Raamatukogu

väljaannete korrastatud kogu

Raamatukogu on koht, kus hoitakse suurt hulka raamatuid. Sageli saab neid seal lugeda, vahel isegi laenutada.

Kose raamatukogu
Püha Floriani kloostri raamatukogu Austrias
Giuseppe Arcimboldo. Raamatukoguhoidja (~1570)

Raamatukogude üle valvavad raamatukoguhoidjad.

ProosaRedigeeri

  • Hämar, tolmune ruum, kõrgetelt raamaturiiulitelt tardunult allavaatavad rinnakujud, tugitoolid, gloobused ja — mis kõige toredam — raamaturiiulite rägastik, milles ta võis oma tahtel rännata — kõik see muutis Jole raamatukogu õnnistatud paigaks. Kohe, kui tädi March uinus või ajas juttu külalisega, ruttas Jo raamatukokku, tõmbas end suurele toolile kerra ja neelas luuletusi, romaane, ajalugu, reisikirjeldusi ja pilte nagu ehtne raamatukoi. (lk 36)
  • Nii jõudsid nad lõpuks raamatukoguni. Jo plaksutas käsi ja hüppas, nagu ta alati tegi, kui talle midagi eriti meeldis. Raamatud, pildid, tujud ja huvitavad väikesed kapid täis haruldusi ja münte, mugavad uinumameelitavad tugitoolid, kummalised lauad ja pronksasjad, ja kõigest ilusam — suur, lahtine, vanamoeliste kividega raamitud kamin.
"Milline rikkus!" ohkas Jo, vajudes samettooli sügavusse. "Theodore Laurence, olete õnnelikem poiss maailmas," lisas ta veendunult.
"Ega raamatutest üksi elada saa," vastas Laurie, noogutades peaga. (lk 49)
  • "Need seal on vist need varemed, millest meile juba kihelkonnakoolis kõneldi?"
"Just needsamad. Lähme lähemale ja vaatame neid. Teises otsas on ülikooli raamatukogu või biblioteek."
"Ahah, ja seal ongi see seitsmes Moosese raamat. Seda tahtsin ma juba ammugi näha. Minu vanatoi rääkis sellest juba siis, kui ma alles pisike olin."
"Ära usu, Toots. See on rahva jutt, seal põle ühtegi seitsmendat Moosese raamatut."
"On, on," vaidleb valitseja. „Ma tean, et on. Ta on kettidega põranda küljes kinni, et..."
"Et?"
"Noh, et ära ei varastataks, või... et ta sealt ka ise minekut ei teeks."
"Toots, Toots!" naerab Lesta. "Kas sa ikka veel niisuguseid asju usud? Varastada võib raamatut — see on õigus, aga et raamat ise ära läheks... Ma ei tea... see võib ainult muinasjutus ette tulla.“
"Nojaa," annab koolivend järele, "see võib ju olla, nii kudas ta on, aga о l e m a s ta on — see on fakt."
  • Kõik: tuleviku ajalugu viimsete pisiasjadeni, peainglite autobiograafiad, Raamatukogu tõeline kataloog, tuhanded ja tuhanded valekataloogid, tõestused, et need kataloogid on valed, samuti ka tõestus, et tõeline kataloog on vale, Basileidese gnostiline evangeelium, selle evangeeliumi kommentaar, selle evangeeliumi kommentaari kommentaar, tõestisündinud lugu sinu surmast, kõikide raamatute tõlked kõikidesse keeltesse, interpolatsioonid igast raamatust igasse raamatusse.
    • J. L. Borges, "Paabeli raamatukogu". Rmt: "Hargnevate teede aed", tõlkinud Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu 1972, nr 5/6, lk 62


  • Tõsi on see, et isegi tavaliste raamatute suured kogumid väänavad ruumi, nagu võib kõhklemata kinnitada igaüks, kes on käinud mõnes tõeliselt vanas antikvariaadis, sellises, mis näeb välja, nagu oleks selle kavandanud M. Escher mõnel halval päeval, ja millel on rohkem treppe kui korruseid ja säärased riiuliread, mis lõppevad väikeste ustega, mis on ühele normaalmõõdus inimolendile kasutamiseks ilmselgelt liiga väikesed. Raamatukogudes valitsevaid seoseid väljendav võrrand oleks: teadmine=jõud=energia=aine=mass; korralik raamatupood on lihtsalt üks peenemat sorti must auk, mis oskab lugeda.
    • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", Varrak, 2002, lk 6. Tõlkinud Allan Eichenbaum


  • "Vaata, Une-Mati, mis see seal on?" osutas ta puude vahel mustavale suurele ehitisele, mis sarnanes lossi või koguni kindlusega.
"Need on Toome varemed," ütles Une-Mati. "Seal asubki ülikooli raamatukogu."
Nad olid üsna varemete külje alla jõudnud, ning nüüd märkas Mati, et hoonel puudus katus — kõrgete tühjade aknaavade taga sädelesid taevatähed! Alles olid ainult müürid — tugevad punastest tellistest laotud seinad.
"Kuussada aastat tagasi seisis siin loss, ja see oli lossikirik," jutustas Une-Mati. "Kuid need põlesid maha juba mitusada aastat tagasi."
"Aga siin pidi ju ülikooli raamatukogu olema?" püüdis Mati vastu vaielda.
Poisi meel läks üpris kurvaks. Mis puutusid temasse lossid, mis juba mitusada aastat tagasi maha olid põlenud, mis puutusid temasse mingisugused sünged, tühjad varemed! Tema tahtis oma isa ja ema näha, kes õppisid lastearstideks ning istusid sel hilisel tunnil veel raamatukogus.
Aga raamatukogu polnud mitte kusagil!
"On küll!" kostis Une-Mati rõõmus hääl. Huvitav, kas ta oskas peale kõige muu ka veel mõtteid lugeda?
"Vaata, varemete teisel osal on katus peal. Seal asubki Eesti kõige suurem raamatukogu — Tartu Ülikooli raamatukogu!" (lk 30)
  • "Kallis laps!" ütles vana heasüdamlik valvuritädi. "Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!" (lk 30–31)
  • Nüüd pani Une-Mati oma mütsi tagurpidi pähe, nii et ta jälle nähtavaks muutus, ning nad hakkasid Matiga raamatukogu uudistama. Siin oli veel vaiksem ja veel salapärasem kui Toomemäe pargis. Aina riiulid — maast laeni, otsast otsani raamatuid täis. Raamaturiiulid jagasid kõrged ruumid kitsasteks koridorideks.
Raamatuid oli siin tohutult, lihtsalt uskumatult palju!
"Musttuhat!" ütles Une-Mati.
"Valgetuhat!" ütles Päris-Mati.
"See on justkui raamatute tänav!" arvas Une-Mati.
"See on raamatute linn!" imetles Mati.
"Valvuritädil oli õigus," ütles Une-Mati. "See on raamatute riik!" (lk 31)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979

LuuleRedigeeri

Raamatukogu. Kohutav mets.
Kasvab kiiresti, mädaneb aeglaselt,
peidab ei tea mida, kuhu silm ei ulatu.

  • Maarja Kangro, "Raamatukogu. Kohutav mets" luulekogust "Tule mu koopasse, mateeria" (2007)


Aimekirjandus ja publitsistikaRedigeeri

  • Viivis moodustab raamatukogu tuludest kaduvväikese osa ning samas mõjutab ebaproportsionaalselt just madalama sissetulekuga inimesi nagu tudengid või pensionärid. Küsimus on ka maailmavaateline – kas raamatukogu peaks olema asutus, kelle esmane reaktsioon ekslikule käitumisele on sanktsioneerimine.
  • Praktika näitab, et tagastamisega hilinemine on suhteliselt haruldane – eriti kui räägime mitmekuusest või lausa mitmeaastasest hilinemisest. Näiteks eelmisest aastast on õigeks ajaks tagastamata 52 raamatut. Võrdluseks – ainuüksi mai keskpaiga seisuga oli rahvusraamatukogust välja laenutatud enam kui 9000 teavikut. Seetõttu me ei usu, et inimesed tagastavad raamatuid vaid trahvi ähvardusel – see on eelkõige ikkagi sotsiaalne norm ehk õige asi, mida teha.
  • On väga oluline, et juba väikestel lastel tekiks raamatukogus käimise harjumus, sest raamatukogud on tõelised varasalved terveks eluks.
  • Internet on Orwelli raamatukogu – pidevalt täienev, kuid usaldusväärse mäluta. Vähemasti kuni Minevikumasina[1] tekkeni. Minevikumasina ja Internetiarhiivi abil näeme interneti minevikku. Sul on võime näha asju, mida mäletad. Veelgi olulisem: võib-olla on sul ka võimalus leida midagi, mida sa ei mäleta ning mille võiksid teiste meelest unustada. (lk 110)
  • Digitaalrevolutsiooni ilmselt üks kõige olulisem omadus on, et esimest korda pärast Aleksandria raamatukogu on võimalik kujutleda kogu avalikult loodud ning jagatud kultuuri terviklikku arhiivi. Tehnoloogia lubab meil kujutleda kõigi trükitud raamatute arhiivi ning üha paremini suudame ette kujutada ka kõigi liikuvate piltide ja helide arhiivi. /---/ Insenerid on seega sellise arhiivi loomise hinnaprobleemi kõrvaldanud. Kuid juriidilised kulud säilivad. Sest nii väga, kui me neid ka "arhiivideks" kutsuda ei soovi, nii südantsoojendav kui "raamatukogu" mõte meile ka ei tundu, on sellesse digitaalruumi talletatud "sisu" ühtlasi ka kellegi "omand". (lk 114–115)
  • Nüüd, kus tehnoloogia lubab Aleksandria raamatukogu taastada, takistab seda seadus. Ning see ei sega meid autoriõiguste ühegi vajaliku eesmärgi huvides, sest autoriõiguste eesmärk on toetada kultuuri levikut äriturul. Me räägime kultuurist pärast seda, kui ta on oma ärielu lõpetanud. Selles kontekstis ei ole autoriõigustel mitte mingisugust teadmiste levitamist toetavat otstarvet. Selles kontekstis ei ole autoriõigus vaba väljenduse mootor. Autoriõigusest on kujunenud pidur. (lk 213)
    • Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017.



AllikataRedigeeri

Viited ja märkusedRedigeeri

  1. Wayback Machine.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel