Lõke

Lõke on inimtekkeline ja kontrolli all olev mõõdukas suuruses tuli, mis üldjuhul paikneb vabas õhus ja looduslikes tingimustes. Esteetilise naudingu, enese soojendamise ja metsloomade tõrjumise kõrval saab lõket kasutada ka toiduvalmistamiseks.

John George Brown, "Laagris Vermontis" (1879)

Carl Gustaf Hellqvist, "Lõke katlaga. Etüüd Sancta Simplicitas'e jaoks", s.d.

Peeter Alliku maal "Erastamisdokumentide põletamine" (2002)

Proosa

• Pidutsemine ei lõpe isegi katku ajal, pigemini võib see elurõõm lõket suuremale leegile õhutada, kui keegi ei tea, mis homne päev toob.
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 77

• Et teada saada, millest tegelikult lauldi, tuli minna tagasi menhiri juurde, kustuva lõkke äärde, kus omavahel põrkuvad kajad ning ristuvad resonantsid koondusid väikest kasvu, vanemapoolsele naisterahvale, kes tühja pudeliga vehkis.

" ... või tigu, kui sa vaevaks võtad veidi roomata, kuid siilile sa iial..."

• Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Tallinn: Varrak, 2001, lk 314

• Mereveelt peegelduvad lõkked, millesse kukuvad särinal lapsevanemate pisarad, mis on esile kutsutud õpikute ja töövihikute kaanetamisest tingitud tülpimusest. See kõik tähistab suve nukrat lõppu ja sügise vääramatut saabumist.
  • Kaupo Meiel, "Võimatu missioon - elada üle me tusameele sügis" ERR, 28.08.2020

Luule

Selle maailma vanamehed on teinud üles tule,
et soojendada oma värisevaid käsi.
Nad nügivad noori mehi tulle.
Noormehed põlevad kui pajuvitsad.

Kui üks veidi maad põgenebki,
on vanamehed raevus.
Nad püüavad ja seovad ta ja viskavad taas tulle.
Rohelised oksad põlevad aeglaselt...
Ja noormeeste piinade suits
kerkib ümara ja võimsana nagu tammetüvi
ning selle pimedus laotub üle taeva...

Rohelised oksad põlevad aeglaselt...
Ja maailma vanamehed istuvad tule ümber
ja hõõruvad käsi...
Aga noormeeste piinade suits
tõuseb igavesest ajast igavesti.

• Lola Ridge, "Tuli", rmt: "Geto ja teised luuletused" ("The Ghetto and Other Poems"), 1918

Säärikud jalga
ja õlale natad!
Vähijõed meil on veel avastamata.
Läheme, sõbrad!
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad.
Vaikib hämmastund sirtsude laul.
...
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad,
viis kütti on külmas ja näljas.
Jões, mis kui katel on suur,
keeb kuu.

• Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14

Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

• Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4

Kasemetsa nõlvakule
süütasime lõkketule.
Seal ta leegib, suur ja ere,
koos on kõik pioneeripere.
...
Lõke leegib udus hallis,
suitsupilves sääski trallib.
Loeme kooris tule juures
head ja armastatud luulet.
...
Leegi, lõke! Meelde jäägu
kõik need õhtud, rukkiräägud,
luuremängud, pikad retked,
lõkke süütamise hetked.

Varsti kellahelin kaigub,
algab klassis töö ja vaikus.
Aga siin, kus vanad kased,
maha jääb me lõkkease.

• Ilmi Kolla, "Armsad õhtud", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 25

Lõke lõi loitma, veel latvadest kõrgemal
pilvisse puutus.
Videvik kohkudes sukeldus järve
ja valgeks kõik muutus.

• Maimu Linnamägi, "Jaaniööl", rmt: "Sügise sünnipäev", 1973, lk 42