Vikitsitaadid

Banaan

troopiline puuvili

Banaan on pikk kollane asi, mis kasvab banaanipuu küljes. Banaanipuu ise on tegelikult rohttaim.

Maria Sibylla Merian, "Banaani õis ja viljad" teosest Metamorphosis insectorum Surinamensium (1705)
Georg Dionysius Ehret, banaan teosest: Christoph Jakob Trew, "Plantae selectae quarum imagines ad exemplaria naturalia Londini" (1765)
Dorothea Elizabeth Smith, banaanid teosest "Fruits of the Lima Market" (1853)
Helen Thomas Dranga (1866-1927), "Banaanitaim", s.d.
William Harnett, "Vaikelu veini ja puuviljadega" (1876)
Fritz Erler, "Tuulevaikus" (1896)
Pedro Alexandrino Borges, "Banaanid ja metall" (u 1900)
Amanda Almira Newton, pomoloogiline akvarell "Banaanisort Guincos Finget" (1907)
Félix Vallotton, "Korv mandariinide ja banaanidega" (1923)
Tantsijanna Josephine Baker kuulsas banaanidest seelikus (1927)
Ingeborg Bernhard, "Banaanisõlm" (serigraafia, 1972)
Banaan (vasakult ülevalt paremale alla) ja teip

Proosa

muuda


Tal tekkis ootamatu soov joonistada mõttes ring ümber all avaneva vaatepildi, isoleerida nähtu muust maailmast ja söövitada see selgelt igaveseks mällu. Alguses ajaviiteks, kuid siis absurdini keskendudes, alustades üksikasjust, hakkas ta mälu fotografeerima. Värvitud juustega pikakasvuline fidžilane. Juuksed olid leekpunased valmimata banaanide arseenrohelise kuhja taustal. Ta fikseeris nähtu ja ta pilk peatus. Uuesti — alt paistev pruun nägu veest peegelduvates värelevates sinakates pooltoonides, uuesti — läikiv tume keha, rakursis nähtuna, valge niuderätt, kõhnad jalad. Jalgadest märgade plankude taustale joonistuv kujund.
Algas võidujooks ajaga. Millise osa vaatepildist suudab ta mällu salvestada enne laeva lahkumist?
  • Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud", tlk Mark Sinisoo, 1993, lk 7, algus


  • Makaakide puur muutus rahutuks: miks mademoiselle ei pildunud enam pähkleid ja banaane ega kilganud ja sädistanud nendega kooris? Mis oli temaga juhtunud, et oli muutunud järsku kurvaks ega kinkinud oma sõpradele enam ühtki lahket pilku? Kas mitte too võõras härra ei põhjustanud seda? Ahvid hakkasid oma karvaseid käsi läbi võre sirutama, hüppasid, vingusid ja tülitsesid, pildusid banaanikoori puurist välja ning huikasid, kuid miski ei aidanud. Mademoiselle oli endiselt tõsine ja kurb.


  • [Harold, Norberti kohta:] Ma teeksin banaanistki parema mehe.


  • Veel on taevas loojunud päikese kiirtest hõõguvalt punane. Ühe puuhiiglase kroonist tõuseb üles lendkoerte parv ja eemaldub. On kuulda vaid raskeid tiivalööke. Nagu õudsed mustad hiigellinnud kaovad nad õhtutaeva leegitsevalt punalt. Proua Alwis jälgib mu pilku ja naeratab: "Kus need vargad siis täna söömaaega peavad? Nad on meil lausa nuhtluseks. Isegi mitte toas pole banaanid nende eest kaitstud. Peame õhtul puuvilja alati hoolega luku taha panema, muidu seda järgmisel hommikul enam alles ei oleks."
    • Ursula Ullrich ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta", tlk R. Aro, 1973, lk 18


  • Hiljem sai Wilfredist üks mu armsamaid sõpru, kuid ainus, mis ma temast Dinard'i ajast mäletan, on see, et räägiti: iga kord, kui ta banaani näeb, puhkeb ta kõva häälega naerma. Seetõttu jälgisin teda väga tähelepanelikult.


Hobune küsis, kas kaupmehel neid leidub, aga kaupmees raputas pead. "Meil on vaid apelsine ja banaane," ütles kaupmees. "Aga ka need ajavad asja ära. Välismaised nimed, eks vaadake. Need tähendavad sedasama. Need on lõunamaised maasikad ja mustikad."
Hobune leppis selle seletusega. Nii lipsasid apelsinid ja banaanid, kumbagi kilo, kahte paberkotti.


  • Sõin ka banaane koore ja tuhksuhkruga. (Banaanid tuleb tükeldada, mitte kunagi pudruks teha, ja koor peab olema vedel.)
    • Iris Murdoch, "Meri, meri" (1978), tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 13


  • Tuleb päev, mil ma seda enam ei näe, kui banaanid kõnniteeserval jätkavad olemist ilma minuta, nagu ka nend kavalate müüjate hääled ja päevalehed, mille noormees on laotanud üksteise kõrvale seal vastas tänavanurgal. Ma tean, et need ei ole samad banaanid ega samad müüjad, ja inimese jaoks, kes kummardub neid vaatama, kannavad ajalehed teist kuupäeva kui täna. Kuna need on elutud, jäävad nad samaks, isegi kui nende kuju muutub; samas, kuna mina elan, ma suren, ehkki jään samaks.
Võiksin kergesti seda hetke pühitseda, ostes banaane, kuna mulle näib, et päevase päikese loomupärane valgus on end täielikult nendesse kallanud. Kuid ma häbenen rituaale ja sümboleid, tänaval asjade ostmist. Võib-olla ei paki nad banaane õigesti, võib-olla ei müü nad neid mulle, nagu nad peaksid, kuna ma ei oska neid osta, nagu ma peaksin. Mu hääl võib kõlada imelikult, kui ma hinda küsin. Palju parem on kirjutada kui riskida elamisega. Isegi kui elamine ei tähenda muud kui päikesepaistel banaanide ostmist, kuni kestab päikesepaiste ja kuni müüakse banaane.
Võib-olla hiljem... Jah, hiljem... Võib-olla teine... Ma ei tea...


  • Lydia oli vapustatud. Ta oli tirtsunuhtlusest mitu korda kuulnud, teda vapustas aga ikka nende laastamistöö, seepärast õhutas ta vana virtinat jätkama.
"Mis te siis tegite, comadre? Mida te sõite?"
"Korjasime terve hunniku surnud tirtse, doña, neid pentsikuid olendeid, kes ei või olla Jumala loodud. Nad olid kurjast, me roobitsesime nad kokku ja põletasime ära. Siis sõime peaaegu aasta otsa banaane: kiudu, mahla ja koori. Surmal pole iial olnud nii ohtrat lõikust, isegi mitte kollapalaviku aastatel.
Iga kord, kui suutäis toitu ära visatakse, tuleb see mulle meelde. Iga kord, kui noorrahvas kurdab, et elu on kehv, meenutan, kui halvaks see võib minna. Ja iga kord, kui ma su lauale rohelisi banaane koorin ja keedan, mõtlen: seekord tulevad tirtsud samm-sammult. Seekord söövad nad maa ja puud paljaks. Seekord pole neid silmaga näha." (lk 16)
  • Rändtirtsud olid ära õginud viimse kui halja lible orus, välja arvatud rääbakad banaanipuud, mida nad olid millegipärast vältinud. Sel aastal ei saadudki saaki, seega polnud midagi koristada. Iga pere õppis elama kiduratest päikeseta kasvanud banaanidest. Need olid istutatud vaid kohvipuude varjamiseks, mitte saagi saamiseks. Andide kliima oli selle troopilise taime jaoks liiga külm ja tuuline, ent kohvi kaitseks kõlbas ta küll: kasvatas laiad lehed, mis hoidsid üürikese keskpäevapäikese eest õrnu kohviistikuid. Sobimatule kliimale vaatamata tärkas ikka sadu tihedalt üksteise vastu liibunud, soojusevaegusest kängus banaanikobaraid. Tirtsuaasta ja pooltoored banaanid olid lahutamatud nende mälus, kes olid nuhtluse üle elanud. Söögiks kõlbmatu palmivaigu hallist nõrest sai nende heitluse võrdkuju. (lk 89)
  • La comadre Matilde erines oru teistest asukatest selle poolest, et ei tundnud kellegi vastu truudusekohustust. Kümneaastaselt oli ta näinud, kuidas tirtsunuhtlus hävitas tema kodu ja maa, ja ta oli näinud, et keegi polnud küllalt tugev õnnetust tagasi lööma. Aeg kulges omasoodu, surid tema õed ja karielajad ja naabrid. Vaid kängus banaanipuud olid hoidnud orgu välja suremast. Tema, Matilde, oli üks ellujäänuist ainuüksi tänu kidurale viljale: ellujäämine tegi ta orus niisama vägevaks ja auväärseks kui kelle tahes. Kui näljahäda oli möödas, saadeti Matilde tööle ja ta rügas kogu ülejäänud elu, ent ikka näisid tema tuimad veisesilmad ütlevat:
"Mures oleme võrdsed; näljaajal polnud isandaid."
Ta jälgis, kuidas kohv ja palmid andsid ruumi suhkruroole. Banaanid olid päästnud nende elu; ta kartis nende puudumist. Tema meelest võis muutus tuua vaid halba. Tundus, nagu olnuks banaanide kadumise loomulikuks tagajärjeks, et Andidele omane külm udune kliima muutus vähehaaval harjumatuks lämbeks kuumuseks, mis tuli ja püsis. (lk 94)


  • Sam tundis iiveldust. Kõht tõmbles ja tal oli tunne, et hakkab oksele. Ta lausa nägi ja haistis toda laipa banaanilehtede all. Banaanilehti ei olnud ta küll näinud, kuid uskus teadvat, kuidas need välja näevad. Kui banaanid on ülearu küpsed ja nende ümber surub putukaid, lõhnavad nad läilalt. Sam haistis seda lõhna. Ta sõi ühe küpsise ja lootis, et ehk teeb see kõhu korda.


  • [Amarülliseõie puhkemisest:] Moondumine kestab.
Nüüd on seal punane banaan roheliste palistustega. Päris kena. Läheb veel üks päevake, siis hakkavad need punased banaanid amarüllise ladvas — neid on nüüd juba kaks ühesugust — muutuma — krokodilli lõugadeks.. . Nende laiad rohelised õmblused on järk-järgult ära sulanud, jättes järele õhukesed kroonlehe servad. Niiviisi on endine banaan muutunud kergelt üksteise peale visatud õislehtede kimbuks. Oma kõverat kuju säilitades hakkavad nad otsast lahti hargnema ja joonistavad õhku avatud lõugadega "krokodilli" profiili. Oh, ta teeb veel seitse imet, see amarüllis!
Kuid nüüd on need "imed" järjest ilusamad. Viiendal päeval on tulevased kellukad ikka veel igaüks isemoodi. Kõige suurem on nüüd karjapoisi pasun, teine on krokodilli lõug ja kolmas ning neljas hakkavad alles tulipunasteks banaanideks saama.
Järgmisel päeval oli mul juba kaks karjapoisipasunat ja kaks banaani, mis pakkusid sümmeetria ilu. Ja siis tuli täht! Esimene kellukas avas oma silmad pärani. Viimaks ometi! Nägin kuut teravatipulist kroonlehte, saledat karikat ja pikki graatsilisi tolmukaid. Õie värv oli säravpunane, pisut oranžikas ja tihe nagu liblika tiiva tolm ... Hoidsin hinge kinni.
  • Aira Kaal, "Amarüllis", rmt: "Seitse tõtt ja seitse valet", 1986, lk 121


  • Kodanik mõtleb hetkeks, et Soome väikelinnas tuleks korraldada sotsialistlik revolutsioon. Ta näeb vaimusilmas, kuidas ta ujula vallutab, karsumdi basseini kargab, lasuursinist vett lakke pritsib ja vene kirvest ujub. Pärast sööb banaane ja veeretab kuule, kuni himu täis saab. Siis sööb jälle banaane ja ujub vene kirvest ja... Kodanik ujuks ja sööks veel kaua, aga õnneks meenub talle, millega lõpevad kõik sotsialistlikud revolutsioonid. Kolme nädala pärast hakkab basseinipõrand lekkima, torudest voolab roostevett, banaanide asemele ilmuvad puhvetisse esmalt hapud õunad, seejärel kapsas ja lõpuks poolmädanenud kartul, keeglirajalt varastatakse kuulid ära, valgetele seintele kritseldatud roppused varjatakse punasest sitsist loosungitega, mis karjuvad enneolematust õitsengust. Salapärasesse squashi-tuppa rajatakse vangilaager veel enne, kui kodanik jõuab teada saada, mis ilmaime see squash ikkagi on.
Kodanik väristab õlgu ja tõotab pühalikult, et sotsialismist ei soovi ta enam iial midagi kuulda. Ta sülitab koguni kolm korda üle vasaku õla ja patseerib siis Emajõe äärde, kus vesi ei ole küll lasuursinine nagu Soome basseinis, aga kus kaldapealsel siiski vedelevad banaanikoored kui tärkava heaolu sümbol. (lk 28)
  • Välismaagi tunnistab, et Eesti on jalule tõusnud, teda pole enam sugugi tarvis aidata. Vastupidi, nüüd on viimaks ometi saabunud aeg. kus Eesti ise võib arengumaadele ulatada abistava käe, saata Aafrikasse mädanema kippuvaid banaane ja Ameerikasse vanu riideid, mida iga eestlase kohta on kogunenud juba kolm kohvritäit. (lk 92)
  • Astrid Reinla, "Kodanik on loll", 1994


  • Käbini kabinet sädeles kullas ning kiiskas kristall-lühtrite säras. Käbin ise kandis süsimusta samettrikood, mis jättis paljaks lihava raseeritud rinna. Ta lebaskles patjadel ning sõi aeglaselt mõnuledes banaani.


"Hüva, seegi on juba midagi. Anna teada, kui veel midagi kummalist juhtub, eks?" Vimes mõõtis pilguga riiuliteridu.
"Kummalisemat kui tavaliselt, see tähendab."
"Uuuk."
"Aitäh. Meeldiv on tutvuda kodanikuga, kes peab oma kohuseks vahtkonda aidata."
Raamatukoguhoidja andis talle banaani.


"Jah, ülemkantsler. Kuigi, nii kummaline kui see ka pole, ei ole ta tegelikult puuvili."
"Tõesti või?"
"Jah, ülemkantsler. Puhtbotaaniliselt on banaan teatud liiki kala. Minu teooria kohaselt on ta suguluses Krulli torukalaga, ülemkantsler, kes on samuti kollane ja liigub kobarate ehk parvedena."
"Ja elab puu otsas."
"Harilikult siiski mitte, ülemkantsler. On selge, et banaan on leidnud endale uue niši."
"Püha taevas, kas tõesti? Imelik küll, aga minule pole banaanid kunagi meeldinud ja kalad on mulle ka alati tsipa kahtlased tundunud. See seletab kõik."
"Jah, ülemkantsler."
"Kas banaanid ujujaid ründavad?"
"Mina pole kuulnud, ülemkantsler. Loomulikult on võimalik, et nad on nii kavalad, et ründavad ainult neid ujujaid, kes on rannast kaugele tulnud."
"Kuidas, kas siis nagu... kõrgele pigem? Nii-öelda puu otsa?"
"Võimalik, ülemkantsler."


  • Ja autoriks oli märgitud "Üks Lancre'i Nõid". Maailm teadis väga hästi, möönis Vanaema Weatherwax tagasihoidlikult, kes tegelikult Lancre'i Nõid on: nimelt tema ise.
"Gytha Ogg," ütles ta.
"Jah, Esme?"
"Gytha Ogg, vaata mulle silma sisse."
"Anna andeks, Esme."
"Siin seisab "Lancre'i Nõid"."
"Ma ei tulnud selle pealegi, Esme."
"Nii et sul tuleb minna härra Goatbergeri juurde ja sellele asjale lõpp teha, saad aru? Ma ei taha, et inimesed mind vaadates Bananaani-Üllatussupist mõtlema hakkaksid. Ma isegi ei usu Bananaani-Üllatussuppi. Ja mind ei vaimustaks sugugi, kui ma peaks tänaval kõndides kuulma, kuidas inimesed banaanide teemal kildu viskavad."



  • May pidi igal hommikul ühe banaani ära sööma ja sel banaanil ei tohtinud peal olla vähimatki plekki. Ühel hommikul nägin, kuidas ta kooris järjest ära seitse banaani, enne kui leidis ühe ilma muljutud kohtadeta. Ta hoidis köögis tohutul hulgal banaane ja keraamilised kausid olid neid pilgeni täis; kui mett mitte arvestada, ei olnud majas midagi rohkem kui banaane. Otsides täiuslikku, puudusteta banaani, mis toidupoes klobida ei ole saanud, võis May igal hommikul läbi vaadata viis tükki või rohkemgi.
Rosaleen valmistas banaanipudingit, vahukoorega banaanikooki, banaanitarretist ja banaanilõike salatilehel, kuni August ütles, et ta võib need tüütud puuviljad lihtsalt minema visata. (lk 84)
  • Kõige parem söögikord oli lõuna, mida me sõime Zachiga koos männipuude jahedas varjus. May tegi meile peaaegu iga päev vorstivõileibu. Kindlasti oli ka küünlajalasalatit, mis kujutas endast ananassilõigu sisse pistetud poolikut banaani. "Las ma süütan su küünla," ütles ta ikka ja tõmbas kujuteldavat tikku. Seejärel kinnitas ta hambaorgiga banaani otsa kompotikirsi. Nagu me Zachiga käiksime veel lasteaias. Aga me mängisime temaga kaasa, tegime näo, nagu oleksime banaani süütamisel põnevil. (lk 116-117)


  • Banaanid on ainus demokraatlik toit: neid süües näeb igaüks naeruväärne välja.
    • Jonathan Carroll, "Outside the Dog Museum: A Novel of Love, Death, and Architecture" (2005)


  • Loomulikult ei väida ma, et leian alati aega, et võluda kärbuvate banaanide kurbadest riismetest esile banoffee-juustukook, aga kui ma seda teen, on sellega kaasnev vaimustav rahuldustunne, otsene nauding lihtsalt millegi lõpuni ärakasutamisest niisama hõrgutav kui juustukook ise. See pole endaga rahulolu, kuigi ma pean tunnistama, et need kaks võib segi ajada. See on süütu rõõm, mis toob endaga kaasa rahu ja rahulolu — omadused, mida meie igapäevaelust just tihti ei leia. (lk 126)
  • Ma võiksin banaaniretseptidest terve raamatu kirjutada, sest seda juhtub tihti, et kööginurgast põrnitsevad mulle vastu mustaks tõmbunud puuviljaküünised. Ära visata? Mitte iial. Ma ei suuda raiskamisega leppida, isegi mitte siis, kui ma sageli kaldun seda vääristama kalliste koostisainetega, et leida veelgi enam priiskavaid mooduseid nende kasulikuks tegemiseks. Mõned neist retseptidest on pillutatud mu teistesse raamatutesse, aga selles siin õnnestus mul end ohjeldada. Ma armastan väljakutseid: toidu lõpuni ärakasutamine pole tüütu ning ma ei tee seda vaid kokkuhoiu eesmärgil. See võib olla kokkamise kõige vabastavam ja inspireerivam viis. Ja mulle meeldib, kuidas peotäiest leinaliselt üleküpsenud ja selgelt halba muljet jätvatest banaanidest sünnib vulgaarselt triumfeeriv juustukoogi-tša-tša-tšaa. (lk 133)


  • "Need, kes on elanud nõukogude ajal, hakkavad kohe meenutama: "Meie lapsed arvasid, et banaanid kasvavad Moskvas. Aga vaata, mis nüüd on... Sadat sorti vorsti! Mis vabadust teil veel tarvis?" Paljud tahavad praegugi Nõukogude Liitu tagasi, kui seal ainult oleks vorsti külluses."


  • "Mul on nii külm! Banaanid ei anna ju sooja!" teatab päästetu nõudlikult, ise üleni kananahas.
"Kas sulle siis enam ei maitse banaanid?" uurin ma hämmastunult. "Ma just varusin sinu jaoks, et kui piripilli pill liiga suureks läheb, siis..."
"Ma pole mingi Piripilli-Pill, ma olen Pille!" hüüatab pisike ja märg pundar õnnetult. "Ma armastan nii väga banaane, aga ma tahaksin midagi tulikuuma!"
"Suppi? Kohe saab valmis kuum sibulasupp!"
"Ma vihkan sibulasuppi! Kas siis kunagi nii ei saa, et oleks lemmiktoit ja kuumus ja kõik koos?"
  • Reet Kudu, "Elu algab kümneselt", 2014, lk 13


  • Mees viilutas banaani, ladus tükid ta kehale ja sõi neid sealt pikkamööda, mis oligi mehe õhtueine. "Rohkem ma ei tohi," ütles mees, "muidu lähen tündriks."
    • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 254


  • "Materiaalsed eelised oli nõukogude ajal üks viise, kuidas inimeste vahel vahet teha,” alustas Gussev. "Parteitegelastel olid oma ärid, mille lähedalegi meie, teised, ei pääsenud. Rajooni esimesel sekretäril oli must Volga, ta sõi head toitu ja ta lastel oli piiramatult suhkrut, banaane ja apelsine. Selline oli süsteem. Üks või teine ese või eelis näitas selgelt ära, kuhu sa hierarhias kuulud. Praegu on selleks auto, naise karusnahk ja ihukaitsjate arv, mis määravad su positsiooni. Pole suurt vahet võrreldes sellega, kuidas on asjad läänemaailmas."
"Tõsijutt," vastas Tom.
  • Camilla Grebe, Paul Leander-Engström, "Dirigent Peterburist", tlk Tiina Mullamaa, 2019, lk 53


  • Kui ma meenutan oma esimesi teleajakirjanduslikke samme Brüsselis 1990ndate keskel, siis need olid ikka väga kartlikud ja algelised. Ümberringi kõikide Euroopa riikide ajakirjandushaid, kes enesekindla näo ja häälega andsid teada oma televaatajatele sündmustest Euroopa Liidus. Minu kõige esimene stand-up jääb alatiseks meelde. Segu uhkus- ja häbitundest. Nimelt püüdsin selgitada üht tobedat euromüüti - banaanikõverust. Et tegemist pole millegi muu kui Ameerika versus Aafrika kolooniatega. Banaanikõverus omakorda räägib endistest Euroopa kolooniatest pärit banaanide eelistamisest Ameerika omadele.


  • Beežid kõrge kontsaga lakk-kingad olid kõigil täpselt ühesugused ja kui Mintsi selle üle imestas, seletas Juuli, et kingad ja taftriie kleitideks on Rootsist mingi sealse tädi poolt pakiga jõulupühadeks aadetud välismaa värk. Ja tüdrukud ei jõudnud oma pikki terava ninaga kingi ära imetleda. Tõelised banaanid, ütlesid nad ikka ja jälle, hääles suur rahulolu. Tegelikult ei olnud keegi neist ühtegi banaani päriselt näinud, ainult pildi peal.


  • Esimesel kohtumisel istus meister Oklahoma meie vastu juuksuritoolile, ja et demonstreerida paraboolset meetodit - see oli esimene, mida ta meile õpetas, ja kõige huvitavam -, pani oksjonile ühe banaani. Ta müüs selle edukalt maha, jutustades lühikese ja lihtsa loo. Üks banaan, nii lihtne see oligi. Hoolimata sellest, et me istusime kõik tema vastas, vihikud ja pliiatsid käes, täiesti teadlikud sellest, et oleme tema õpilased ja mitte kamp mingisuguseid ostjaid, kuna olime kursuse eest maksnud juba pöörase hinna, võttis meister krõpsuga kilekotist välja küpse banaani ja tegi meile ajupesu, kuni üks meist, härra Morato, võttis rahakoti välja ja maksis selle puuvilja eest seitsesada viiskümmend peesot.


  • Esimene lõuna on selline äkkotsus, majarahvas varmalt valmis meie kõige erinevamaid soove täitma, vaevalt tunni jooksul. Mis paneb mõtlema, et nad otsisid kõik vajaliku valmis naabermajadest. Kana, kala, liha ja vegevariandid, mida vaid soovid. Oasupp ja need imelised küpsebanaanid (vana banaanivihkaja, nagu ma olen, nende hapukate õunamaitseliste ja karamelliste banaanide järele jään õhkama kogu reisi ajaks) sinna otsa. Ärge tulge mulle ütlema, et nad suutsid kõik ise teha, tunni ajaga.

Film

muuda
  • [Kate:] Banaanid on mitte puuvili olemisele nii lähedal kui üks puuvili olla saab.
    • "NCIS", 1. hooaeg, 18. osa "UnSEALed"

Luule

muuda

Banaani-sidrunises Singapuris suures,
kui laulab, nutab tormis ookean
ja pimestavas kihutab lasuuris
kauge linnukaravan.
...
Banaanises ja kuises Singapuris suures,
kui murdub tuule käes banaanipuu,
öö veedate te kuldsel nahal unes
ja kõrvus ahviulg.


Aga laulikuil?
              Kellel võitlusetarm,
kel lapsikult jumalat usaldav pilk,
kel banaanide hõng, kel näitsiku arm,
kel mustade silmade kelmikas vilk
...


Miks te
"Läänt kaitstes" San-Domingos vahele ei sega,
te, mister Vandenberg ja mister Armour,
ja teie, mister Marshall, mister Hearst?
Miks pidi Nikaraaguas president
kesköösel põgenema,
et hiljem pagenduses surra?
(Banaanid kaitsta teil, ja mitte "vabadus",
seks jätkub ju Somozast!)
                         "Kõrged põhimõtted",
mis juhivad teid Kreekas
või Hiinas, on vaid seks, et toetada
seal valitsusi, mustemaid kui jalamatid.
                              Oh, vaene sõdur!


Kus roosakad tuvid nokivad
mahapuistatud Egiptuse nisu
ja kaubapallid on kuhjas kui kumerad mäed,

istun ma banaanimüüja kõrval,
ning meri puudutab meie
päevitanud jalgu.


Silmapiiril kustunud vulkaanid
sädelevad igaveses jääs,
paremal ja vasemal
banaanid
küpsemas on päikselõõma käes.

Rikas maa!
...
Kasvavad banaanid
rahva vaevast,
higi särgid kivikõvaks teeb,
kannavad banaane võõrad laevad
üle sooja, sinetava vee...


Kas sa tahaksid banaane
arrivederci carissima
Lähen toon neid vaikuse saarelt
Ahv kellest arenesin
juba ootab mind ja ta isalik naeratus
on koit džungli ja eha Niiluse kohal

  • Paul-Eerik Rummo (Jüri Palmiste), "Džunglist Džomolungmani", rmt: "Ajapinde ajab", 1985, lk 63


"Ei, ei," sosistasid ahvid aralt,
"Kuu on hoopis hiigelsuur banaan,
millest sööksime kõik kõhud täis,
kui ta oleks meie juures maas."


Džunglis suures,
džunglis laias,
ahvide banaaniaias
tõusis kisa,
tõusis kära:
kes sõi kõik
banaanid ära?
Pole puus
banaanijuppi.
Keeda veel
banaanisuppi,
küpseta veel
plaadikooki,
tee veel kollast
morsijooki,
tee veel purgitäied moosi!
Keegi viis siit suure noosi.
...
Jäi tühjaks laiad džungliaiad,
ja magusata džunglimaiad,
jäid puud banaanijupita
ja kõik banaanisupita.

  • Olivia Saar, "Banaaniaias", rmt: "Pesukaru pesupäev", 1969, lk 24


Niivõrd eakaks saand üks rott oli, et enam jõudu
tööd teha tal polnud teps.
...
Kelleks muutuda siis? Sööb näiteks küpsi banaane,"
mõtles ta veel omaette, "ju nahkhiir. Teisigi vilju
kerge tal saada on kätte ja hea elujärg tal on üldse.
Milleks otsida veel? Nahkhiireks muutuma hakkan?"
Niisiis leidis ta nõu ning rõõmsalt muutuma läkski.
...
Rott lendas! Ta lendas ja harjus.
"Küll on lennata hea," ise ütles ta. Öösi ta lendab,
küpsi banaane ta sööb ning teisigi vilju, mis talle
maitsema tunduvad vaid.

  • Ain Kaalep, "Roti metamorfoos", rmt: "Eesti ballaad", 2003, lk 503-504


Tulge Eestimaale ruttu
Rahvast on siin vähevõitu
Ta on teie jaoks just ideaalne maa
Vili võrsub mustast mullast
Kõnniteed on puhtast kullast
Kase ladvas küpseb kollane banaan

  • Villu Tamme, "Võidu väljakul kell kaks", rmt: "Tuvi oli tihane", 1992, lk 60


Naist koorid sa
kui kooriksid banaani -
nii tuimalt rebid
siidi siiludeks

  • Merike Õim, "Hellusetult", rmt: "Kõiksuse jälg", 2015, lk 78


Soomes sõin ma elus esimest korda banaani
kas järgmisena võiksin ma
sõita Jaapanisse et süüa pitsat?
ma viisin kobara banaane ka kingituseks koju
need olid magusad põhjamaa banaanid

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Banaan&oldid=119532"