Katrina Kalda

Prantsusmaa kirjanik

Katrina Kalda (sündinud 1980 Tallinnas) on eesti päritolu prantsuse kirjanik.

Mõned ta teosed on ilmunud ka eesti keelde tõlgituna:

  • "Un Roman estonien", 2010; eesti keeles: "Eesti romaan", Tallinn: Varrak, 2011;
  • "Arithmétique des dieux", 2013; eesti keeles: "Jumalate aritmeetika", Tallinn: Varrak, 2013;
  • "Le pays où les arbres n'ont pas d'ombre", 2016; eesti keeles: "Maa, kus puudel pole varju", Tallinn: Varrak, 2017.

"Jumalate aritmeetika"Redigeeri

Katrina Kalda, "Jumalate aritmeetika". Tõlkinud Anti Saar. Varrak, 2013.

  • Ärkasin keset lapsejäsemeid … mis hulpisid roosteselt helkivas vees. Pinnal ujus valge ja ümmargune kuu, nagu kuulike, millele tuli järele minna … (romaani algus)
  • Reisida teisele poole Atlandi ookeani pidi olema umbes sama raske kui reisida Kuule. (lk 69)
  • Vanaema Eda triikis elutoas pesu. Aeg-ajalt niisutas ta seda, kastes sõrmed külma vee kaussi ja raputades neid linade kohal. Triikraud susises, selle alt kerkis auru; õhus levis puhta pesu soe lõhn. (lk 71)

Tema kohtaRedigeeri

  • Kuigi raamatu tagakaanel on nimetatud autorit "eestlannast prantsuse kirjanikuks", paigutab kodumaine lugejamina ta vaevata noorte eesti kirjanike hulka. Rahvusliku või siis kultuurilise kuuluvuse küsimust, mis ajas segadusse Sofi Oksaneni romaanide lugeja, Kalda puhul vähemalt minule ei teki, kuigi mõlemad elavad välismaal ja kirjutavad nii-öelda võõramaa keeles romaane Eestist.
  • Elust 1980. aastate Nõukogude Eestis ja 1990. aastate alguse taas iseseisvas Eesti Vabariigis loob minajutustaja pildi justkui tagurpidi ulmemaailmast, kus tänapäeva mõttes vähegi normaalset elu on raske ette kujutada: hall ja räpane linnaruum, tühjad poeletid, äraspidised peresuhted ühiskorteris, haisvad marlimähkmed ämbrites … Kas see tõesti on välismaist külluseühiskonna lugejat paeluv "eksootika"? Võib-olla siis polegi vaja sellest kirjutada nii-öelda uuesti, vaid piisaks, kui lihtsalt tõlkida mõned eriti säravad 1970. aastate olmekirjanduse pärlid?
  • Tänapäeval polekski ilmselt tõesti enam vahet, kes ja kus on lugeja, sest Nõukogude Eesti proosa on üllatanud ka meie oma nooremaid, vabas Eestis kasvanud kriitikuid. Katrina Kalda uue romaani teeb aga huviga loetavaks autori terav pilk nendele asjadele, mida vanemad kirjanikud ehk tähele poleks pannud.
  • Romaanis leidub hulganisti lapse pilgu läbi nähtud olmedetaile (kile­kotid, talongid, järjekorrad, potipõllundus, põrandaalune kaubavahetus jne), mida oleme juba kohanud, kes rõõmsa äratundmise, kes võõristusega, ka Oksaneni "Stalini lehmades". Kui kolm aastat Katrinast vanem Sofi kirjeldab värvikalt oma lapsepõlve kilekoti-Eestit soomlase pilgu läbi, siis Kalda lapstegelane annab ehedalt edasi tunnet, kuidas välismaalasi vaadati kui ebamaiseid olendeid, kes "toituvad värvilistest kommidest, lagritsast, banaanidest ja suitsuvorstist ning joovad peale apelsinimaitsega Jaffa limonaadi" (lk 69).
  • Nagu "Stalini lehmades", nii on ka "Jumalate aritmeetika" minategelase stress permanentne, öökima ajav seisund, mida tuleks lahata pigem psühhiaatria ja pereteraapia kui kirjanduslike vahenditega. Siin ei tule autor publikule vastu sammukestki: lisaks hingelistele õudustele kujutab autor minajutustaja kannatusi ka tema keha võikate kogemustena.
  • Kõige valusam küsimus romaanis ongi eksiili teema. Romaanist võib jääda mulje, nagu oleks kannatuste rada olnud vaid emigreerumine 1980. aastatel, selle kõrval Teise maailmasõja paiku justkui "rännati" rõõmsasti üle Atlandi. Autori pilgu läbi on väliseestlased, keda autor esitab ilmselt prantsuse lugeja teadmisi arvestades välisbaltlastena, "Hispaanias pesitsevad miljonärid, kes oma emakeelt enam ei rääkinud", "väärikad Šveitsi kodanikud" või siis "Ladina-Ameerikasse rännanud vanaprouad, kes elasid avarates valgetes villades, täis kirevate sulgedega papagoisid" (lk 96). Samalt leheküljelt loeme, et omada Baltikumis lellepoega oli 1990. aastatel vanaprouadele "vaat et moeasi" – nagu uue kübara kandmine? Omakorda kodueestlaste, nüüd juba taas iseseisvas riigis, ainus huvi rahvuskaaslaste vastu paguluses on Kalda romaani järgi olnud seotud vaid parema äraelamise ja säravate asjadega. Kirjutada seda praegu, XXI sajandi teisel aastakümnel, mil juba ammu on avaldatud ja räägitud perekondade traagilistest lahkuminekutest ja taasleidmistest, avaldatud kirjavahetusi koju jäänud pereliikmete ja surmahirmus põgenema sunnitud õdede-vendade, poegade-tütarde, kooliõdede ja -vendade vahel võõrsil, kirjutatud arvukalt artikleid kodumaalt lahkumise eluaegse trauma ja pagulaste põlvkondi kestva posttraumaatilise seisundi kohta – on see nüüd lihtsameelsus või lihtsalt väsimus niigi keerulistest ajalooprobleemidest?
  • Siin tuleb taas meelde see "võõra lugeja pilk": just talle läheb kaduma romaanis välja kirjutamata ajalooline taust, mis annab tähenduse nii Siberisse küüditatud Liisi, nõukaajal elus edasi jõudnud Eda kui ka Saksa sõjaväes teeninud ja kes kuidas eluga pääsenud vendade Oskari ja Ilmari lugudele. Kodumaine lugeja oskab selle ilmselt vaevata lisada. Kas teab aga välismaine lugeja isegi seda, mida tähendab 14. juunil 1941. aastal toimunud "üleriigiline haarang", millest Asta räägib oma pikas monoloogis raamatu lõpus (lk 168–169)? Need on asjad, millest eestlaslikult vaikitakse. Võib-olla siis just need eestlaslikud vaikimised ja ütlematajätmised teevadki romaani prantsuse lugejale eksootiliseks – on ju tegu kultuuriga, kus on viisakas rääkida, mitte vaikida.
    • Marin Laak, "Romaan Eestist" Sirp, 27.02.2014 (Arvustus: Katrina Kalda, "Jumalate aritmeetika". Tõlkinud Anti Saar. Varrak, 2013)
 
Vikipeedias leidub artikkel