Lõke

Lõke on inimtekkeline ja kontrolli all olev mõõdukas suuruses tuli, mis üldjuhul paikneb vabas õhus ja looduslikes tingimustes. Esteetilise naudingu, enese soojendamise ja metsloomade tõrjumise kõrval saab lõket kasutada ka toiduvalmistamiseks.

John George Brown, "Laagris Vermontis" (1879)

Carl Gustaf Hellqvist, "Lõke katlaga. Etüüd Sancta Simplicitas'e jaoks", s.d.

Peeter Alliku maal "Erastamisdokumentide põletamine" (2002)

Proosa

• Pidutsemine ei lõpe isegi katku ajal, pigemini võib see elurõõm lõket suuremale leegile õhutada, kui keegi ei tea, mis homne päev toob.
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 77

• "Mul on küllalt teie öömustast ööst!" hüüdis Muumitroll. "Ei, ma ei taha enam seda laulu kuulda. Mul on külm! Ma olen üksildane! Ma tahan päikest tagasi!"

"Aga just sellepärast me teemegi täna õhtul suure talvelõkke," lausus Tuu-tiki. "Homme saad oma päikese tagasi."

"Oma päikese!" kordas Muumitroll judisedes.

Tuu-tiki noogutas ning sügas nina.

Muumitroll oli tükk aega vait. Siis sõnas ta ettevaatlikult:

"Mis sa arvad, kas lõke peaks seda märkama, on meie aiasohva ka seal või ei?"

"Kuule nüüd," sõnas Tuu-tiki rangelt. "See lõke on tuhat aastat sinu aiasohvast vanem. Sa peaksid olema uhke selle üle, et sohva üldse siia vastu võetakse."

Sellepeale ei öelnud Muumitroll enam midagi. Mul tuleb see kuidagi perele ära seletada, mõtles ta. Vahest toob meri randa uusi puid ja uusi sohvasid, kui algavad kevadtormid.

Tuleriit kasvas üha suuremaks ja suuremaks. Ülesmäge kanti kuivanud puid, pehkinud tüvesid, vanu tünne ja planke, mis keegi oli rannast leidnud. Kuid ükski kandjatest ei näidanud ennast. Muumitroll tundis, et kogu mägi on mingeid olendeid täis, ent tal ei õnnestunud kedagi näha.

Väike My tuli oma pappkarbiga.

"Seda ei lähe mul enam tarvis," ütles ta. "Hõbekandikuga on hoopis parem liugu lasta. Ja mu õele paistab meeldivat elutoa vaiba sees magada. Millal me selle siin põlema paneme?"

"Siis, kui kuu tõuseb," kostis Tuu-tiki.

• Tove Jansson, "Trollitalv", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Muumitroll", 1975, lk 38

• Et teada saada, millest tegelikult lauldi, tuli minna tagasi menhiri juurde, kustuva lõkke äärde, kus omavahel põrkuvad kajad ning ristuvad resonantsid koondusid väikest kasvu, vanemapoolsele naisterahvale, kes tühja pudeliga vehkis.

" ... või tigu, kui sa vaevaks võtad veidi roomata, kuid siilile sa iial..."

• Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 314

• Mereveelt peegelduvad lõkked, millesse kukuvad särinal lapsevanemate pisarad, mis on esile kutsutud õpikute ja töövihikute kaanetamisest tingitud tülpimusest. See kõik tähistab suve nukrat lõppu ja sügise vääramatut saabumist.
  • Kaupo Meiel, "Võimatu missioon - elada üle me tusameele sügis" ERR, 28.08.2020

Luule

Selle maailma vanamehed on teinud üles tule,
et soojendada oma värisevaid käsi.
Nad nügivad noori mehi tulle.
Noormehed põlevad kui pajuvitsad.

Kui üks veidi maad põgenebki,
on vanamehed raevus.
Nad püüavad ja seovad ta ja viskavad taas tulle.
Rohelised oksad põlevad aeglaselt...
Ja noormeeste piinade suits
kerkib ümara ja võimsana nagu tammetüvi
ning selle pimedus laotub üle taeva...

Rohelised oksad põlevad aeglaselt...
Ja maailma vanamehed istuvad tule ümber
ja hõõruvad käsi...
Aga noormeeste piinade suits
tõuseb igavesest ajast igavesti.

• Lola Ridge, "Tuli", rmt: "Geto ja teised luuletused" ("The Ghetto and Other Poems"), 1918

Kasemetsa nõlvakule
süütasime lõkketule.
Seal ta leegib, suur ja ere,
koos on kõik pioneeripere.
...
Lõke leegib udus hallis,
suitsupilves sääski trallib.
Loeme kooris tule juures
head ja armastatud luulet.
...
Leegi, lõke! Meelde jäägu
kõik need õhtud, rukkiräägud,
luuremängud, pikad retked,
lõkke süütamise hetked.

Varsti kellahelin kaigub,
algab klassis töö ja vaikus.
Aga siin, kus vanad kased,
maha jääb me lõkkease.

• Ilmi Kolla, "Armsad õhtud", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 25

Säärikud jalga
ja õlale natad!
Vähijõed meil on veel avastamata.
Läheme, sõbrad!
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad.
Vaikib hämmastund sirtsude laul.
...
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad,
viis kütti on külmas ja näljas.
Jões, mis kui katel on suur,
keeb kuu.

• Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14

Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

• Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4

Lõke lõi loitma, veel latvadest kõrgemal
pilvisse puutus.
Videvik kohkudes sukeldus järve
ja valgeks kõik muutus.

• Maimu Linnamägi, "Jaaniööl", rmt: "Sügise sünnipäev", 1973, lk 42

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

• Doris Kareva, "Me elu on me elu ainus mõte" valikkogus "Armuaeg" (1991), lk 34

Aga täna, aprilli viimses öös, helendavate kruusateedega öös,
on kiigel jälle kiikujad
ja mäe otsas lõõmab lõke.
Sädemed nilpsavad männioksi,
oranžilt hõõguvad tulesipelgad
veavad männiokkaid oma taevastesse pesadesse.
Vihurid keerlevad kiigepuu ümber,
mäe otsast on näha kogu küla,
kuulda kogu küla saladused.
Mäel olen mina ja vanad vaimud,
perenaised ja sulased, karjatüdrukud ja metsavahid,
truud karjakoerad ja vilkad jahipenid.
Teed helendavad ja kutsuvad neid siia,
aprilli viimsesse öösse,
tuiskama koos leekidega kõrgustesse,
lendama öise läänetuulega üle küla,
mööda teid, teede algusest teede sügavasse lõpmatusse,
sinna, kuhu inimjalg oma lühikese sammuga ealeski ei jõua ...

• Berit Petolai, "Kruusateede kutse" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 17