Paljude poodidega Tasku kaubanduskeskus Tartus

Proosa muuda

  • Siis kui ostukärud lolliks lähevad ja omapäi karutükka teevad, siis kui väänikute jonnist hullund mammad neelavad viiendaid palderjane ja lepivad tasapisi juba PEAAEGU kõigega, siis, jah siis murdub korraga megamarketi mehemeel ja väga tasakeste hakkab tema tihkuma, nii et vaid väike prints seda kuulda võib, ja ahjualune kunderi raamatust ehk ka veel, aga rohkem küll mitte keegi, turwamees kõige vähem. Ja siis pudeneb kõik halliks tolmuks.


  • Ja ta naeris väsinult, - imelikke asju sunnib kaupmees teda kirjutama. Urbak ootas leti taga, Reet ikka mõtles.
"Kirjutage: pea on tühi."
Ah, parem mõte tuleb kohe! Nüüd vaatas isegi Urbak hajameelselt välja ega mõistnud enam midagi ütelda. Ent nüüd võpatas Reet: nüüd tuli mõte, hea mõte. Kummardus leti kohale ja kirjutas:
"Suur reheahi."
Oli küll hea tint, hea sulg ja sulepea, rullis asjad paberisse, maksis raha ja lahkus kauplusest.


  • Ummistunud kraanikausi pärast pole mul mingit isu koju minna, mul pole ka isu kõndida, niisiis ma jään kõnniteele seisma, selg ühe suure poe poole, vaatan inimesi, kes sisse-välja käivad, ja mõtlen, et need, kes välja tulevad, peaksid sisse jääma, ja need, kes sisse lähevad, peaksid välja jääma, see hoiaks kokku terve hea hulga liigutusi.
See oleks hea nõuanne, aga nad ei kuulaks mind. Nii ma ei ütlegi midagi, ma seisan paigal, siin, sissekäigu juures pole mul külm, sest poe pidevalt avatud ustest hoovab soojust ja ma tunnen ennast peaaegu niisama hästi kui ennist kodus istudes.


  • Poodidest meeldis mulle kõige rohkem nn koloniaalkauplus. Nimi on sellest, et neis müüdi suurriikide koloniaalvaldustest pärinevaid ja muidu eksootilisi kaupu – kohvi, teed, kakaod, apelsine, banaane, maitseaineid jms. Juba selle kaupluse lõhn oli vapustav ja hõljub siiani ninas. Kakaod ja šokolaadi saime lapsena päris sageli, apelsine ja banaane peamiselt pühade ajal. Apelsinid olid ükshaaval kirjusse siidpaberisse mähitud, kirjad ilmselt reklaamisid firmat, aga see mind loomulikult ei huvitanud. Kirjusid siidpabereid sai aga mängimisel kasutada. Meelde on jäänud veel kuivatatud kookospähkli tükid.


  • Ehkki Pagfordi delikatessipood avati alles pool kümme, oli Howard Mollison varakult kohale tulnud. Ta oli kuuekümne nelja aastane erakordselt tüse mees. Suur rasvapõll rippus nii madalal tema reite kohal, et enamik inimesi mõtles talle esimest korda pilku heites otsemaid tema sugutile, arutades, millal ta seda viimati nägi, kuidas ta seda peseb, kuidas tal õnnestub sooritada akte, milleks suguti on ette nähtud. Osalt seetõttu, et tema füüsis tekitas selliseid mõttejadasid, ja osalt tänu heale suuvärgile suutis Howard peaaegu ühtviisi kohmetust tekitada ja relvituks teha, nii et kliendid ostsid esimesel poeskäigul peaaegu alati rohkem, kui olid kavatsenud.
  • Poe avamine hommikuti pakkus Howardile alati rõõmu. Talle meeldis poes ringi liikuda, kui ainsaks heliks olid vaikselt surisevad külmkambrid, talle pakkus rõõmu selle kõige elluäratamine: tulede põlemapanemine, aknakatete ülestõstmine, kaante pealtvõtmine paljastamaks külmleti aardeid: kahvaturohelisi artišokke, oonüksmusti oliive, kuivatatud tomateid, mis kügelesid ürtidest kirjatud õlis nagu rubiinikarva merihobukesed.
    • J. K. Rowling, "Ootamatu võimalus", tlk Riina Jesmin, 2013, lk 33




Draama muuda

  • KAUPMEES: Kui päris tõtt rääkida – sääl nad on, näljarotid! Määrivad paberit ja kirjutavad oma lorikesi igasugustest Matsidest ja Jukudest ja siis aita neid ja toeta ja kui nad ära kärvavad, siis pannakse neile mälestussambaid. On ikka üks pagana ülekohus. Vaat siin on ikka mehed, kes midagi ka ära teinud. Siin on Andres – tühja taskuga peale hakanud ja – maja nagu loss ja kauplustes sada meest tööl.


Luule muuda

Juba poed tegid uksi lahti,
juba hakkasid askeldama.
Kesk pankade räga ja raha
me Jumalat uskusime.
Ja tema meid nõndasama.

  • Mari Vallisoo, "Maihommik", "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 439


inimesed käivad poes ning loevad ajalehti
ja on nõmedad ja ükskõiksed nii paljude asjade suhtes
ja luule mis ju tahab väljendada väljendamatut
sobib hästi kokku surmaga
ja ka eluga — ma usun

  • Ilona Laaman, "*sa ei tule enam mu juurde ei unes ega ilmsi", rmt: "Maakulgur on maandunud", 2003, lk 13


Eile meie poodi
keerusaia toodi.
Jooksin poodi,
hüüdsin: "Tere!
Palun kümme saia!
Meil on kogu lastepere
keerusaia maiad."

  • Erika Esop, "Kümme keerusaia", "Kümme keerusaia", 1982, lk 27