Tont on üleloomulik olend, vahel kehatu ja vahel kehaline, kes eesti kõnepruugi järgi otsustades on tark nagu entsüklopeedia. Sellepärast teda kardetaksegi.

Piibel

muuda

Proosa

muuda


  • Põhjatust sügavusest tõusev hiiglaslik uim näib äkilise liigutusega tahtvat kõrget taevast tabada. Nii olen ma unes näinud majesteetlikku saatanat oma neetud hiiglakäppa põrgu tulemerest välja sirutavat. Kuid niisugusel juhul sõltub kõik sellest, missuguste meeleolude võimuses sa magama heites olid. Dantelikud elamused toovad kaasa kummitavad tondid, Jesaja toob kaasa unenäod peainglist.


  • Aga kevadöö ilu ei ärata Tootsis suuremat imetlemist. Ta vaatab korra üles, kuu poole, aga selle vaikne sära ei avalda temasse mingit mõju. Ei, kõik on juba ammu nähtud, kõik see on teda juba ammu tüüdanud, nüüd tahaks ta ainult veel näha kuu teist külge. Aga see narr seal ülal ajab üht külge ees nagu Kiir koju minnes ega mõtlegi oma seljatagust näidata. Heameelega võtaks Toots mõne pika ridva ja seaks asjad seal pea kohal korda, aga... tont teab...


  • Vana rästas istus sealsamas kaljunukil, pea viltu, ja kuulas kogu jutuajamist pealt. Bilbo pidi tõesti olema väga pahas tujus, sest ta haaras maast kivi ja virutas sellega rästa poole, kes aga ainult eest ära lendas ja kohe jälle tagasi tuli.
"Tont võtaks seda lindu!" ütles Bilbo tigedalt.
"Paistab, et ta kuulab pealt, ja ta ei meeldi mulle mitte üks põrm."


  • Tont võtaks seda maainimeste lahket meelt ja heldust. Hea, et mul Petrovi Peetri poole asja ei ole, parandatud värviteleviisorit või triikrauda viima, muidu Peeter ütleb viimati:
"Ah viimast päeva oled? Siis ma sind küll palja käega ära ei lase." Ja kingib mulle mesipaku koos mesilasperega.
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 88

Luule

muuda

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Draama

muuda

LUULETAJA: Mina kardan. Kõik on nii võõras. Ma ei kõlba härrade hulka. Olen kui tont, kui peletis.
    Sääl olid seinad sugulased, seina praodki sõbralikud.
    Siin on uksed kui hundid, künnised küsivad.

  • Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 11


Kirjandus

muuda