Krista Aru
Eesti ajakirjandusloolane, kirjandusteadlane, poliitik, museoloog, kultuuri- ja meediajuht
Krista Aru (neiupõlvenimega Muldma; sündinud 1. augustil 1958 Pagari külas Ida-Virumaal) on eesti ajakirjandusloolane, kirjandusteadlane, museoloog, poliitik, kultuuri- ja meediajuht. Tema abikaasa on meditsiinidoktor Jaak Aru, neil on kaks poega – ajuteadlane Jaan Aru ja matemaatik Juhan Aru.
Intervjuud
muuda- [Jaan Tõnissoni ja Jaan Krossi võrdlusest:] Ühelt poolt on see väärtuseline baas, mis oli väga sarnane. Teiselt poolt, kui vaadata elukäiku, siis näeme ka palju sarnasusi – mõlemad õppisid õigusteadust, mõlemad olid Eesti ise- ja eneseteadvuse toetajad ja seda meelt, et ei saa langeda ei vene ega saksa mõju alla, vaid tuleb ikka ise enda asja ajada ja ise oma asja nimel tööd teha.
- Minu jaoks on siiski kõige tähtsam, et nad mõlemad on olnud Eesti jaoks Eesti mehed suure algustähega, kelle usk oma rahvasse ja riiki on olnud vääramatu ning kindel.
- Krista Aru, intervjuu Jaan Krossi kirjandusauhinna laureaadina Jaan Tõnissonist koostatud monograafia eest: Joakim Klementi, "Krista Aru: Krossi ja Tõnissoni olulisim ühisosa oli vääramatu usk oma rahvasse ja riiki", ERR, 17.02.2021
Artiklid
muuda- Eesti teaduse tase pole kunagi varem olnud nii kõrge kui praegu ning teadusaavutused sedavõrd mitmekesised ja tulemuslikud. Samas on ka Eesti ühiskonna kultuuriteadlikkus nüüdisaegne ja hea, et huvituda teadusmaailmas toimuvast, et sellele kaasa elada ja sellest osa saada. Kõik on nagu hästi ja samas pole ka: vastastikune huvi ja mõistmine võiks olla täielik, kuid vähemalt avalikkuses kostvate hinnangute põhjal see nii siiski ei ole.
- Kas pole vähemalt üks põhjustest hoopis selles, et liialt vähe ja tagasihoidlikult on teaduselu tutvustamiseks kasutatud teadustegevusega vahetult küll mitte seotud, aga oma vaimsuselt lähedasi asutusi, näiteks muuseume, raamatukogusid ja eelkõige mitmeid akadeemilisi seltse? Seda pealegi olukorras, kus pidev projektipõhine teadusrahastus ja selle nimel võitlemine on viinud teadustegevuse üha süveneva spetsialiseerumiseni, mistõttu teadlasel endal jääb aina vähem aega oma töö tutvustamiseks ja populariseerimiseks. Samas nõuaks aga teadustöö just selle küsimuste spetsialiseerituse tõttu avalikkuseni jõudmiseks rohkem selgitajaid ja ümberjutustajaid, tutvustajaid ja propageerijaid kui kunagi varem. (lk 148)
- Eesti seltsid ning ajakirjad-ajalehed hakkasid rääkima teadusest juba siis, kui teadlast elukutse mõistes eestlaste hulgas veel polnudki. Kuid kirjutades ja rääkides teadussaavutustest mujal maailmas, kujundati ühiskonna üldist vaimsust, millesse teadustöö, kui kord selleni jõuti, hakkas kuuluma loomuliku ja loogilise osana. Tähelepanuväärne on, kui vara, kui teadlikult ning kui suure usu ja tahtmisega seda ettevalmistustööd tehti. Neid samme ei tohiks unustada, neid tuleb teada ja mõista, et teadustegevus saaks kaasaegses ühiskonnas tõusta kohale, mida ta tegelikult väärib. (lk 149)
- Selle väikese ühiskonna tugevus on olnud ja on tänaseni rahva üleüldises harituses, tugevas pinnases, mis võib ühtviisi edukalt olla aluseks ja toeks üksikute eredate tähtede kerkimisele ja püsimisele, aga ka ootamatutele sotsiaal-kultuurilistele pööretele. (lk 149)
- 19. sajandi teisel poolel näeme samasugust soovi - viia lugejad kurssi maailmas toimuvaga, tutvustada neile saavutusi majanduses, tehnika- ja loodusmaailmas, anda teada teiste maade ja rahvaste elust, kommetest ja tõekspidamistest - kogu eestikeelses ajakirjanduses. Lisaks populaarteaduslikele ajakirjadele (mida ilmus mitu ja mis kõik sellelaadseid kirjutisi vähem vöi rohkem avaldasid) võtsid ajalehedki teema omaks, tunnistades selle vajalikuks ja oluliseks koolihariduse täienduseks. Seejuures ei saa väita, nagu oleksid kõik ajalehed ja ajakirjad teadusmaailma avamisel populaarteaduslikus võtmes olnud omavahel väga sarnased. Pigem olid väljaanded erinevad nii teemad kui ka nende käsitlused, sest ajakirjad ja ajalehed olid sel ajal siiski nn ühemeheväljaanded, igaüks oma sisult suuresti väljaandja-toimetaja huvide peegeldaja. (lk 149-150)
- Nii andis juba 19. sajandi perioodika lugejaile õige mitmekesise ja kirevate rõhuasetustega pildi kõigest, mis toimus neile kättesaamatus maailmas. Sellest, et kaugeltki kõik polnud lugejaile mõistetav ei lasknud ajakirjandus end heidutada, sest ajakirjandus pidigi oma lugejast ees käima. Sellise hoiakuga kujundati ühiskonda ja saavutati, et eestlasele polnud võõras ei sõna "teadus", selle üksikud harud ega teaduse suurimad saavutused. Aastakümnete tagant vaadates on üsna ükskõik, kas kirjutamine teadustulemustest ja nende võimest muuta maailma oli Venemaa tsensuuri kitsastest väravatest sündinud paratamatus või väljaandja-toimetaja enda südamesoov rahvast valgustada. Tulemus oli ju üks: haridus- ja kultuuriteadlikkuse kasv, aluse loomine edasiseks arenguks, ühtsete mõistete ja ideede kujundamine. Seda pole vähe, kui meeles pidada, et Eesti oli sel ajal ei midagi muud kui Baltimaa kubermang suure Vene tsaaririigi koosseisus ning kätte tuli võidelda isegi õigus eestikeelseks õpetuseks koolides. (lk 150)
- Eestikeelse ajakirjanduse kõrval tegid suurt ja tänuväärset eeltööd eestikeelsele teaduselule eesti seltsid. Peaaegu kõikides seltsides, olid need siis nime järgi põllumeeste, karskus- või jalgrattasõitjate ning laulu- ja mänguseltsid, peeti populaarteaduslikke ettekandeid. Loomulikult olid need ettekanded ülekaalukalt üldharivad ega tunginud teadussaavutuste peensustesse, kuid need kujundasid inimeste mõttemaailma ning harjutasid teadmisega, et miski pole lõplik ja jäädav, vaid kõik võib muutuda. (lk 153)
- Eesti kirjanduse seltsi iseloomustasid päris teod, mitte õhku suundunud suured plaanid. Seltsi algusaegadel ei hinnatud üle oma jõudusid, ei seatud liiga kaugeid ja kõrgeid eesmärke. Alustati ja lähtuti teadlikult asjaarmastuslikust tasemest ja püüti haarata kõiki kultuurialasid. Selts kujunes üldsuses peitunud jõudude kohaselt, kuid kujundas ise kultuuriliselt seda üldsust. Selts lõi selle aluspinna, millelt sai edasi liikuda. (lk 155)
- Eesti Vabariik oli 1919. aastal alles verinoor nähtus, vaevles sõjakeerises ja majanduslikes raskustes. Kõike oli vaja kiiresti ja korraga üles ehitada ning luua, kuigi võimalused ja tingimused olid ahtakesed. Tehti tööd ja nähti vaeva, sest omariikluse loomine maailmasõjast ja revolutsioonidest räsitud maal oli suur eesmärk. See, mis tollele ajajärgule andis väsimatu töötahte, lähtus eelnenud aastate kogemustest: kild killu haaval oli ju eesti seltskond loonud avalikkust, ladunud iseolemise aluspõhja. Senistest kultuuri- ja hariduselu eestvedajatest poliitikuiks tõusnud juhtidel, kes olid eelnenud aastatel väsimatult teinud kõikvõimalikku korraldus- ja organiseerimistööd, oli iseenda kogemusest usk, et rahvas suudab, oskab ja jaksab, kui seda tahab. Maailmasündmuste keerises kerkinud võimalus omariikluseks toetus alusele, mille loomises olid osalised olnud needsamad inimesed, kes asusid nüüd üles ehitama riiki. Kõik oli teada ja tuttav. Seetõttu algas ülesehitustöö peaaegu igas vallas kohe tegelike ja eluliste küsimuste lahendamisest. Kultuuris ja hariduses tähendas see eelkõige peremeheta ja hooletusse jäetud kultuuriväärtusega /155-156/ esemete, kunstiteoste ja raamatute kogumist, registreerimist ja nende kaitsmist. 1919. aasta algusest sai see suur töö maakonna koolivalitsuste ülesandeks. Koolivalitsused oskasid kultuuripärandi kogumisele ja registreerimisele lisaks eraisikutest vabatahtlikele kaasata nii koole kui ka koolilapsi. 1919. aasta aprillis loodi kogu töö paremaks ja süstemaatilisemaks korraldamiseks ning ühtlustamiseks haridusministeeriumi kunstiosakonna juurde kaks kunstikaitse toimkonda, Põhja-Eesti oma keskusega Tallinnas ja Lõuna-Eesti toimkond keskusega Tartus. Kultuuriväärtuste sihikindel ja korraldatud päästmine oli ühtlasi Eesti kultuurielu sihtide seadmine: kõik uus pidi kerkima kord olnule, seda arendama, kasvatama, laiendama, uuesti ja teisiti tõlgendama, aga mitte sellest mööda minema ega seda eitama. (lk 155-156)
- Eestikeelse kõrghariduse ja teaduselu algatamisele olukorras, kus puudus oli kõigest, nii inimestest kui ja rahast, julgustas eestvedajaid selles vallas seni tehtu tunnistamine ja tunnustamine ehk nende endi senine kogemus, mis andis teada, kuhu oldi jõutud ja milleks oldi suutelised. Samuti nende veendunus, et teadus- ja kultuurielu pole midagi, mis seisaks lahus muust ühiskonnast, vaid on selle loomulik ja lahutamatu osa, mis suuresti sõltub kogu ühiskonna arengutasemest. Neile oli enesestmõistetav, et teadus- ja kultuurielu edendamine vajab laiema avalikkuse tuge ja mõistmist ning nad uskusid, et need eeldused on täidetud. Toe ja mõistmise eest olid hoolitsenud, seda loonud, süvendanud ja levitanud eestikeelne ajakirjandus ning eesti seltsid. (lk 157)
- Selleks, et teadustegevus oleks loomulik osa kultuurist, ei piisa vaid teadustöö kõrgest tasemest ega ka mitte ühiskonna üldisest haritusest. Vaja on teadustööd ümbritsevat ja toetavat nn sõprus- ja toetajaskonda, kes teaduse avastusi ja liikumisi edasi kannab. Ehk veelgi üldisemalt: vaja on ühiskonna üldist vaimsust, mis väärtustab teadmisi ja teaduslikku mõtet. (lk 157)
- Vaimsuse kujundamine ei sünni ainult tippteadlaste ja -asutuste püüdest. Selleks ei piisa kaasajal enam ka üksikute meediaväljaannete teadusuudistest. See saab sündida mitmete asutuste ja inimeste koostöös - koostöös, millesse on haaratud õppeasutused, muuseumid, raamatukogud, akadeemilised seltsid. Nemad on see avalikkust ja teadlasi ühendav võimalus, mis annab edasi teadussaavutuste sisu, tekitab ühiskonnas laiema poleemika ja mõistmise. Eestis on need asutused ja seltsid olemas, aga nende kontakt teadusmaailmas toimuvaga on liiga nõrk, et olla toimuva usaldusväärne partner ja sõnumi edasikandja. Raamatukogud ja muuseumid pole teadusasutused ning seetõttu on nende endi lähenemine küsimusele pigem ettevaatlik. Ja seltsid, nagu õpetatud Eesti selts, Eesti looduseuurijate selts, akadeemiline põllumajanduse selts, emakeele selts või teised, tegutsevad praegu enamasti vaid erialainimeste kokkusaamiskohana, eelkõige isiklikul initsiatiivil ja toetusel. Nende hääl laiema avalikkuseni ei kosta, meedia nende tegutsemist ei märka, dialoogi ja tõlgendamisvõimalusi nende tegevuse ümber tekib harva. Küsimus ei olegi niivõrd ühe või teise seltsi või asutuse konkreetses tegevuses, kuivõrd selle tegevuse mittemärkamises teadussaavutuste vahendajana, nende suutlikkuse tunnistamises ja kasutamises. Kas võib siis väita, et teaduse ja teadlase olulisuse ja tegeliku tähtsuse mõistmiseks pole vaja midagi juurde tekitada, tuleb vaid juba olemasolevaid võimalusi rohkem usaldada ja neid partnerina tunnistada? Kas ei peitu just koostöö tugevdamises üks ühiskonna ning kultuuri edasise eduka arengu põhimõttelisemaid küsimusi? Ja kas just õige vastus sellele küsimusele ei ole ühtlasi võimalus teadustegevuse mitmekülgsuse ja -kesisuse jätkumiseks? 19. sajandi Eestis jaksasid ühiskonna vaimsust kujundada üksikud mehed ja ettevõtmised. Nüüdsel ajal on selleks vaja ühist tööd ja omavahelist usaldust. (lk 157)
- Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158
- Raamatukogu pole kunagi ainult kokku kogutud ja ritta pandud raamatute kogum, vaid on alati oma aja ühiskonna vaimsuse peegeldaja: tulles raamatukokku, toob igaüks siia mitte ainult iseenda hinnangud, ootused ja tahtmised, vaid ka killukese ümbritsevast.
- Krista Aru, "Krista Aru: ainuke asi, mida peab kindlasti teadma…", ERR, 16.06.2022