Triikraud

Hando Mugasto, "Natüürmort triikrauaga" (1931)

Proosa

• Mina ei tea teist mitte midagi, aga julgen arvata küll. Miks ma ei peaks julgema, mul on tanguteradest padi ja merevaigust madrats ja kui ma viitsin pingutada, kleepub triikraud mu külge nagu magnet.

Lihtsalt TUNDUB, et teil pole mängulisust, traagilisust, ujedust.

• Kadri Kõusaar, "Ego", 2001, lk 9

• Vanaema Eda triikis elutoas pesu. Aeg-ajalt niisutas ta seda, kastes sõrmed külma vee kaussi ja raputades neid linade kohal. Triikraud susises, selle alt kerkis auru; õhus levis puhta pesu soe lõhn.
  • Katrina Kalda, "Jumalate aritmeetika". Tõlkinud Anti Saar. Varrak, 2013, lk 71

• Koduperenaine, nendib Viktoria ning muigab kõversuiselt, meenutades ennast kümmekond aastat tagasi: tark, virk ja auahne, täis tahtmist maailma paremaks muuta.

Koduperenaine. Triikrauda liigutades tundub Viktoriale, justkui juhiks tema kätt automaatpiloot, mis suunab naist liigutama omakorda teisi masinaid: tolmuimeja, nõudepesumasin, köögikombain...

Miks mind siia vahele üldse vaja on, mõtiskleb Viktoria. Miks ei võiks automaatpiloot otse neid kodumasinaid juhtida? Miks...

Viktorial on hea meel, kui õhtu saabudes jõuab mees töölt koju ja lülitab televiisori sisse. Nii ei kuule naine enam oma mõtteid. Nii on hulga lihtsam.

• Evelin Kivimaa, "Kuidas Tom Tomat läks Viktoria juurde", 2009, lk 12