Tigu

Teod ehk kõhtjalgsed (Gastropoda) on loomade riiki limuste hõimkonda kuuluv klass. Tänapäeval elab Maal umbes 85000 liiki tigusid, kelle mõõtmed ja väliskuju varieeruvad liigiti märkimisväärselt. Kaks kolmandikku teadaolevaid teoliike elab meres. Eestis on maismaalt leitud umbes 85 liiki tigusid (neist 14 kojata ehk nälkjad), mageveekogudes umbes 40 liiki tigusid ja meres 15 liiki tigusid.

Viinamäetigu (Helix pomatia) leidub Lääne-Eestis ja saartel.

Kiritigu (Arianta arbustorum) on Eestis tavaline aiakahjur.

Georges Frédéric Ziesel (1755–1809), "Vaikelu kivinišis", s.d.

Carl Strathmann, "Tigupost" (1914)

Hans Andersen Brendekilde, "Viinamäeteod" (1930)

Ingeborg Bernhard, "Tigu Müncheni katedraaliga" (tušš, 1981)

Luule

Oi roi, oi roi, rotil pulmad,
Hiire tütär sai mehele
Nirgi noorema pojale.
Neil ollid uhked pulmalezed:
Kukk olli kuldse kannustega,
Tigu tinaze riegä,
Hunt olli uhke pulmapoissi,
Rebäne ruategijä.

• Rahvalaul, "Vana kannel" II, nr 418

Ma olen tigude müstiline selgroog

• Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327

mismoodi on su vaimu seis?
ei seisa nigu.
kas tõstab pead ta ükskord meis
kui väike tigu?

• Juhan Viiding, "Vaimuelu" kogust "Elulootus" (1980), lk 31

Purskkaevu näkk. Ta sabale punakas sammal on kasvand.
Mida ma tean, kui ka mul kaevud on kuivanud sees?
Mullegi langeb leht. Ka teistele lastele langeb.
Tigusid astun katki. Ja kuskilt sigineb hirm.

• Juhan Viiding, "Võõras maa", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 267

Just sellisel heinamaal peamegi tigu,
kes suurem kui talu ning kärmem kui tramm.
Ja võpsikus pingutab jugapuust vibu
kuldtärniga nooruke turvamees Tamm.

Teo ihhu kaob nool, looma helkivas veres
me leotame leiba, kuni süsi saab kuum,
siis auravad viilakad lõikame kerest
ja krõbedaks maiuseks küpseb teo tuum.

Kui tigu on otsas, kuid kere veel hele,
siis otsa me vaatame üksteisele
ja siis me lähme Pellega laande karu püüdema,
hopsassaa, Pellega laande karu püüdema!

• Karl Martin Sinijärv, "Teoinimese jaaniõhtu" (2000), ilmunud: "Krümitor0671", 2011, lk 50

Tigu tukkus ärkamata,
kuulmatagi kukkumist.
Kägu kukkus märkamata
üldse teo tukkumist.

• Eno Raud, "Kägu ja tigu" kogust "Kilul oli vilu"

Proosa

• Ja oma eluea kogemustest teab taat väga hästi, et kui ta musta konna või libedat lutsu ehk üldse kalu unes näeb, siis on vihma varsti maailm. Siis ei ole veskiga enam muretki ja mõnetunnilise ootamise järel ilmub taevaservale ränk pilvemürakas, ajab suured katsesarved ettepoole kui ilmatu tigu ja pikk kael veab taga päratu laia keha, mille kõht kiire jooksuga tahab muljuda metsi ja maid tasaseks kui laud. Kuid ta ei lõhu ega murra siiski midagi, küll aga toob kaasa jahedat õhku ja puid väristavat tuult, ja pea hak­kab harvade vihmapiiskadega katustel trummeldama. Ja nii varsti tuleb vett pidamata ja mõõduta.
  • Juhan Jaik, "Vihmatark" raamatust "Võrumaa jutud" (Tallinn: Canopus 2008)

• "Jaa, tõepoolest. Erakordselt veider nähtus," ütles Theodores ja heitis siis sellise pommi, mis mul hinge kinni pani.

"Kui nad on kõrvuti, siis... mm... ühe teo isaspool paaritub teise teo... mm... emaspoolega ja... mm... ümberpöördult samuti."

Mul kulus natuke aega, enne kui seda hämmastavat informatsiooni seedida jõudsin. Pärisin ettevaatlikult, on mul õigus järeldada, et iga tigu on niihästi isane kui ka emane.

"Mm. Jaa," vastas Theodores. "Hermafrodiit."

Ta pilgutas silmi ja kõhvitses pöidlaga habet. Larry, kel oli näol piinatud ilme nagu tavaliselt, kui me Theodoresega loodusteaduslikke probleeme arutasime, oli samuti sellest tigude armuelu hämmastavast uudisest üllatunud.

"Te teete kindlasti nalja, Theodores," protesteeris ta. "Te tahate öelda, et iga tigu on korraga isane ja emane?"

"Jah, tõepoolest," vastas Theodores, lisades meisterliku tagasihoidlikkusega: "See on väga imelik."

"Püha jumal," plahvatas Larry. "Minu meelest on see alatu. Igal pool põõsastes hulguvad need neetud limased elukad üksteist võrgutades nagu hullud ja neil on mõlema aistingu naudingud. Miks pole ometi inimsoole sellist kingitust tehtud? Vaat seda tahaksin ma teada."

"Ahaa, jaa. Kuid siis te peaksite munema," tähendas Theodores.

"Seda küll," ütles Larry, "kuid milline suurepärane võimalus oleks see kokteiliõhtutest vabaneda! "Mul on väga kahju, kuid ma ei saa tulla," ütlete. "Ma pean munadel istuma.""

Theodores tõi kuuldavale lühikese naeruturtsatuse.

"Kuid teod ei istu oma munadel," seletas ta. "Nad matavad need niiskesse mulda ja jätavad sinna."

"Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks," ütles ema ootamatult, kuid tähelepanuväärse veendumusega. "Soovin, et saaksin ka teid kõiki kuhugi niiskesse mulda matta ja sinna jätta."

• Gerald Durrell, "Linnud, loomad ja sugulased", tlk Maia Planhof, 1994, lk 58-59

• Lapsepõlves oli ta ise alati tigudega mänginud. Ehitanud neile vabaõhukodu. Torganud oksad maasse. Õhukesest puust auklikud seinad. Teinud liivast väikesed voodid. Ja siis oli ta teod magama pannud. Isegi siis, kui polnud veel üldsegi õhtu. Ta oli katnud need väikeseks lõigatud puhastuslappidega. Järgmisel päeval olid teod alati kadunud. Jalutamas. Ja tema kogus need siis jälle kokku. Tõi koju. Mõnikord oli nende hulgas tigu, kes nägi täiesti võõras välja. Teotädi tuli külla. Et ta pidi ka just neile loomadele maja ehitama, kes oma kodu endaga kaasas kandsid.
  • Judith Shalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 79

• Öö oli niiske. Terve rõdu oli tigusid täis roomanud. Jumal oli nad siia välja ajanud - sest kas pole pühadus just midagi sellist, mis ajab välja, mitte ei kutsu sisse?

Igal teol on oma isiklik pühakoda seljas.

• Aare Pilv, "Ramadaan". Tuum 2010, lk 190

Kirjandus

• Aira Kaal, "Üks tigu ilma majata". Tallinn: Eesti Raamat, 1968
• Kirsti Oidekivi, "Tigudele". Tallinn: Huma, 1998
• Vahur Afanasjev, "Tünsamäe tigu". Tartu NAK, 2015
• Piret Kiristaja, Annelie Ehlvest, Liina Remm, "Eesti kojaga maismaatigude määraja". MTÜ Loodusajakiri, 2014, sari "Looduse raamatukogu"