Lisa St Aubin de Terán

Guyana päritolu Briti kirjanik

Lisa St Aubin de Terán (sündinud 2. oktoobril 1953 Londonis) on Guyana päritolu Briti kirjanik ja ajakirjanik.

Lisa St Aubin de Terán, 1999.


"Koja valvurid"Redigeeri

Lisa St Aubin de Terán, "Koja valvurid", tlk Riina Jesmin, 1995, LR 15-17.


  • Kuumadel õhtupoolikutel pikutas Lydia vanas tikitud rippvoodis. See nagu nii mõnigi teine ese mõisas oli kuulunud Lydia äiale, ja vaatamata tõsiasjale, et äi oli kaheksateistkümne aasta eest surnud, oli tema juuresolekut igal sammul tunda. Maja oli iga toll äia oma ja Lydia abikaasast räägiti ikka kui "don Alejandro pojast". Naine oli alguses doña Lydia, peagi aga sai temast lihtsalt la Doña, nagu oleks ta seal ainuke proua, ja väljaspool tema oma tuba ei kuuldud tema eesnime enam kunagi. (lk 9)
  • [Benito:] Mäed on ikka hoidnud vanu tavasid; ja Beltránide suguvõsa on nagu kindlus mägedes - nad on viimased ellujäänud. Kui nemad langevad, langen mina, langeme me kõik. Nad on meie luhtumiste tuulelipp. (lk 12)
  • [Benito:] Tulles ratsutasid Beltránid läbi oru otsekui tulise vankriga, hoolimatult nagu meteoorid. Nad ei sõitnud lihtlabaste hobustega, nad ratsutasid küngastel hulkuvate metshobustega, aga ei suutnud neid iial täiesti taltsaks teha. Selgetel öödel näen metshobuseid takka üles löömas ja end tagajalgadele püsti ajamas. Nüüd on nad siiski kõik kadunud. On jäänud vaid kronud. (lk 13)
  • [Benito:] Alguses võivad lood liiga sünged paista, küllap aga näed, et laotuse all, mis rusub nagu kirstukaas, oleme õppinud surmast jõudu ammutama. Surm on meil majuline. Kui sinagi kord lähedase surma üle elad, leiad jõudu meie elu jäädvustamiseks. Lähedase surm teeb su tugevaks. (lk 13)
  • Lambad andsid mahti hinge tõmmata. Nad ekslesid umbekasvanud põldudel nagu võõrolendid, kes aegamisi läbi hiiglanäo habeme ja sõõrmete nihkuvad. Üksainus aevastus võis nad maha raputada, ometi nad jäid, said osaks maast ja jätsid rohtu näksides sellele jälje. (lk 17)
  • [Diego:] Me maksame kümnist, aga ei saa kunagi vabaks. Surm on meie kõigi majuline. Me kõik erineme üksteisest, meil on aga ühine nimetaja: keegi ei jää ilmasambaks. Elu on midagi enamat kui hinges püsimine, see on lõputu sõda. Meil pole võimalik võita, kui aga kokku hoiame, võime vähemalt võidelda. Pere on meil selleks, et teaksime, keda toetada ja kaitsta. Olgem kõigepealt ustavad oma perele, ja alles siis surnutele. (lk 20)
  • [Diego:] Enamikule meist on viimaseks silmapiiriks mäetipp ja viimseks pelgupaigaks ligimene. Me klammerdume üksteise külge nagu lõimelõngad kangas ja surm harutab meid lahti. Oleme viledaks kulunud, Lydia, ja sina kuulud meie hulka. Kui põlgad ära meie abi, põlgad ka meie muret. Püüame elada veel natuke, pisut paremini, ja selles piskus on meie surnute elu. Liigagi ränk on surra, ilma et midagi maha jääks, nõnda siis kanname surnuid lisajõuna endas. Kanname pingutuse kiuste: surnuid on aga nii palju, et meis on ikka teatud nukrus. Iga kord, kui keegi sureb - ja keegi sureb alati -, tuleme kokku leina jagama. See on ainus kord, kui lubame endale nõrkust. Mis lootust meil üldse oleks, kui me ei näeks sõprade silmis oma valu peegeldust? (lk 20-21)
  • Benito rääkis, et küngaste paljakspõletamine kui ohvriand taevale põuaajal on timotokikaani indiaanlaste vana komme. Ohver pidi vihma tooma; tegelikult põlistas see põua. (lk 21)
  • Suhkruvabrik kasvas umbrohtu ja jäi jälle paljaks, kui päike rohu kõrvetas. Diego käis mõnikord seal istumas. Teda ja Lydiat näis ühendavat nähtamatu side, mis hoidis nad lähestikku, ent omaette. Tundus, et nende abielust on järele jäänud ainult hacienda. Nad ei teinud sellest kunagi juttu, ent mõlemad teadsid, et Diego põeb omamoodi südame unitõbe, ja mõlemad olid sellega leppinud. (lk 22)
  • Tundus, et kroonika ise võiks olla päikese teekond läbi oru. Mõrtsukas Arturo Lino lugu nägi ta veskikivina, mille keskel on pehme võll. Kaks tädi, kes mängisid päev otsa kaarte, et näha, kes parajasti koristama peab, olid kettad, mille jagasid segmentideks juuspeened päikesekiired. Segmendid jaotusid päripäeva, üks ent oli vastupäeva pööratud. Suguvõsa tapatalgud olid nagu ristatud mõõkadest käsipuuga trepp. (lk 24)
  • [Benito Lydiale:] Sa tulid minevikust, meie minevikust, et olla selle perekonna mandumise tunnistajaks. Saatus tõi sind meie juurde, et sa meie allakäigu kirja paneksid. Meie ajalugu on nagu kogu maa ajalugu; sa tulid, et seda liivasse mattumast hoida. Jõud oli meid ammu maha jätnud. Sina, võõramaalane, oled meie ainus pärija. (lk 24)