordamööda süte kohal hoida.
Seasaba särises küpsedes ning sellelt pudenesid rasvatilgad, mis lõid süte kohal leegitsema. Mamma raputas seasabale soola. Laste käed ja näod kuum asid palavusest ja Laura kõrvetas oma sõrme, kuid ta oli nii põnevil, et ei hoolinud sellest. Seasaba küpsetamine oli nii lõbus, et järjekorda vahetades oli raske mängida ausat mängu.
Lõpuks sai see tehtud. Seasaba oli üleni kenasti pruunistunud — ja kui hästi see lõhnas! Nad viisid selle õuele jahtuma ja juba siis, kui see polnud veel jahtunud, kippusid lapsed seda maitsma ja kõrvetasid oma keeled.
Nad sõid kondi ümbert ära viimse kui tillukese liharaasu ja andsid siis kondi Jackile. Ja sellega saigi seasaba otsa. Uut ei saa enne kui järgmisel aastal. (lk 12-13)
