Õpik

Proosa

• Õpetamisviis võib ka väga hea õpiku muuta vastikuks, ja vastupidi: ka viletsa õpikuga võib saavutada häid tulemusi, kui õpetaja on hea.
• Lihtsusele püüdlevate õpikute ees on aga paradoks, et on kaks erinevat lihtsust, millest õpikute tegijad enesele sageli aru ei anna: üks on see lihtsus, milleni on pika mõtlemise ja kogemuste varal jõutud, ja teine see lihtsus, mis on õppija n-ö algseis. Kui keerulist staadiumi ei ole läbi teinud, võivad lihtsad reeglid tunduda mõttetud ja formaalsed.
  • Marju Lepajõe, "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist" ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017

• Mina olin noor ja uljas ja peaaegu lootsin sellise väljaandega ["Heebrea keele õpik algajatele" (1985)] näiteks meie instituudi tollast direktorit Endel Sõkla natukene ärritada. Sõgel kahjuks ei pannud väljaannet üldse tähele. Ja praegu vaadates ei kannata see õpik metoodiliselt muidugi üldse mingit kriitikat, autoriõiguste jälgimise poolest samuti mitte, sest eks ma vähemalt oma osa kirjutasin lihtsalt saksakeelsete grammatikate pealt kokku.
  • Kristiina Ross, intervjuu: Marju Lepajõe, Kristiina Ross 60: "XX ja XXI sajandit ma ei tunne", sünnipäevaintervjuu, Keel ja Kirjandus 6/2015

• Mereveelt peegelduvad lõkked, millesse kukuvad särinal lapsevanemate pisarad, mis on esile kutsutud õpikute ja töövihikute kaanetamisest tingitud tülpimusest. See kõik tähistab suve nukrat lõppu ja sügise vääramatut saabumist.
  • Kaupo Meiel, "Võimatu missioon - elada üle me tusameele sügis" ERR, 28.08.2020

• Mulle meeldib väga, kui meil on positiivset rahulolematust. Me ei tohigi enne rahule jääda, kui oleme jõudnud Põhjamaadega sarnase elatustasemeni. Selleks peab kasvama ettevõtete tootlikkus ja tugevnema eksport.

Ma olen aru pidanud tõeliselt tarkade inimestega, kes oskavad majandust hästi mõtestada. Kõige loogilisem mõte, mida olen seejuures kuulnud, on see, et me oleme 24 aastat teinud põhimõttelisi valikuid nii-öelda õpiku järgi. Tänu sellele oleme saatusekaaslastest selgelt kiiremini arenenud. Nii oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus meil pole enam odavast tööjõust tulenevat konkurentsieelist ning me peame edasi mõtlema, kuidas teha asju nutikamalt, rakendades teaduse ja innovatsiooni tulemusi oma majanduse vankri ette. Ehk siis lühidalt kokku võttes: õpik, mille järgi me nüüd tegutsema peame, on väga palju keerulisem. Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku.

• Taavi Rõivas, intervjuu: Rannar Raba, Peaminister: Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku, Sakala, 15. detsember 2015

• Ma nii väga tahaksin, et meil ei oleks olemas ainult võru ja setu keele aabitsad, õpikud ja mulgi töövihik, vaid oleks ka teiste Eestimaa murdekeelte õpikud, töövihikud, sõnaraamatud ja kõik muu.
  • Kersti Kaljulaid Abja-Paluojal soome-ugri kultuuripealinna avaüritusel 13. veebruaril 2021; "Kersti Kaljulaid: peaksime murdekeeltele rohkem tähelepanu pöörama" ERR, 13.02.2021

• Eesti keele kirjeldamiseks tuleks üldse kasutusele võtta rohkem botaanilist terminoloogiat. See aitaks meie vana keelepõhja paremini siduda floristilise ja animistliku mõtteviisiga. Keel peaks õitsema juba grammatikaõpikus. Grammatika ja geneetika on sarnased ühe tunnuse poolest: need on maailma kõige huvitavamad nähtused, mis on vangistatud maailma kõige igavamatesse õpikutesse.
  • Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014

• Näiteks kuulutas Bergmanni Abiraha 1907. aastal välja võistluse kolme käsikirja saamiseks, määratledes vastavalt ühiskondlikule vajadusele nende sisu ja eesmärgidki. Sada rubla pidi saama see, kes kirjutab parima "rahvaliku viisika-õpetuse (füüsika)". Selle seletamisviis pidi olema näitlik, joonistustega ning õpetusi eeldati eelkõige vallas, mida vajas tööstus. Sada rubla lubati sellele, kes koostaks parima raamatu "loomatoidu küsimustes" sihiga, kuidas väikepõllupidamises loomatoidu saaki kasvatada. Ning kolmandana oodati algkoolide õpperaamatut "kodumaa tundmise" kohta. Raamatus taheti näha kolme osa: kodumaa pind ja rahva elu, ajalugu ning haridus- ja kirjanduselu. Lisaks eeldati kaartide esitamist. Käsikirjade sisu hindasid ja arvustasid eraldi komisjonid. Abiraha valitsusele ei saa ka ette heita, nagu nad ei oleks mõelnud müügi- ja turundustegevustele: raamat taheti müüki lasta vahetult enne jõule, et ostjaid oleks võimalikult palju. (lk 153-154)
  • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158

• Kirjastustegevuse ümberkorraldamine algas Eesti NSV Riikliku Kirjastuskeskuse likvideerimisest. Saksa võimud rahuldasid taotlused kahe kirjastuse asutamiseks, mille peamiseks ülesandeks sai õpikute üllitamine. Nii alustas Tallinnas tegevust Eesti Kirjastus, mille filiaalina toimis Tartu Eesti Kirjastus, õpikud moodustasid koguni neljandiku Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatutest. Õppetöös lubati kasutada ka Eesti Vabariigis enne 1940. aastat ilmunud õpikuid, välja arvatud emakeele ja ajaloo õpikud (mõne erandiga). Ajalooõpikute peatoimetaja Elmar Kuusiku sõnul pidid need viima eesti noori saksa rahvale lähemale, lisades, et sakslaste kõrval peab Eesti ajalookäsitlus sisaldama ka teiste rahvaste ajaloo elemente ning rassiküsimuse käsitlus peaks olema tagasihoidlikum kui Saksa koolis, et mitte tekitada masendust ja alaväärsust. (lk 90-91)
  • Aile Möldre, "Eesti raamatu 100 aastat", 2018