Vikitsitaadid

Raamatukogu

väljaannete korrastatud kogu

Raamatukogu on koht, kus hoitakse suurt hulka raamatuid. Sageli saab neid seal lugeda, vahel isegi laenutada. Raamatukogude üle valvavad raamatukoguhoidjad.

Kose raamatukogu
Maria Spilsbury, "Parlamendiliige Henry Grattan raamatukogus" (u 1817)
Charlotte Bosanquet, "Raamatukogu" (1840ndad)
Anna Alma-Tadema, "Sir Lawrence Alma-Tadema raamatukogu Londonis, Townsend House'is" (1884)
Édouard John Menta (1858–1915), "Raamatukoguinterjöör lugeva teenijapiigaga", s.d.
Harriet Backer, "Thorvald Boecki raamatukogu" (1902)
Johann Hamza (1850-1927), "Raamatukogu", s.d.
Sadie Wendell Mitchell, "Dig" (1909)

Proosa

muuda
  • Hämar, tolmune ruum, kõrgetelt raamaturiiulitelt tardunult allavaatavad rinnakujud, tugitoolid, gloobused ja — mis kõige toredam — raamaturiiulite rägastik, milles ta võis oma tahtel rännata — kõik see muutis Jole raamatukogu õnnistatud paigaks. Kohe, kui tädi March uinus või ajas juttu külalisega, ruttas Jo raamatukokku, tõmbas end suurele toolile kerra ja neelas luuletusi, romaane, ajalugu, reisikirjeldusi ja pilte nagu ehtne raamatukoi. (lk 36)
  • Nii jõudsid nad lõpuks raamatukoguni. Jo plaksutas käsi ja hüppas, nagu ta alati tegi, kui talle midagi eriti meeldis. Raamatud, pildid, kujud ja huvitavad väikesed kapid täis haruldusi ja münte, mugavad uinumameelitavad tugitoolid, kummalised lauad ja pronksasjad, ja kõigest ilusam — suur, lahtine, vanamoeliste kividega raamitud kamin.
"Milline rikkus!" ohkas Jo, vajudes samettooli sügavusse. "Theodore Laurence, olete õnnelikem poiss maailmas," lisas ta veendunult.
"Ega raamatutest üksi elada saa," vastas Laurie, noogutades peaga.


  • "Need seal on vist need varemed, millest meile juba kihelkonnakoolis kõneldi?"
"Just needsamad. Lähme lähemale ja vaatame neid. Teises otsas on ülikooli raamatukogu või biblioteek."
"Ahah, ja seal ongi see seitsmes Moosese raamat. Seda tahtsin ma juba ammugi näha. Minu vanatoi rääkis sellest juba siis, kui ma alles pisike olin."
"Ära usu, Toots. See on rahva jutt, seal põle ühtegi seitsmendat Moosese raamatut."
"On, on," vaidleb valitseja. "Ma tean, et on. Ta on kettidega põranda küljes kinni, et..."
"Et?"
"Noh, et ära ei varastataks, või... et ta sealt ka ise minekut ei teeks."
"Toots, Toots!" naerab Lesta. "Kas sa ikka veel niisuguseid asju usud? Varastada võib raamatut — see on õigus, aga et raamat ise ära läheks... Ma ei tea... see võib ainult muinasjutus ette tulla.“
"Nojaa," annab koolivend järele, "see võib ju olla, nii kudas ta on, aga оlemas ta on — see on fakt."


  • Bellona klubi raamatukogus polnud kunagi kedagi. See oli suur, vaikne ja meeldiv ruum, raamaturiiulid moodustasid nišid, milles seisid kirjutuslaud ja kolm-neli tooli. Aeg-ajalt astus keegi sisse, et kontrollida midagi The Timesi atlasest või mingist strateegia ja taktika alasest tööst või otsida välja mõni vana teenistusnimekiri, kuid suurema osa ajast oli raamatukogu tühi.
Kõige tagumises nišis, ümbritsetuna raamatute ja vaikuse müürist, võis usalduslik jutuajamine niisama suureks saladuseks jääda nagu pihitoolis.


  • "Kas teil Henry Jamesi "Saadikud" on?" küsis Tom esimese klassi raamatu­kogu valveohvitserilt. Riiulil seda polnud.
"Kahjuks ei ole, härra," vastas ohvitser.
Tom oli pettunud. Selle raamatu kohta oligi härra Greenleaf küsinud. Tom tundis, et peaks seda lugema. Ta läks teise klassi raamatukokku. Ta leidiski otsitava, aga kui ta tahtis seda laenutada ja ütles kajutinumbri, teatas ametnik vabandavalt, et esimese klassi reisijad ei tohi teise klassi raamatukogust raamatuid võtta. Seda oligi Tom kartnud. Ta pani köite alandlikult tagasi, ehkki oleks olnud kerge, nii kerge riiulist mööda minnes raamat hõlma alla pista.


  • Universum, (mida mõned nimetavad Raamatukoguks) koosneb määramatust ja võib-olla ka lõpmatust arvust kuusnurkseist kambreist, mille keskel on suured madala rinnatisega ümbritsetud ventilatsiooniavad. Igast niisugusest kuusnurgast paistab lõpmata palju ülemisi ja alumisi korruseid. (lk 59)
  • Kõik: tuleviku ajalugu viimsete pisiasjadeni, peainglite autobiograafiad, Raamatukogu tõeline kataloog, tuhanded ja tuhanded valekataloogid, tõestused, et need kataloogid on valed, samuti ka tõestus, et tõeline kataloog on vale, Basileidese gnostiline evangeelium, selle evangeeliumi kommentaar, selle evangeeliumi kommentaari kommentaar, tõestisündinud lugu sinu surmast, kõikide raamatute tõlked kõikidesse keeltesse, interpolatsioonid igast raamatust igasse raamatusse. (lk 62)
    • J. L. Borges, "Paabeli raamatukogu". Rmt: "Hargnevate teede aed", tõlkinud Ott Ojamaa, LR nr 5/6 1972


  • Tahtsin proovida üksi olla. Läksin linna raamatukogusse, vanasse raamatukogusse. Möödusin hotellist, kus me kohtume, minu armuke ja mina, kuid sel päeval ei pidanud me kohtuma, ning ma olin üksi. Proovisin, mida tähendab olla üksik naine, üksik inimene. Raamatukogu oli täis vanu mehi, riietatud musta ja valgesse, üle seitsmekümnesed. Must ja valge: lugemissaalitäis musta ja valgesse riietatud vanu mehi.
Istusin üksi laua taha. Mõned vanamehed vaatasid mind. Nagu unes hakkasin üht ajakirja lehitsema, mõeldes sealjuures: Nüüd lehitsen ma ajakirja, seda mult oodataksegi. (lk 34-35)


  • "Vaata, Une-Mati, mis see seal on?" osutas ta puude vahel mustavale suurele ehitisele, mis sarnanes lossi või koguni kindlusega.
"Need on Toome varemed," ütles Une-Mati. "Seal asubki ülikooli raamatukogu."
Nad olid üsna varemete külje alla jõudnud, ning nüüd märkas Mati, et hoonel puudus katus — kõrgete tühjade aknaavade taga sädelesid taevatähed! Alles olid ainult müürid — tugevad punastest tellistest laotud seinad.
"Kuussada aastat tagasi seisis siin loss, ja see oli lossikirik," jutustas Une-Mati. "Kuid need põlesid maha juba mitusada aastat tagasi."
"Aga siin pidi ju ülikooli raamatukogu olema?" püüdis Mati vastu vaielda.
Poisi meel läks üpris kurvaks. Mis puutusid temasse lossid, mis juba mitusada aastat tagasi maha olid põlenud, mis puutusid temasse mingisugused sünged, tühjad varemed! Tema tahtis oma isa ja ema näha, kes õppisid lastearstideks ning istusid sel hilisel tunnil veel raamatukogus.
Aga raamatukogu polnud mitte kusagil!
"On küll!" kostis Une-Mati rõõmus hääl. Huvitav, kas ta oskas peale kõige muu ka veel mõtteid lugeda?
"Vaata, varemete teisel osal on katus peal. Seal asubki Eesti kõige suurem raamatukogu — Tartu Ülikooli raamatukogu!" (lk 30)
  • "Kallis laps!" ütles vana heasüdamlik valvuritädi. "Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!" (lk 30–31)
  • Nüüd pani Une-Mati oma mütsi tagurpidi pähe, nii et ta jälle nähtavaks muutus, ning nad hakkasid Matiga raamatukogu uudistama. Siin oli veel vaiksem ja veel salapärasem kui Toomemäe pargis. Aina riiulid — maast laeni, otsast otsani raamatuid täis. Raamaturiiulid jagasid kõrged ruumid kitsasteks koridorideks.
Raamatuid oli siin tohutult, lihtsalt uskumatult palju!
"Musttuhat!" ütles Une-Mati.
"Valgetuhat!" ütles Päris-Mati.
"See on justkui raamatute tänav!" arvas Une-Mati.
"See on raamatute linn!" imetles Mati.
"Valvuritädil oli õigus," ütles Une-Mati. "See on raamatute riik!"
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 31


  • Grigori veetis veel hulga aega stende ja korralikult riiulitele pandud raamatuid uurides ja luges köidete selgadelt autorite nimesid. Aga aeg-ajal vaatas ta mujale, pidades silmas Dollyt, keda lugejad ikka veel ründasid. Ning ükskord kohtas tütarlapse temale suunatud pilku.
Tütarlaps mäletas, et ta on siin! Tänaseks piisas Grigorile sellest. Ta mäletas teda! See tegi talle heameelt, ja lisaks veel asjaolu, et ta oli nüüd äkki sattunud hoopis teise, varem täiesti tundmatusse maailma — kirjanduse pühamusse, raamatuvaramusse, mis ühendab kogu inimkonna minevikku tänapäevaga, meie kaasajaga. Ja nagu pühakojas tekib siingi tahtmine ainult vaikselt rääkida ja kummardada vestaalide ees — nende naiste ees, kes valitsevad raamatute saladusi, saladuste saladusi.


  • Raamatukogud on jõu, graatsia ja vaimukuse varamud, korra, meelerahu ja pidevuse meenutajad, vaimujõu järved, mis pole ei soojad ega külmad, eredad ega hämarad. Nende pakutav nauding on püsiv, orgasmitu, usaldusväärne, sügav ja kauakestev. Igas raamatukogus üle kogu maailma olen ma kodus, eneseteadvusetu, tüüne ja süüviv.


  • Pidamata oluliseks raamaturidade ilu — oma värviliste selgade sooja lõkendusega kaunistasid nad rangevõitu toakest niikuinii —, oli Tarvel riiulid täitnud otstarbekuse põhimõttel, ühe ja sama autori mitmekeelsed tõlked koondatud, sarjad hajutatud, paljud teosed varustatud põhjalike kribukirjaliste remarkidega, mille tarvis ta lõikas pikki kitsaid sedeleid rohelisest kangest jõupaberist. Riiulil polnud peaaegu ühtki läbilugemata teost. Tema senine elu — peaaegu üleni vaimuelu — oli säilitanud läbi kõigi aja-, ea- ja olumuutuste oma püsiva põhikoloriidi: südasuvelgi ei lahkunud väikesest toast vanade raamatukogude leige kollakashall lõhn.
    • Asta Põldmäe, "Inglite mäss", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 51



  • Raamatukogu oli kivist ja muljetavaldav, selle võlvlaes paistsid nikerdatud lehestiku tihnikud ning seal oli tohutu suur kamin, puhtaks pühitud ja tühi, kaminasimsile voolitud Bailey vapp, tüse torn ja ja väike puudetukk. Gooti stiilis aknad olid härmatisega kaetud muruplatsi poole, pliiklaasist aknaruutudes oli osalt tavaline klaas ning osalt tore Kelmscotti värviline klaas, mille kesksetes medaljonides olid kujutatud ehitustööd rohelisel künkal asuvas kantsis, mis oli kindlustatud ning lippudega ehitud ja kuhu sisenes ratsutavatest rüütlitest ja daamidest koosnev rongkäik. Piki akende ülemist osa kulges lopsaka roosipuu kujutis, millel olid ühtaegu nii valged kui ka punased õied ja veripunased viljad. Külgedel lokkasid viinapuuväädid, mille keerduvate köitraagude ja laiuvate sooneliste lehtede keskel rippusid tohutu suured lillakaspunased viinamarjakobarad. Raamatud klaasi taga olid nahast selgadega, korralikud, nähtavasti liikumatud ja puutumata.


  • Tõsi on see, et isegi tavaliste raamatute suured kogumid väänavad ruumi, nagu võib kõhklemata kinnitada igaüks, kes on käinud mõnes tõeliselt vanas antikvariaadis, sellises, mis näeb välja, nagu oleks selle kavandanud M. Escher mõnel halval päeval, ja millel on rohkem treppe kui korruseid ja säärased riiuliread, mis lõppevad väikeste ustega, mis on ühele normaalmõõdus inimolendile kasutamiseks ilmselgelt liiga väikesed. Raamatukogudes valitsevaid seoseid väljendav võrrand oleks: teadmine=jõud=energia=aine=mass; korralik raamatupood on lihtsalt üks peenemat sorti must auk, mis oskab lugeda.
  • Suure musta ahju kõrval oli riiul, mida tema ema kutsus ikka veel Vanaema Achingu Raamatukoguks, sest talle meeldis mõte sellest, et tal on raamatukogu. Kõik teised kutsusid seda Vanaema Riiuliks.
See oli väike riiul, kuna sellel olevad raamatud mahtusid purgitäie suhkrustatud ingveri ja portselanist karjapiiga vahele, mille ta kuueaastaselt oli laadal võitnud.
Riiulil oli vaid viis raamatut, kui mitte arvestada suurt talupäevikut, mis Tiffany arvates ei läinud õige raamatuna kirja, kuna seda pidi ise kirjutama. Seal oli sõnaraamat. Seal oli Almanahh, mida igal aastal muudeti. Ja selle kõrval oli "Lammaste ihuhädad", mis oli paksult täis tema vanaema lisatud järjehoidjaid.


  • [Harry:] "Aga mispärast ta raamatukogusse pidi minema?"
"Sest see on Hermionel kombeks," ütles Ron õlgu kehitades.
"Kui sul on kahtlusi, mine raamatukogusse."


  • Kujutlege meest, kes istub päevade viisi oma raamatukogus, suhteliselt ilmetut väikest meest. /---/ Naabreid kohtab ta kaks-kolm korda veerandaastas, sest tegemist on ju Inglismaaga, kus naabrid ei lase kunagi ühel mehel päris ilma seltskonnata elada, olgu ta nii kuivik ja hapu näoga kui tahes.
    • Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 55


  • [Välismaine paberiteadlane:] Kui mina suren - ja see juhtub varsti, ma olen kindel -, siis ma olen juba kogu oma raamatukogu lubanud Calase kloostrile Hispaanias. Kui võimalik, siis ma tahaksin ise ka seal surra. Raamatukogud põlevad maha, kogud digiteeritakse ja müüakse siis rahapuuduse tõttu laiali. Ainult kloostrid on hoidnud raamatuid keskajast saadik, nemad teavad, mida raamatutega teha."


  • Raamatukokku on peaaegu miili jagu maad, ja nad kõnnivad sinna koos laupäevahommikuti. Kolmandal korral soovitab raamatukoguhoidja neil lugejakaarte taotleda, ja kui Lydia sellest pakkumisest ära ütleb, hakkab naine hispaania keeles rääkima ning ütleb Lydiale, et see ei kujuta neile mingit hädaohtu, et neil on õigus lugejakaartidele hoolimata oma immigrandistaatusest. Lydia kõhkleb esiti, aga keda siis veel usaldada kui mitte raamatukoguhoidjat? Nad mõlemad Lucaga saavad kaardid, ja see on imeline, kosutav, elumuutev.

Luule

muuda

Raamatukogu. Kohutav mets.
Kasvab kiiresti, mädaneb aeglaselt,
peidab ei tea mida, kuhu silm ei ulatu.

  • Maarja Kangro, "Raamatukogu. Kohutav mets" luulekogust "Tule mu koopasse, mateeria" (2007)


Aimekirjandus ja publitsistika

muuda
  • Raamatukogusid ei rajata, need kasvavad. Esimesed kaks tuhat köidet ei valmista sulle mingit raskust ja maksavad hämmastavalt vähe raha. 400 naela ja viie aastaga võib tavaline inimene tavalise elu käigus ilma erilise kiirustamiseta ja oma maitset kuidagi survestamata ümbritseda end selle koguse raamatutega, kõik tema enda emakeeles, ja sestpeale omada maailmas vähemalt üht kohta, kus ta võib olla õnnelik. Kuid uhkuseni on veel palju maad. Oleks absurdne tunda uhkust kahe tuhande raamatu üle. Samahästi võiks olla uhke, et sul on kaks mantlit. Pärast su esimest kaht tuhandet algavad raskused, aga kuni kümne tuhande köiteni on parem oma raamatukogu teemal suud mitte lahti teha. Siis võid sa rääkima hakata.


  • Raamatute laenutamise vastu seisis Bodley kaljukindlalt ning siin on tema reegel kestma jäänud. Valdavalt on see tark. Avalike raamatukogude raamatute varastamine, nagu ka kaotamine, on selletaoliste asutuste ajaloo kurblik ja muistne peatükk; õigupoolest on liigagi palju alust uskuda, et Bodley' raamatukoguski pole just vähe neid raamatuid, mis olid algselt varastatud. Kuid pikaajaline kuulumine niisugusele asutusele on kahtlemata algse kuriteo maha pesnud. Pariisi Rahvusraamatukogus leidub vähemalt üks kallihinnaline käsikiri, mis on varastatud Escurialist. Briti Muuseumis on köiteid, mida Bodley kahtlustavalt piidleb, ja vastupidi. Kuid jäägu need asjad, nagu on. Bodley ei andnud isegi jumalasulastele, kes rügasid tema raamatukogust veel suuremagi töö kallal - tõlkides piiblit sellesse võrratusse inglise keelde, mis teeb kuningas Jamesi piiblist meie suurima kirjanduspärandi - luba laenata "paari raamatut", mida nad näha tahtsid.


  • Mina isiklikult olen surmkindlalt raamatute põletamise vastu. Oma nurjatuse tõttu veel palju hullemgi toiming oli skandaalselt õõvastav saatus, mis sai osaks kloostriraamatukogudele meie jälestusväärselt korraldatud, ehkki üldiselt tululiku reformatsiooni käigus. Ahne aadelkond ja maaomanikest väikeaadel, kes krabas vana usu muistsete aluste järele, ei hoolinud karvavõrdki raamatuist, mille nad leidsid seinte äärde kuhjunult, ning kas tarvitasid need jälkideks otstarveteks koduses majapidamises või müüsid need laevatäite kaupa meretagustesse maadesse. Võib ju olla, et mungad - toredad lustlikud sellid - hoolisid rohkem oma kalatiikide sisust kui enda raamatukogude omast, kuid igal juhul jätsid nad raamatud omapäi saatuse hoolde, mitte ei pühkinud nendega saapaid ega müünud neid vanapaberi hinnaga. Peab olema väga kerglane loomus, et mitte kaotada enesevalitsust meie õndsa reformatsiooni asjus.


  • Internet on Orwelli raamatukogu – pidevalt täienev, kuid usaldusväärse mäluta. Vähemasti kuni Minevikumasina tekkeni. Minevikumasina ja Internetiarhiivi abil näeme interneti minevikku. Sul on võime näha asju, mida mäletad. Veelgi olulisem: võib-olla on sul ka võimalus leida midagi, mida sa ei mäleta ning mille võiksid teiste meelest unustada. (lk 110; Minevikumasinaks on tõlgitud Internet Archive'i veebiarhiiv Wayback Machine)
  • Digitaalrevolutsiooni ilmselt üks kõige olulisem omadus on, et esimest korda pärast Aleksandria raamatukogu on võimalik kujutleda kogu avalikult loodud ning jagatud kultuuri terviklikku arhiivi. Tehnoloogia lubab meil kujutleda kõigi trükitud raamatute arhiivi ning üha paremini suudame ette kujutada ka kõigi liikuvate piltide ja helide arhiivi. /---/ Insenerid on seega sellise arhiivi loomise hinnaprobleemi kõrvaldanud. Kuid juriidilised kulud säilivad. Sest nii väga, kui me neid ka "arhiivideks" kutsuda ei soovi, nii südantsoojendav kui "raamatukogu" mõte meile ka ei tundu, on sellesse digitaalruumi talletatud "sisu" ühtlasi ka kellegi "omand". (lk 114–115)
  • Nüüd, kus tehnoloogia lubab Aleksandria raamatukogu taastada, takistab seda seadus. Ning see ei sega meid autoriõiguste ühegi vajaliku eesmärgi huvides, sest autoriõiguste eesmärk on toetada kultuuri levikut äriturul. Me räägime kultuurist pärast seda, kui ta on oma ärielu lõpetanud. Selles kontekstis ei ole autoriõigustel mitte mingisugust teadmiste levitamist toetavat otstarvet. Selles kontekstis ei ole autoriõigus vaba väljenduse mootor. Autoriõigusest on kujunenud pidur. (lk 213)
    • Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017.


  • Igal Ameerika lapsel peaks olema ligipääs hästi varustatud kooliraamatukogule. [---] Investeering raamatukogudesse on investeering meie laste tulevikku. (lk 34)
    • Laura Bush, intervjuu: cit. via: "The Gift of Books", rmt: Joanne Mattern, "Laura Bush", 2003, sari "Biography Today: Profiles of People of Interest to Young Readers", Vol. 12, Issue 2, lk 17


  • Kahekümnendates eluaastates olin ma raamatukoi - ma veetsin 12 tundi päevas raamatukogus. Ma ei saa iial teada, kuidas ma George'iga kohtusin.
    • Laura Bush, cit. via: Ginger Lapid-Bogda, "Bringing Out the Best in Everyone You Coach: Use the Enneagram System for Exceptional Results", 2009, lk 123


  • Raamatukogud lubavad lastel küsida maailma kohta küsimusi ja saada vastused. Ja on imeline, et kui laps õpib kord raamatukogu kasutama, on uks õppimise juurde alati valla.
    • Laura Bush, cit. via: Carl A. Harvey, "The 21st Century Elementary Library Media Program", 2009, lk 3


Naabruskonna keskel asuv raamatukogu on avariiväljapääsu, päästeparve ja festivali ristand. Raamatukogud on vaimukatedraalid, hingehaiglad, kujutlusvõime lõbustuspargid. Külmal ja vihmasel saarel on nad ainsad avalikud varjualused, kus sa oled mitte tarbija, vaid kodanik. Inimene, kel on aju ja süda ja igatsus tõusta kõrgemale, mitte klient, kel on krediitkaart ja algeline "vajadus" mingi "nodi" järele. Kaubanduskeskused – poed – on kohad, kus sinu raha teeb rikkad rikkamaks. Aga raamatukogu on koht, kus rikaste maksude eest saad sina ise natuke imepärasemaks. See on rahulduspakkuv pööre. Võimu vastukaal.
  • Riiulid pidid olema täis raamatuid, aga tegelikult olid seal muidugi uksed: iga avanev raamatukaas oli sama erutav kui lukku avav kuldvõti Alice'i jaoks. Ma veetsin päevi, joostes teistest maailmadest sisse-välja nagu ajabandiit või spioon. Tolles raamatukogus olin ma nii erutatud, nagu ma elus harva olnud olen: lapates uusi raamatuid kohe, kui nad saabusid; tellides raamatuid, millest kuulnud olin, ja neid siis palavikuliselt oodates, just nagu oleks nad sõnajõulud.


  • Ma ei kavatsenud seda – olin vaid vana kodulinna külastamas –, kuid jõudsin ikkagi oma kohalikku raamatukokku: kohta, kus ma elasin viiendast viieteistkümnenda eluaastani. Ja seal, selles raamatukogus, valitses nüüd kokkuhoiupoliitika. Silmnähtavalt. Sa oleks saanud selle nööpnõelaga kaardile märkida.
Olen sellest raamatukogust varem kirjutanud. Kuidas see koht oli mu elu valgus – oma puberteedieelses antropomorfilises faasis oleksin võinud sellega abielluda. Oleksin olnud õnnelik nagu põrsas poris ja, kui jumalad oleksid meid õnnistanud, oleksin sellest raamatukogust rasedaks jäänud ja me oleksime kasvatanud üheskoos üles mõned väikesed rändraamatukogud.
  • Kuid siis saabus 21. sajandi kokkuhoiupoliitika. Ma teadsin, mida eelarvekärped olid raamatukogudega teinud – olin näinud müüdavaid raamatukuhje raamatukogude ees Swindonis ja Barnetis. Kuid need polnud minu raamatukogud, nii et ma ei saanud aru, mis välja visati ja mis alles jäi. Kuid ma sain sellest aru, kui läksin tagasi Wolverhamptonisse, sest see raamatukogu oli minu peas. Ma tean selle kohta kõike.
Ja see kõik oli läinud – või nii palju, et see oligi praktiliselt kõik. Läinud oli ka enamik riiuleid; järele olid jäänud vaid hunnikud Andy McNabi ja viitkümmet halli varjundit ning selle haledaid koopiaid. Nii vähe raamatuid. Nutmaajavalt vähe raamatuid.
Mitte keegi ei võitle selle eest – mitte keegi ei saagi sellise koha eest võidelda. Kuidas saaks põhjendada rahakulutamist sellisele kohitsetud, ühesilbilisele, intellektuaalselt steriilsele kohale, kui on olemas haiglad ja koolid?






  • Viivis moodustab raamatukogu tuludest kaduvväikese osa ning samas mõjutab ebaproportsionaalselt just madalama sissetulekuga inimesi nagu tudengid või pensionärid. Küsimus on ka maailmavaateline – kas raamatukogu peaks olema asutus, kelle esmane reaktsioon ekslikule käitumisele on sanktsioneerimine.
  • Praktika näitab, et tagastamisega hilinemine on suhteliselt haruldane – eriti kui räägime mitmekuusest või lausa mitmeaastasest hilinemisest. Näiteks eelmisest aastast on õigeks ajaks tagastamata 52 raamatut. Võrdluseks – ainuüksi mai keskpaiga seisuga oli rahvusraamatukogust välja laenutatud enam kui 9000 teavikut. Seetõttu me ei usu, et inimesed tagastavad raamatuid vaid trahvi ähvardusel – see on eelkõige ikkagi sotsiaalne norm ehk õige asi, mida teha.



  • Raamatukogud on kultuuriministeeriumi haldusalas aastaid, et mitte öelda kümnendeid, olnud rahaliselt nöögituim, nagu kinnitab riiklik statistika. Ja kui pole raha, siis ei teki kuskilt ka need edulood, mille valgusel juhid särada saaksid ja innustuksid süsteemi ressursside eest üha paremat hoolt kandma. Vaikimisi on riigi kultuuripoliitika eesmärgiks eriti viimasest finantskriisist saadik olnud ülemaalise raamatukoguvõrgu väljasuretamine. Tänast poliitilist sõnavara kasutades on raamatukogud pidevalt peksa saanud ja seda hoolimata sellest, et ise pole sendi eestki provotseerinud või põhiseadust ja riiki reetnud.


  • Ma tahtsin ka ise saada kord raamatukoguhoidjaks. Just maapiirkonda, kus on vaikne, lähed tööle, oled raamatute keskel ja tunned ennast mõnusalt. Üksvahe oli raamatukoguhoidja töö ka selline, aga nullindate alguses see muutus, raamatukogud pandi kinni, nende majad jäid väiksemaks, tulid uued nõudmised. Ma arvan, et sellist külaraamatukogu praegu polegi, kus saaks lihtsalt niisama olla, tegelik raamatukoguhoidja töö on ilmselt tüütum ja igavam.


  • Raamatukogu on müstiline paik, sest keeruline on sealt väljuda midagi kaasa võtmata. Olgu kaasavõetavaks siis väljaanded või loetust juba omandatud teadmised. Väiksema kogukonna raamatukogus võivad selleks olla ka kohalikud uudised või lihtsalt rõõm inimestega suhtlemisest.
  • Rahvaraamatukogudel on rahvusluse ja keele arengu ning identiteedi kujunemisloos väga oluline osa. Võib öelda, et raamatukogu on kui ühiskonna instrument, mille kaudu tehakse informatsioon, kultuur ja teadmised kättesaadavaks. Raamatukogu on ka teejuht, mis aitab infokülluses õigeid valikuid teha, sest tõuseb raamatukogu kui meediapädevuste kasvataja tähtsus.
  • Tuleviku globaalseid arenguid silmas pidades võib arvata, et raamatukogud ei kao, kuna omamise, sealhulgas informatsiooni omamise soov väheneb, kuid taaskasutus üha laieneb.
  • Vaatamata Eesti e-riigi kuvandile ei ole siiski kõigil inimestel kodus internetti, arvutit või nutitelefone. Uuem ja ka väärtuslik info levib endiselt maksumüüri taga, sest ka loojad peavad töö eest tasu saama, kuid taas – appi tuleb raamatukogu.
  • Raamatukogu pole ammu ainult raamatute kogu, vaid raamatukogu on ennekõike inimesed.


  • Aga alustavad sõnakunstiarmastajad, kes te maksate, et iga teie uitmõte ja hingeliigahtus trükivormi valataks, et teid raamatuks tehtaks ja nõnda surematuks muudetaks (vähemalt DIGARis ja sundeksemplare koguvate raamatukogude hoidlates), siis makske vähemalt hästi, et kellelgi sellest midagi tolku oleks. Kasvõi trükitöölisel, kuigi vast saab temagi leiva mõne mõistlikuma tööga lauale.


  • Struktuuri, korrapära, siia paigutatavate väärtuste ja siit saadavate intresside (küll vaimsete) poolest sarnaneb raamatukogu pangaga. Raamatukokku kogutakse ideid ja mõtteid, teadmist ja tarkust, lõbu ja meelelahutust. Ja kui kellelgi on millestki mainitust puudus, võib ta tulla siit lisa võtma. Kuid erinevalt pangast, kus igasugune asjaõiendamine algab isiku kontrollimisest, on toimetamine raamatukogus vaba. Igaüks võib siin sirutada käe ka selle järele, mille saamisel ja loomisel pole ta üldse osalenud, millesse ta pole panustanud.
  • Pank kontrollib, valib ja allutab oma reeglitele isegi siis, kui sa pangale iseenda teenitud raha viid. Raamatukoguga on vastupidi: raamatukogu kogub ja koondab, loob süsteemi ja korrapära, et anda. Raamatukogu korrapära ei ole bürokraatlik, vaid vastupidi – demokraatlik. Keegi ei küsi sinult, miks sa siia tuled, miks tahad just seda raamatut ja mitte teist.
  • Inimene ise teab, miks ta raamatukokku tuleb, mida ta siit tahab leida ning mis ta selle kõigega pärast peale hakkab. Raamatukogu usaldab lugejat ja ootab ka oma lugejatelt usaldust. See on ilus ja raamatukogule vahel ka väga valus … kui tuleb tunnistada, et raamatukogu raamatud unustatakse oma kodu riiulisse. Aga raamatukogu usaldab ikka, sest teisiti ei saa raamatukogu töötadagi. Ning just raamatukogu läbinisti demokraatliku olemuse tõttu ei iseloomusta raamatukogud enam ammu ainult riigi ja rahva hariduslembust, vaid ennekõike ühiskonnas omaks võetud väärtusi ja püüdeid.
  • Eestis on suurepärane ja hästi arenenud raamatukoguvõrk. Tänapäevaste rahvaraamatukogude eelkäijad on 20. sajandi alguse seltside raamatukogud, mille najal püüti täita lünki rahva hariduses, sest tähtis oli lükata talutare uksed valla, et maailm saaks sisse tulla. Tingimuste piires ja võimatuste kiuste püüti elu juhtida Jakob Hurda sõnastatud aate sihis: haritus on väikerahva võimalus.
  • Raamatukogus on vana ja uus kõrvuti ja koos, igast vanast võib siin kooruda midagi, mis on kellelegi uus. See tõsiasi on täpselt niisama loomulik kui asjaolu, et raamatukogus on iga inimene üksinda, aga samas ka pole üksinda. 21. sajandi raamatukogu on eelkõige keskkond, kuhu tulla ja kust ammutada midagi iseendale. Selle keskkonna arendamine tähendab vajadust täiendada ja lihtsustada üha enam erinevate andmete ja materjalide kättesaadavust, aga samas ka eeldust, et siin oleks hea olla. Kusjuures «hea» hinnanguna on rohkem kui kunagi enne isiklik ning selle mõistmiseks ei piisa enam lihtsalt külastajate küsitlemisest, vaid selleks on vaja teada inimeste ootusi, võimalusi, valmisolekut ehk kogu elu enda ümber.
  • Neid raamatukogule nii iseloomulikke pooluseid, kus kohtuvad kogumine ja jagamine, uus ja vana, üksindus ja seltskond, vanus ja noorus, ühendavad tervikuks inimesed. Nii need, kes raamatukogus töötavad, kui ka need, kes raamatukogusse tulevad.
  • Morgenstern ise on seda kõige täpsemalt öelnud: "Ülikooli esimese raamatukoguhoidjana lõin ma talle kõigil aladel valitud raamatukogu, mõjutasin raamatute valikuga osaliselt selle paiga kultuuri, kus ma elasin."
Need Morgensterni sõnad, lausutud pea kakssada aastat tagasi, kõlavad meie kaasajas Mogens Vestergaardi, Roskilde rahvaraamatukogu juhi jutus raamatukogust kui viiendast võimust. Võimust, mis saab mõjutada oma asupaiga kultuuri. Tahtmise ja oskuse korral, lähtudes püüetest, mis on priid igapäevaste askelduste kammitsatest, suudab aga raamatukogu mõjutada ka kogu ühiskonda.


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Raamatukogu&oldid=126533"