Hella Wuolijoki

eesti päritolu Soome kirjanik ja poliitik

Hella Wuolijoki (aastani 1908 Ella Marie Murrik; 21. juuli 1886 Ala, Taagepera vald, Eesti – 2. veebruar 1954 Helsingi, Soome) oli eesti päritolu soome kirjanik ja poliitik, parlamendiliige ja Yleisradio peadirektor. Tema tuntuim teos on näidenditsükkel "Niskamäe noorperenaine". Wuolijoki oli ka Bertolt Brechti kaasautor komöödia "Härra Puntila ja tema sulane Matti" algvariandi loomisel.

Hella Wuolijoki Yleisradio peadirektorina.


  • Jumal lõi kõik inimesed oma näo järele peale poliitiliste politseinike ja tsensorite.
  • Poliitiline politseinik. Ta on tavaliselt segu poesellist ja säärasest vanemast jooksupoisist, kellel on hinge taga palju postmarginäppamisi, ja põhjaläinud kelnerist. Tal on hall suveülikond ja sõja ajalgi aina hallid peened nahkkingad ja suvelgi paksud hallid kamassid ja karjuvaltkirju kaelaside ja viltkaabu ühel kõrval ja ta püüab olla härrasarnane... üsna vägisi.
Hommikul ta avab rasked rauduksed ja käsutab: Ärgata, pesuruumi, käimlasse...
Kui Jumal oleks ta loonud oma näo järele, oleks ta ütelnud soome keeles: "Tere hommikust..."
  • Minu selg on alati olnud sirge, raske on kummardada, olen vana naine. Pühin põranda puhtaks, hall vatikera jääb lapi külge. Nurgas on ligane süljekauss, kuhu ma ei saa puutuda. Selle on siia säärasena jätnud endine asukas.
Valvur on seisnud kogu aja uksel ja nautinud seda, kuidas pühin põrandat. Ta vahib käed ristis ja suits hambus. Ootan iga hetk, et ta küsib: kas see on meeldivam töö kui näidendite kirjutamine. Siis see tulebki:
"Kuidas tundub? Kas on see teisiti kui Niskamäe naiste ja Juuraku Hulda eest saadud loorberipärjad Jokela mõisa seintel?" Ta on läbiotsijana olnud minu kodus.
Ma ajasin selja sirgu ja ütlesin rahulikult, et see räpane süljekauss tuleb siit ära viia, sest ma ei vaja seda.
Asjamees võpatub.
"Siit ei tohi mingit astjat ära viia. Teil tuleb see puhtaks pesta."
"Ma pesen meelsasti oma astja, kuid mitte teiste oma. Süljekauss tuleb ära viia."
Asjamees kärgatab:
"Teil tuleb teha, mida mina käsin — olete vang."
Põrandahari kukkus mu käest ja mina naersin, naersin nii, et koridor kajas ja kongi määrdunudrohelised seinadki värisesid — mina vang!
Asjamees hüüdis: "Ei tohi naerda!" ja paiskas vihaselt ukse kinni.


"Dr. Lucius ja Luuletaja" muuda

"Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013.

  • [Moto:] "Infandum regina iubes renovare dolorem..."
  • "Kuninganna, sa käsid mul elustada öeldamatut valu"


LUULETAJA: Ütelge. Siin oli kaks kummalist, pikka meest - justnagu varjud. Nad on vist minuga sealt varjude maalt kaasa tulnud.
VEND: Kõik varjud kihutame minema. Nüüd on teised ajad. Valgust kõikjal ja arusaamist. Me oleme teie üle uhked, oleme uhked, sest oleme hakanud teist aru saama.
LUULETAJA: (Naeratab.)
Kas ka haua tagant?
VEND: (Vaimustatult.)
Nüüd ei räägita haudadest. Meil põleb soonis elutuli, elulained löövad kõrgele meie ümber. Teie raamatuid loetakse, oodatakse. Täna õhtul näete, kuidas maailm on muutunud ja mida meie oleme saavutanud.

  • lk 10


LUULETAJA: Mina kardan. Kõik on nii võõras. Ma ei kõlba härrade hulka. Olen kui tont, kui peletis.
    Sääl olid seinad sugulased, seina praodki sõbralikud.
    Siin on uksed kui hundid, künnised küsivad.

  • lk 11


ISA: Eks ta ikka ole. Noh, prouad, siin on mu tütar, just välismaalt saabunud, räägib kõik inglise ja prantsuse keeled.

  • lk 12


ADVOKAAT: Papa ei lubanud sugugi liig palju, kui ta teid laupäeva õhtul seltsis kiitis.
EIE: See on ootamatu, sest isal on ikka viisiks kiitusega liialdada.
ADVOKAAT: Eks teie papa on ikka sest õilsast Mulgi tõust.

  • lk 12


KAUPMEES: Küll on tore maja. Aga papal on ka tore tütar kodus. Kuidas teie käsi käib, preili Eie? Aga teie pole sugugi üliõpilase nägu. Räägiti, teil olevat lühike juuks.
TÖÖSTURI PROUA: Ja näpitsprillegi teil pole.
TÖÖSTUR: Üldse pole teie sugugi üliõpilase moodi.
EIE: Ärge ütelge seda papale.

  • lk 15


KAUPMEES: Noh, sääl on vanapapa ise. Vaata, millise toreda maja ta sakstelt on ära ostnud. Eks vanaparun Volcken tule hauast tagasi sulle kolli tegema.
TÖÖSTUR: Oled ikka üks tubli vanamees. Küllap sakste süda kipitab, et selline maja läks eestlase kätte.
ISA: On ka viimane aeg, et neile sunnikuile näitame, kes linnas on peremees.

  • lk 16


KAUPMEES: (Sigarit läites.)
Pagana hää sigarisort on sul, Andres.
ISA: Päris Hendri Klai.
ADVOKAAT: Õige. Kae vanameest, kuidas ta juba sigarit tunneb.
EIE: Aga nime ta veel ei tunne. Papa, nimi on Henry Clay.
ISA: Kui on raha ta eest maksta, siis võib Kleid ka Klaiks kutsuda
TÖÖSTUR: Õigus, vanamees. Nüüd saite, Eie-preili. See papa ei jää vastust võlgu.
ISA: Pääasi on, et poeg oskab Klaid Kleiks kutsuda.

  • lk 17


ISA: Peab ikka midagi ka kirjanduse hääks tegema, ehk ma küll neist salmikestest midagi aru ei saa. Aga noored mehed on täis vaimustust.

  • lk 19


KAUPMEES: Kui päris tõtt rääkida - sääl nad on, näljarotid! Määrivad paberit ja kirjutavad oma lorikesi igasugustest Matsidest ja Jukudest ja siis aita neid ja toeta ja kui nad ära kärvavad, siis pannakse neile mälestussambaid. On ikka üks pagana ülekohus. Vaat siin on ikka mehed, kes midagi ka ära teinud. Siin on Andres - tühja taskuga peale hakanud ja - maja nagu loss ja kauplustes sada meest tööl. Ning paar alevit on ta üles ehitanud ja linna kasvatanud. Ja minulgi on iga sõrme jaoks paar maja. Aga jumal teab, kas meile pannakse mingit mälestusmärki? Kes teab, kas keegi täna mõtlebki Andresele kõnet pidada. Aga luuletaja! Salmikesi kokku ajanud - ja vaata! Hull inimene pealegi, ent teda peab austama.
ADVOKAAT: Eks ta ikka natuke segamini ole maailmas. Rahvas! Rahvas! Rahva hinge tõlgitsenud, rahva südamest kirjutanud, rahvast tõstnud, rahvast kiitnud, rahvas, rahvas! Kes on rahvas? Matsid mätta otsas. Nendest on kirjutamist. Aga meie, kes me midagi teostanud oleme? Kes tõstab meie hinge, kes kõneleb meie sügavustest? Meie oleme need kodanlased ja nemad, matsid ja moonakad - nemad on rahvas ja rahvas on moes. Võtame siis tõsine lonks selle peale, muidu hakkan vihastama.

  • lk 19


VEND: (Peab kõnet.)
Meie kõigest südamest austatud meister ja auvõõras! Juba nende sõnadega on õieti öeldud kõik, mida meie ütelda tahame. Oleme õnnelikud, et meil, noortel, ometi kord on võimalus avaldada teile oma austust ja armastust. Sügavamini kui keegi varem olete teie väljendanud meie rahva luules meie rahva hinge peenimaid varjundeid. Hiilgava meisterlikkusega olete elustanud meie kodumaa loodust, iseloomustanud meie rahva kurbust ja mineviku lootusetust. Olete äratanud meie rinnus kummalisi valu ja kaastunde helinaid meie rahva saatuse vastu. Teie töö on pannud aluse, millele tulevikus võime oma töö rajada. Oleme uhked, et võime näha teid endi hulgas. Kui teid oli unustatud siis teadke, et noorsugu on teiega. Elagu luuletaja!

  • lk 20


LUULETAJA: Mind ärge austage. Austage rahvast. Minuga tuli rahvas siia. Ta seisab sääl, minu taga. Kas kuulete, kuis ta hingab raskelt, ta on ju väsinud. Päev oli väga raske. Täna äestati, külvati, kaevati kraavi põlvini külmas vees, raiuti puid, kangutati kive, masinaruumis voolas higi, saepuru sattus silmi, valutas selg ja väsis käsi. Nüüd ta magab põrandal õlgedel, kuub pää all, umbses toas, selg naise poole pööratud. Rahvas magab raskelt, hingab väga raskelt. Kevade udu on rõske, rõhub rinda. Kui pääseks kord hingama sügavalt, vabalt. Tuleks tuul ja puhastaks maailma valu ja vaesuse udust. Oh jumal, kui raskelt, kui piinatult hingab väsinud rahvas.

  • lk 20-21


LUULETAJA: Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palvetanud oma eluaja: suur Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba ja pisut soojust, raasuke rahu mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!
EIE: Ma tunnen teie palvet ja paljude teiste palveid ... Maailmas on nii palju, mida tuleb hääks teha. Inimestel on nii palju üksteiselt andeks paluda. Elul on nii palju süüd. Kuidas jõuame seda kõike hääks teha? Põlvini on silmavett, südameverd. (Kõrval saalis lauldakse "elagu".)
LUULETAJA: (Toetub hirmunult laua najale.)
Sääl on laulu ja rõõmu. Miks nad rõõmustavad?
EIE: Sellepärast, et neil on õllekruusid ja viinatoobid. Sellepärast, et nad on unustanud, kust nad tulevad.
LUULETAJA: Jah, nad on unustanud, kuidas põllust kümne küünega leiba välja võeti, kuidas kehval söödil, kanarbikus kasvasime. Leivas oli pool tungalteri. Säärase leivaga kasvasime vaid poolikult. Muru mu kodu ümber oli madal ja pehme kui samet. See oli kastetud esivanemate higiga. Ema tuli hauast tagasi. Tuli vastu söödi pääl, murekarikas oli käes, mis oli täis vett, täis verd, täis oli ääreni hädasid. Ei saanud hauaski rahu. (Kõrvaltoast kostab muusikat ja tantsu.)
EIE: Nad on unustanud, nad on kõik unustanud. Nad ei kuule rahva ohkeid, laste nuttu, ei näe väljasirutatud käsi ja süüdistavaid silmi.

  • lk 22


LUULETAJA: Eie-preili, siis teie teate seda. Rõske, tinahall udu on mind rõhunud. Sääl on udus kivid leiva nägu. Kiskjail on inimeste näod. Vanglad on nagu paleed. Olen elanud udus, preili Eie. Mina olen valetanud, allunud ööle ja udule. Olen võtnud öö ja udu sametimantli, olen katsunud katta sellega kõik konarused maailmas. Ja öö hirmud istusid pimedas nurgas ja pidasid naerust kõhtu kinni. Minagi olen eksinud udus.
Kui seda udumetsa ees ei oleks, Eie-preili, kui saaks päikese põlema!
EIE: Selgust ja tõtt ja valgust ja päikest me toome. Ma olen õnnelik, et ma teiega kõneleda võin. Kellegagi, kes aru saab. Isa saatis mind välismaale unustama, et olen kord karjas käinud. Mina ei unustanud. Magasin lapsena vana nänni juures, suure ahju taga voodis. Ta istus ja kudus sukka ja jutustas, mida rahvas kannatanud. Kilk laulis ahju taga. Ja oli nii pime, rahva viletsusest ja muredest nii pime, et tähekenegi peretoa väikesest viletsast aknast teed sisse ei leidnud. Ja ma lubasin, et ma eales ei unusta. Istusin, käed rusikas, ja kuulasin. Ma ei unusta eales, eales. Me teeme kõik hääks, mida rahvas on kannatanud. Ja kui me suvel läksime surnuaiale, käisin kõigi nende Juhanite, Maride, Peetrite ja Martide haudadel, kes minu soost ja verest. Paitasin muru nende haudadel ja tõotasin.
(Paneb oma käe luuletaja käele.)
Meie ei unusta. Meie pühime kõikide higi, toetame kõikide väsinud selga, lepitame valu ja viha.

  • lk 23


LUULETAJA: Teie kuulatasite, dr. Lucius.
LUCIUS: Jah, ma kuulatasin. See on minu kui arsti kohus.
EIE: Ma ei tea, et mina oleksin olnud teie patsiendiks.
LUCIUS: Teie olete ka geenius, preili Eie. Kõik geeniused on minu patsiendid. Eks ole nii, luuletaja?

  • lk 24


LUCIUS: Ei maksa tänada, preili Eie. Ma ei ole hää ja häädusel ei ole sellega midagi tegemist. Ma hoolitsen tema eest meie rahva luule pärast. Minu kohus on temast välja võtta kõik, mida võime saada temast oma kirjandusele. Ta on geenius, kellele peab võimaldama olud, et ta võiks luua võimalikult hästi ja palju.
EIE: Miks räägite nõnda?
LUCIUS: Selleks, et teie mind ei mõistaks valesti. Minus ei ole põrmugi häädust. Vaadake, preili Eie, mina olen vaid registraator. Mina registreerin, konstateerin geeniusi ja nende loomingut, hindan neid, sõelun neid. Olen üldse väga kasulik inimene. Meil ei ole palju geeniusi. Ma tahan, et nad oma loominguvõime kasutaks viimse tipuni.

  • lk 25-26


LUCIUS: Teie olete haruldane geenius. Ma kuulatasin teid. Olete abiandmise ja eneseohverdamise geenius. Vaatame, mis sellest tuleb. Kas jääte pooleli, nagu minu luuletaja, nagu suurem osa meie rahva geeniustest jääb pooleli?
EIE: Miks jäävad nad pooleli?
LUCIUS: Ah, neil on vana selgroo viga, mis sageli tuleb vaesusest, harimatusest - sageli ka väikekodanluse vingust.
EIE: Kas ei ole ka teie mitte poolelijäänud registraator, härra doktor?
LUCIUS: Arvatavasti, preili Eie. Ka mina olen ustav oma rahvuslikule laadile.

  • lk 26


ESIMENE NOORKIRJANIK: Teie raiute meile akent Euroopasse.
LUULETAJA: (Tõstab kaks tooli vastamisi, asetab kolmanda nende tugedest moodustatud alusele, istub maha toolide ette, naeratab noorkirjanikele.)
Kas teate, mis see on? See on aken, minu härrad. Mina olen inimene akna taga. Üks neist, kes ikka jäävad akna taha. Ja aknal ei ole udueesriideid. Sääl on maailm täis uhkust ja rikkust, ja meie oleme ikka akna taga. Ilm on täis kauneid asju, mis nad ise on loonud, mis nad eales ei saa hoida oma käte vahel, siidist ja sametist riideid, mida nad eales ei saa selga panna. Kõik maailma rikkalikud toidud, mis nad ise kasvatanud ja mida nad eales ei saa süüa.
(Tõuseb püsti ja läheb teispoole toole.)
Vaadake, see siin on aken Euroopasse. Ja, oodake, mida mina näen selle kaudu! Tapmist ja sõdu, jälkust ja piire ja passe. Hiilgust ja toredust lossides ja paleedes. Viletsust linnade nurga taga ja maa-aluseid kaevikuis. Nälginud laste silmi ja külmetavaid käsi. Ka kirjanikke, kes surevad nälga või virelevad hullumajades. Ma tänan, mu härrad. Ma olen küllalt näinud - aknast. Kas soovite ka vaadata?
(Võtab toolid maha.)
LUCIUS: Braavo, luuletaja.
EIE: (Kirjanikele.)
Tõmmake kiiresti udueesriided ette. See on ebaviisakas väljavaade. Meie muidugi näeme vaid ilusat loodust ja psühholoogilisi probleeme, eks ole?
ESIMENE NOORKIRJANIK: Seda kõike seal näeb vast hullumaja raudristide kaudu.
LUCIUS: Jah, aga vaatleja seisab väljaspool ja vaatab sisse.

  • lk 27-28


TEINE NOORKIRJANIK: Aga lubage, armas meister. Tahtsin ütelda, meie peame ometi seisma oma aja tasemel ja tundma Euroopa esteetilisi kirjanduslikke voole, et saada lahti oma armsatest matslikest külajuttudest.
LUULETAJA: Jah, teie tunnete neid. Te olete väga targad. Ikka refereerite teiste tarkust, tsiteerite, kritiseerite ja koketeerite sellega. Ja kui andute tundele, siis hiilib teil tarkus silmanurgas: kas ka keegi ikka näeb, kui ilusasti te anduda oskate. Nagu primadonna, kes tunnete hoos siiski tähele paneb, kas kleidisaba ka ilusasti põrandal lohiseb.

  • lk 28-29

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel